Äppiäri ja pärisäri

Eestis on alati räägitud palju ettevõtlusest. Selle kohta ilmub ajalehtede vahel erilisasid, teles on saateid ärist ja ettevõtlusest. Eesti kui väike avatud majandusega riigike peab jubedalt eksportima, et teenida mingit tulu. Viimasel ajal tundub mulle, et kui öeldakse ettevõtlus ja edu maailmas, peetakse silmas erinevaid it-firmasid, veel rohkem aga äpimeistreid, start-up’ijaid ja muud sellist.

Viimase Eesti Ekspressi vahel oli lisa „Ettevõtlus“. Teemad: üks samm ideest prototüübini (tüübid laua taga arutavad, mis on meeskond ja kuidas teha ägedaid start-up’e); Eesti start-up’id loovad maailmas vingeid töökohti; neiu ehitas hobist äri – tegi seninägematult ägeda reisiäpi; kas turundusjuht peab olema töötaja.

Ja oligi kõik. Lisa nimega „Ettevõtlus“ koosnes kolme neljandiku osas äpp-up’idest. Ei saa ju olla, et äppid ja start-up’id ongi ainus ettevõtluse võimalus, mis loob lisaväärtuse, mis omakorda toob riigile rohkem sisse kui välja viib. Kuidas pagan siis on nii, et kui noor inimene räägib, et tal on äriidee või juba firma, kerkib esimesena silme ette mingi IT-lahendus?

Mugav on see, ma arvan, selles on asi. Kohviku asutamine tundub hulga keerulisem kui miskine äpp. Jah nüüd kõik äpileiutajad võivad saata lugejakirju, kui raske on edukat äppi teha ja sellega siis veel ka teenida.

Aga öelge, mis tahate, see on köögilaua äri, läpaka ning t-särgiga, millel kiri "FBI - Female Body Inspector". Kui joppab, teenid palju, kui ei, siis ka ei kaota suurt midagi. Ma väga ei taipa seda ettevõtlikkuse kohta siin. Hea idee on nii äpi kui kellassepa ära aluseks, see on selge. Aga edasi? Kas äpiäris tuleb tunda seadusandlust või piisab toote üleslaadimisest?

Ma ei ütle, et ma ise seda äpindust oskaksin, ammugi ei ütle ma, et suudaksin kohviku asutada. Aga usun, et kui minus peaks näiteks radioaktiivse ämbliku hammustuse tulemusena arenema ärisoon, teeks ma just kohviku või midagi muud mitte-äppi. Tahaks loota vähemalt.

Ja nüüd edaspidi palun pöörata rohkem tähelepanu noortele inimestele, kes päriselt äri teevad. Võibolla ei ekspordi saiakesi oma kohvikust, aga omaenda Eesti inimestele teevad midagi, mis on päris ja mis ei kao äppstore’i põhjatusse sohu.

Vot selline tähelepanek.

PS. Tallinna ühistranspordi sõiduplaanide äpp oli tore ja kasulik, seni kuni mul nutikas oli.

Kes juhib massi ja vastutab?

Üks selline juhuslikumat laadi mõte, mis puudutab meie eriti hoogsalt aktiviseerunud kodanikuühiskonna samme.

Nimelt erakondades on asi selge, seda juhib esimees, rahaasjade ja partei igapäevamajandamisega tegeleb peasekretär, piirkondi juhivad piirkonnajuhid jne. Hierarhia on vähemalt väliselt selge ja loogiline. Kui Tallinna piirkonnas on erakonnal mingi jama, vastutab selle piirkonna juht. Kui Tallinna piirkonnas on levimas mingi mõtteviis või arvamus, võtab selle kokku ja esitab erakonna juhtidele või avalikkusele samuti piirkonna juht.

Aga võtke nüüd too Harta12. Väidetavalt esindab see siis inimesi, kes on kaaperdatud demokraatiast tüdinud ja mis seal veel kirjas oligi. Kes neid juhib? Kes neid esindab, kui on vaja esindada? Kui keegi neist esineb teles, siis kes andis talle volitused seal esineda ja (kui ma oleks allkirja andnud) mind esindada? Kui kõik petitsioonile allakirjutanud leiavad mingi uue keskse mõtte, siis kes selle sõnastab ja esitab ja selle eest vastutab?

