Talv – väike aga tubli

Täna tundsin tegelikult päris esimest korda, et kui muidu teeb paks lumi kõndimise lihtsalt raskemaks, siis muud transpordivahendid on lume ees täiesti abitud.

Oli põhjusi minna Elektriraudtee Aegviidu rongile Baltasse. Lapsega. Kõik oli ilus ja tore seni, kuni istusime rongi. Lapsel riideid vähemaks ja raamat sülle. Väljumise aeg oli käes, aga me seisime ikka veel. Rahutuks muutunud inimestele suvatses siis 15 mintsa pärast seletusi jagada piletimüüja, kes ütles, et kuskil on rong lumes kinni ja peab ootama. Siis lisas muuseas, et kõrvalrajal seisev rong läheb ka Aegviitu ja ilmselt varem, kui see, millel me istume.

Kui kena. Laps riidesse nii ruttu kui võimalik ja ise – hõlmade lehvides, laps süles, kelk käes tolgendamas – teise rongi peale. Möödus vist 10 minutit kui vedurijuht julgemata nägu näidata teatas läbi kõlarite, et Aegviitu läheb siiski see rong, millelt just tulime. Ei kirjelda oma emotsioone siinkohal lähemalt, sest lugejate seas võib olla alaealisi.

Egas midagi, laps riidesse jälle, kelk kätte ja tagasi sinna, kust äsja tulime. Sain isegi sama koha, kus ennist istusin. Ei hakanud sel korral kohe jopet maha ajamagi seljast. 11.08 pidin algselt sõitu alustama, nüüd oli kell 11.42. Sõnumitoojaks olid taas kõlarid laes – tehnilistel põhjustel väljasõit venib, kui kaua, pole teada. Ootasin kella 12-ni ja siis aitas. Pakkisin lapse uuesti sisse, seekord rahulikult. Tunnistasin oma allajäämist, sest sealt kust algab raudtee….

Kelgutasime rõõmsalt koju tagasi ja kiire pilk uudistele näitas, et sisuliselt oli tuisk Eestis rongiliikluse peatanud, ei liikunud diislid ega ka elektrid. Kuigi olen rongide ilmatundlikkuse teemal isegi jupi kirjutanud, pani ise sellise olukorra läbielamine jälle mõtlema, et see ikka päris normaalne ei ole.

Mu arust ikka ei tohiks asjad käia nii, et Eestis, kus lumesadu ja tuisk ei ole haruldased (kui ei juhtu juuli olema), jäävad rongid lumes seisma ja muud ei jää üle kui fakti tunnistada. „Tuisk ajab pöörangud umbe ja rongide liikumine pole võimalik,” ütlevad elektriraudteelased. Ja siis? Kas nii peabki olema? Et pöörangud umbes jah ja laiutame käsi? Oleks siis eriti erakordne talv või midagi. Täiesti tavaline talv, pigem olid erakordsed paari eelneva aasta vesised talved.

Et kui irised, paku lahendusi? Ei paku seekord, ei tea isegi kuidas too pöörang töötab täpselt. Või tegelt, üht võin öelda…andke raha raudteele, küll rongid siis sõidavad ka tuisuga. Sest nagu teada – kui jõud taga, lendab ka kana mesipuusse.