CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Mis eristab Rahvakogu netikommentaariumist?

Sisuliselt mitte miski. Aga hakkame algusest. Esiteks nimetus Rahvakogu. Ei ole raske ära arvata, kust tuli selline nimevariant. Kui riiki juhib Riigikogu, siis... . Aga see on väga halb nimi, sest enam selgemalt ei saaks rahvast riigile vastandada. Kas pole kummaline, et meil on Riigikogu, mille valib rahvas ja siis Rahvakogu, milles võtab sõna ka rahvas? Et riik ja selle juhtimine on kuidagi väljaspool rahvast. Ja nüüd rahvas teeb oma alternatiivse kogu, kus mõtteid avaldada ja riigi juhtimises osaleda.

Sisulisest küljest on see keskkond tõesti paljuski nagu netikommentaarium. Mitmetes kommentaariumites tuleb end isikustada või saab seda teha vabatahtlikult. Ja paljud n-ö elukutselised kommenteerijad seda ka ei pelga. Õigupoolest kommenteerivad nad igas portaalis, kus saab arvamust avaldada, nii ka Rahvakogus. Ja karta on, et ka seal jäävad peale – eriti kvantiteedilt – need arvamusavaldajad, kes on seda juba ammu harjunud tegema. Isegi teemade ringi piiritlemine ei erista Rahvakogu netikommentaariumist, sest ühe rubriigina on seal ka Varia – ehk siis tee mis ettepanek tahad, ükskõik mis teemal. Kanepi legaliseerimise soov on seal juba kirjas. Palju õnne, Rahvakogu.

Nüüd palun selgitage mulle, kuidas erineb too Rahvakogu erakonnapoliitikast, kui terve hulga ideede seast valib keegi ikkagi parimad, kõigi mõtted eelnõusse ei jõua, mõne mõtted jõuavad muudetult jne. Ikka on keegi juht, keegi on lõplik otsustaja. Kuidas erineb see Riigikogust näiteks?Need, kelle ideed välja jäävad, hakkavad ilmselt üritust süüdistama kallutatuses.

Kui kolate natuke seal Rahvakogus ringi, märkate vaevata, et ka poliitikud on seal juba sõna võtmas. Muidugi on ka rahvasaadikud osa rahvast ja neil ei saa keelata kuskil oma arvamust avaldamast. Ma ei kahtle üldse, et too Rahvakogu kaaperdatakse kiiresti tegevpoliitikute ja erakondade broilerifarmi poolt.

Kui mul oleks endal mõni särav mõte, kuidas erakonnaseadust või valimisseadust paremaks teha, siis mida ma teeks? Kindlasti ei avaldaks ma seda mõtet kuskil veebikommentaariumis, sest seda ei märka keegi. Kindlasti ei kirjutaks ma seda Rahvakogusse, sest see ei erine paljus veebikommentaariumist ja ma ei taha oma ideele saada avalikult miinuseid või plusse teistelt rahvakogulastelt. Mitte et ma ei taluks kriitikat, aga kui ma olen kirjutanud oma mõtte lahti ning keegi annab sellele miinuse, siis tahaks teada, et mis talle siis ei meeldinud, äkki jäi midagi arusaamatuks mu selgituses. (EDIT: selgus siiski, et saab ka vastuargumente esitada. See on hea.)

Mida mina siis hea idee korral teeksin – kirjutaksin kirja oma saadikule. Te ju valisite kellegi end esindama, eks? Temale kirjutagegi, las ta esindab teid. Kui te ei ole tema esindustööga rahul, andke sellest talle teada ja kui sellest pole abi, valige järgmine kord keegi teine.

Kriitiline jutt tuli.

PS. Pooldan valimisseaduse ja ka erakonnaseaduse muutmist. Eriti viimane vajab parandamist, kui see korda saab, pole valimisseadust võibolla vaja üldse torkida.

kolmapäev, 19. detsember 2012

Relvad teevad vabaks? Või mitte?

Kaks täiesti vastandlikku arvamuslugu relvade omamise teemal, üks Postimehes Jüri Estamilt, teine Päevalehes Jeffery Sachsilt. Soovitan mõlemat lugeda ja natuke mõelda sellele, mis siis näitab inimese vabadust ja mis vabadusega kaasneb või peaks kaasnema.

Lisan hiljem siia oma mõtteid ka kui päevatöö valmis saab.

pühapäev, 9. detsember 2012

49. nädal


Michal astus tagasi
Uudis, mis oleks pidanud ilmuma umbes juunis või juulis. Täpselt siis, kuu pärast Meikari arvamuslugu, oleks pidanud nutikas minister taipama, et hea oleks korraks kõrvale astuda. Aga ei astunud ja nüüd on lootusetult hilja, sest valetamisskandaal on juba ammu paisunud üldisemaks usaldamatuse skandaaliks ja ainuüksi Michal enam pingeid maha ei võta. Kui Michal oli kindel, et tema midagi valesti teinud ei ole, miks ta siis ometi oma kohale jäi? Praegu oleks võinud oma volitused taastada, sest uurimine on lõpetatud. Ja olekski olnud kõik – ei olnud midagi valesti, nagu Michal ütles, ja jätkab ametis. Jääb üle ainult arvata, et Michal ega ülejäänud Reformierakond ei olnud üldse kindlad, et puhtalt pääsetakse.

Reformierakonna reiting kukub
Paistab siiski, et mingi erinevus Keskerakonna ja Reformierakonna ning nende valijate vahel on. Savisaare jamad ei mõju valijatele kohe üldse, reiting pigem tõuseb. Reformi puhul kui alguses paistis, et reiting samuti ei lange, siis väikese lõtkuga hakkas see siiski kukkuma. Heameelt teeb, et inimestele siiski lähevad sellised skandaalid korda ja oma arvamust ka väljendatakse. Paha tuju tekitab see, et kahjuks on tõsi see, mida poliitikud ise kinnitada ei julge – reiting on A ja O. Kõige alus. Kõigepealt oli reiting, siis tuli Suur Pauk ning seejärel hakkas universum paisuma, tekkisid tähed. Vaadake uudiseid tagantjärgi. Seni kuni reiting püsis, oli jutt hoopis teistsugune kui praegu. Veel märkate, et retoorikamuutused tulid alati paar nädalat enne järgmist uuringut, mis tähendab, et tulemused lekivad. Aga nii või teisiti, ei inimesed tänaval, meeleavaldused, petitsioonid, hartad ega jääkeldrid ei mõjuta – ainult reiting.

Kaitseväe säästuarengukava
Sel nädalal lekkis üsna laialdaselt kaitseväe uus kümneaastane arengukava, millest selgub tõde selle kohta, mida Eestis tegelikult kahe SKP protsendi eest saab. Kaitseväe neli aastat tagasi loodud illusioonid kopteritest tankideni, sõjaväelinnakutest oma õhuväeni kriipustatakse kõik maha. Ja seni on kuulda valdavalt kiitvaid kommentaare, sest see, mis buumiaja kirja sai oli tõesti väheke liiga ambitsioonikas. Kahtlusi tekitav vaid otsus jätta ära Jägala sõjaväelinnak, mis oleks koondanud mitmeid väeosi ja sedasi tõenäoliselt pikemas perspektiivis toonud kokkuhoidu. Mereväe karm otsus müüa lipulaev „Admiral Pitka“ ja õhuväe kärpimine sisuliselt miinimumi teevad küll kurvaks. Aga kui raha ei ole, ega tule, siis pole midagi teha. Jääb ainult loota, et Ämari suudetakse käigus hoida.

reede, 30. november 2012

Äppiäri ja pärisäri

Eestis on alati räägitud palju ettevõtlusest. Selle kohta ilmub ajalehtede vahel erilisasid, teles on saateid ärist ja ettevõtlusest. Eesti kui väike avatud majandusega riigike peab jubedalt eksportima, et teenida mingit tulu. Viimasel ajal tundub mulle, et kui öeldakse ettevõtlus ja edu maailmas, peetakse silmas erinevaid it-firmasid, veel rohkem aga äpimeistreid, start-up’ijaid ja muud sellist.

Viimase Eesti Ekspressi vahel oli lisa „Ettevõtlus“. Teemad: üks samm ideest prototüübini (tüübid laua taga arutavad, mis on meeskond ja kuidas teha ägedaid start-up’e); Eesti start-up’id loovad maailmas vingeid töökohti; neiu ehitas hobist äri – tegi seninägematult ägeda reisiäpi; kas turundusjuht peab olema töötaja.

Ja oligi kõik. Lisa nimega „Ettevõtlus“ koosnes kolme neljandiku osas äpp-up’idest. Ei saa ju olla, et äppid ja start-up’id ongi ainus ettevõtluse võimalus, mis loob lisaväärtuse, mis omakorda toob riigile rohkem sisse kui välja viib. Kuidas pagan siis on nii, et kui noor inimene räägib, et tal on äriidee või juba firma, kerkib esimesena silme ette mingi IT-lahendus?

Mugav on see, ma arvan, selles on asi. Kohviku asutamine tundub hulga keerulisem kui miskine äpp. Jah nüüd kõik äpileiutajad võivad saata lugejakirju, kui raske on edukat äppi teha ja sellega siis veel ka teenida.

Aga öelge, mis tahate, see on köögilaua äri, läpaka ning t-särgiga, millel kiri "FBI - Female Body Inspector". Kui joppab, teenid palju, kui ei, siis ka ei kaota suurt midagi. Ma väga ei taipa seda ettevõtlikkuse kohta siin. Hea idee on nii äpi kui kellassepa ära aluseks, see on selge. Aga edasi? Kas äpiäris tuleb tunda seadusandlust või piisab toote üleslaadimisest?

Ma ei ütle, et ma ise seda äpindust oskaksin, ammugi ei ütle ma, et suudaksin kohviku asutada. Aga usun, et kui minus peaks näiteks radioaktiivse ämbliku hammustuse tulemusena arenema ärisoon, teeks ma just kohviku või midagi muud mitte-äppi. Tahaks loota vähemalt.

Ja nüüd edaspidi palun pöörata rohkem tähelepanu noortele inimestele, kes päriselt äri teevad. Võibolla ei ekspordi saiakesi oma kohvikust, aga omaenda Eesti inimestele teevad midagi, mis on päris ja mis ei kao äppstore’i põhjatusse sohu.

Vot selline tähelepanek.

PS. Tallinna ühistranspordi sõiduplaanide äpp oli tore ja kasulik, seni kuni mul nutikas oli.

esmaspäev, 19. november 2012

Kes juhib massi ja vastutab?

Üks selline juhuslikumat laadi mõte, mis puudutab meie eriti hoogsalt aktiviseerunud kodanikuühiskonna samme.

Nimelt erakondades on asi selge, seda juhib esimees, rahaasjade ja partei igapäevamajandamisega tegeleb peasekretär, piirkondi juhivad piirkonnajuhid jne. Hierarhia on vähemalt väliselt selge ja loogiline. Kui Tallinna piirkonnas on erakonnal mingi jama, vastutab selle piirkonna juht. Kui Tallinna piirkonnas on levimas mingi mõtteviis või arvamus, võtab selle kokku ja esitab erakonna juhtidele või avalikkusele samuti piirkonna juht.

Aga võtke nüüd too Harta12. Väidetavalt esindab see siis inimesi, kes on kaaperdatud demokraatiast tüdinud ja mis seal veel kirjas oligi. Kes neid juhib? Kes neid esindab, kui on vaja esindada? Kui keegi neist esineb teles, siis kes andis talle volitused seal esineda ja (kui ma oleks allkirja andnud) mind esindada? Kui kõik petitsioonile allakirjutanud leiavad mingi uue keskse mõtte, siis kes selle sõnastab ja esitab ja selle eest vastutab?

Kui mingid petitsioonile allakirjutanud näiteks viskavad järjekindlalt sisse erakondade kontorite aknaid ja jätavad sedeleid "Järgmisena saad Sina! Vajame muutust, teie Harta12", siis kes vastutab? Natuke üle võlli näide, aga saate aru küll, mis ma mõtlen.

Jube lahe on olla „avalikkus“ või „kodanikuühiskond“. Rääkida asjadest, et „meie kõik“ arvame nii. Paraku on selline omaalgatuslik avatust ja läbipaistvust nõudev sigrimigri paradoksaalselt oluliselt vähem läbipaistev kui erakonnad. Sest otseselt keegi ei vastuta.

PS. Nõustun Hartas osade punktidega, osadega ei nõustu. Osad erakonnad on omadega ummikus, osad poliitikud on valetanud, erakondade rahastamine vajab muutmist, osade poliitikute ülbistemine vajab pidurdamist, erakondade maine vajab parandamist. Aga esindusdemokraatia kui valitsemisviis küll kriisis ei ole.

laupäev, 17. november 2012

46. nädal


Küüt saab märtsis kinga
Natuke kummaline küll, aga politsei peadirektor Küüt andis lahkumisavalduse… märtsikuuks. See viimane jätab veidra mulje, et kuidas inimene, kes on vigade tõttu teinud avalduse lahkumiseks, ootab siiski veel neli kuud alluvatelt käsutäitmist ja kõigitist austust. Aga see selleks. Oluline on lahkumise fakt ise, kuigi paistab, et Küüt pigem allub avalikkuse survele, kui tunnistab (meelega?) tehtud viga. Paistab tõesti, et mees kas näitleb või tõepoolest ei saa aru, et tema tasemel politseinik peaks suutma märgata protokollide võltsimises kriminaalkuritegu. Aga tema ei märganud. Väga raske mul seda uskuda.

Harta12
Väga kahetised tunded tekivad selliste hartadega. Ühelt poolt on ju õige – kaua peab seda mõnitavat ülbitsemist kannatama. IGA sõna, mida oravaliidrid ütlevad, peavad pärast pr-inimesed tõlkima, et ei mõelnud suur juht ja õpetaja nii, te saite valesti aru, ei tabanud konteksti jne. Teisalt aga selline anonüümne petitsioon, väljendid, et demokraatia on kaaperdatud ja kui muidu ei saa siis teeme alternatiivse institutsiooni. Kuidagi nagu üle võlli. Kuigi võib-olla ei jõuagi praegustele võimumeestele kohale, kui ei tõmba üle võlli. Igatahes mina jään kahtlevaks, sest demokraatia küll kriisis ei ole, erakonnad on täitsa hea viis esindusdemokraatia elluviimiseks. Lihtsalt see, kuidas mõned inimesed seda kasutavad, ei ole aus ja õiglane.

Eesti Õhu madallend
Parts tunnistas siis sel nädalal avalikult juba tegelikult teada olnud kaht varianti Estonian Airi arenguks – pankrot või riigiabi. Usun, et see viimane on ikkagi üsna ebatõenäoline, sest väikesest abisummast piisaks EA-le heal juhul ehk hingitsemiseks, aga mitte arenemiseks, suure abisumma andmine aga oleks konkurentsiolukorra rikkumine. Ilmselt ikkagi on suveks käes olukord, kus teatud liinidele tuleb tellida vedajad väljapoolt. Aga millist suurt vedajat huvitaks siinne olematu turg?

Reformierakonna toetuse langus
Oravate toetus langes viimaste aastate madalaimale tasemele – Reformi toetab 26 protsenti küsitletutest, oktoobris oli toetus 32%. 25% on sotsid, 23 Kesk ja 17 IRL. Ütleks, et viimaks paistab kogu toimuv Reformierakonna reitingut siiski mõjutama hakkavat. Kuigi poliitikud teevad tihti näo, et numbrid neid eriti ei huvita, on see vale. Tean ise, millise ärevusega helistatakse teatud nädalate alguses mõnesse toimetusse ja uuritakse, et ei tea, mis päeval võiks küsitluse tulemus tulla. Reiting läheb vägagi korda. Seega ma nüüd ei imestas, kui Reformierakonnalt hakkaks tulema pisut leebemad sõnavõtud, rohkem räägivad naispoliitikud, Jürgen Ligi surutakse natukeseks kookonisse.

Kihlveopettused Eesti jalgpallis

Enam-vähem avalik saladus jalgpalliringkondades, nagu olen nüüd teada saanud. Nagu üks kolleeg on seda selgitanud – enamik eesti jalgpallureid on amatöörid ja panustamine oma mängude tulemustele on hea lisateenistus. Näiteks kui klubis väravavaht ja keskkaitsja on „ära räägitud“ pole keeruline mängu tulemust oluliselt mõjutada. Keskkaitsja panustab varjatult 3:0 kaotusele selgelt nõrgemale klubile ja „kogemata“ teeb ta kaks eksimust, väravavaht ühe. Õhtul võib perele suurema õhtusöögi restoranis lubada. Kurb, aga selline asi pidavat Ida-Euroopa liigades väga tavaline olema.

laupäev, 10. november 2012

45. nädal


Taatlemata politseinikud

Mis pagan on lahti Eesti politseis? Türil on 90ndad, pätid kõmmutavad teineteist, Viljandis pekstakse politseinikke, Savisaare kiirustrahvile ei suudeta allkirja sigrida, mõõdetakse kiirust taatlemata masinatega, valetatakse, võltsitakse dokumente. Too viimane lugu on küll hämmastav. Nähtav „Pealtnägijast“ ja selle järel ilmunud ükskõik mis ajalehest. Kuni kõrgeimate juhtideni teati, mis toimub, aga midagi ei tehtud. See on nii rumal, et peaaegu muutub ülbeks. Midagi tõsist on lahti selles ühendasutuses, kas motivatsioonipuudus või mis, aga selge, on et kogu jama eest vastutab Küüt, kes samuti jamadest Ida prefis teadis. Ei piisa, kui Alus kinga saab. Ja kui kaua veel läheb, ei piisa ka Küüdist, härra Vaher.

Aga arvan, et Küüt siiski kaotab algaval nädalal koha.


Sirge silmavaade ja mitte nii sirge

Lisas Kaja Kallasele on ka Andrei Korobeinik leidnud, et ämmalt saadud raha ei ole nagu piisav seletus ja mingi jama Reformierakonnas on. Oravad pidasid sel nädalal ühe avatud kaartidega koosoleku, kus teadaolevalt tehti päris valju häält. Selge on, et tehnoloog-oravate lootus asja vaibumisest on olnud möödalask. Ja ei hakagi vaibuma, eriti kui Valdo Randpere ronib hundi kurku „Kolmeraudsesse“ ja ütleb seal, et tema meelest pole pahameel Reformierakonna suhtes ühiskonnas valdav, vaid seda kannab väike kildkond põhimõttelisi erakondade vastaseid, eesotsas poliitikablogi Memokraat autoritega, kellel on ühiskonnas tõemonopol. Tõemonopol!?! Sari „üks ämber nädalas“ jätkub. (vt ka Keskerakonna tõekomisjon)


Reformi filmiklipid

Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) tegi riigi raha eest 18 lühifilmi, millest kaheksa rääkisid poliitikutest, mis omakorda kõik olid miskipärast reformierakondlastest. Mõeldud olid need venekeelsele publikule tutvustamaks väljapaistvaid inimesi. Totaalne piinlik jama jällegi. Kusjuures sihtasutuse komisjoni, mis raha jagas, kuulus ka reformierakondlasi. Selle loo puhul on vähemalt ka oravad ise tunnistanud, et natuke lollisti on välja kukkunud. Tõsi.


Sotside mõte erakorralistest valimistest

SDE juhatus kutsus üles riigikogus esindatud erakondi tunnistama, et Eesti on vajunud sügavasse poliitilisse kriisi, millest ainsaks väljapääsuks on erakorraliste valimiste korraldamine. Mõnes mõttes ju isegi võiks, aga ma kardan, et sellest ei muutuks midagi, isegi kui see reaalselt toimuks. Kohtade arv küll muutuks, aga tõenäoliselt saaks võimule siiski Reform-IRL. Sotsid pole sarnaselt teiste erakondadega kuidagi suutnud Reformi kriisi ära kasutada, nüüd siis SDE nagu püüab ettevaatlikult. Aga ma ei usu erakorraliste toimumisse, ilmselt mitte ka sotsid, seepärast nii kergelt selline ettepanek ka tehti.