Kui mingid petitsioonile allakirjutanud näiteks viskavad järjekindlalt sisse erakondade kontorite aknaid ja jätavad sedeleid "Järgmisena saad Sina! Vajame muutust, teie Harta12", siis kes vastutab? Natuke üle võlli näide, aga saate aru küll, mis ma mõtlen.

Jube lahe on olla „avalikkus“ või „kodanikuühiskond“. Rääkida asjadest, et „meie kõik“ arvame nii. Paraku on selline omaalgatuslik avatust ja läbipaistvust nõudev sigrimigri paradoksaalselt oluliselt vähem läbipaistev kui erakonnad. Sest otseselt keegi ei vastuta.

PS. Nõustun Hartas osade punktidega, osadega ei nõustu. Osad erakonnad on omadega ummikus, osad poliitikud on valetanud, erakondade rahastamine vajab muutmist, osade poliitikute ülbistemine vajab pidurdamist, erakondade maine vajab parandamist. Aga esindusdemokraatia kui valitsemisviis küll kriisis ei ole.

46. nädal

Küüt saab märtsis kinga
Natuke kummaline küll, aga politsei peadirektor Küüt andis lahkumisavalduse… märtsikuuks. See viimane jätab veidra mulje, et kuidas inimene, kes on vigade tõttu teinud avalduse lahkumiseks, ootab siiski veel neli kuud alluvatelt käsutäitmist ja kõigitist austust. Aga see selleks. Oluline on lahkumise fakt ise, kuigi paistab, et Küüt pigem allub avalikkuse survele, kui tunnistab (meelega?) tehtud viga. Paistab tõesti, et mees kas näitleb või tõepoolest ei saa aru, et tema tasemel politseinik peaks suutma märgata protokollide võltsimises kriminaalkuritegu. Aga tema ei märganud. Väga raske mul seda uskuda.

Harta12
Väga kahetised tunded tekivad selliste hartadega. Ühelt poolt on ju õige – kaua peab seda mõnitavat ülbitsemist kannatama. IGA sõna, mida oravaliidrid ütlevad, peavad pärast pr-inimesed tõlkima, et ei mõelnud suur juht ja õpetaja nii, te saite valesti aru, ei tabanud konteksti jne. Teisalt aga selline anonüümne petitsioon, väljendid, et demokraatia on kaaperdatud ja kui muidu ei saa siis teeme alternatiivse institutsiooni. Kuidagi nagu üle võlli. Kuigi võib-olla ei jõuagi praegustele võimumeestele kohale, kui ei tõmba üle võlli. Igatahes mina jään kahtlevaks, sest demokraatia küll kriisis ei ole, erakonnad on täitsa hea viis esindusdemokraatia elluviimiseks. Lihtsalt see, kuidas mõned inimesed seda kasutavad, ei ole aus ja õiglane.

Eesti Õhu madallend
Parts tunnistas siis sel nädalal avalikult juba tegelikult teada olnud kaht varianti Estonian Airi arenguks – pankrot või riigiabi. Usun, et see viimane on ikkagi üsna ebatõenäoline, sest väikesest abisummast piisaks EA-le heal juhul ehk hingitsemiseks, aga mitte arenemiseks, suure abisumma andmine aga oleks konkurentsiolukorra rikkumine. Ilmselt ikkagi on suveks käes olukord, kus teatud liinidele tuleb tellida vedajad väljapoolt. Aga millist suurt vedajat huvitaks siinne olematu turg?

Reformierakonna toetuse langus
Oravate toetus langes viimaste aastate madalaimale tasemele – Reformi toetab 26 protsenti küsitletutest, oktoobris oli toetus 32%. 25% on sotsid, 23 Kesk ja 17 IRL. Ütleks, et viimaks paistab kogu toimuv Reformierakonna reitingut siiski mõjutama hakkavat. Kuigi poliitikud teevad tihti näo, et numbrid neid eriti ei huvita, on see vale. Tean ise, millise ärevusega helistatakse teatud nädalate alguses mõnesse toimetusse ja uuritakse, et ei tea, mis päeval võiks küsitluse tulemus tulla. Reiting läheb vägagi korda. Seega ma nüüd ei imestas, kui Reformierakonnalt hakkaks tulema pisut leebemad sõnavõtud, rohkem räägivad naispoliitikud, Jürgen Ligi surutakse natukeseks kookonisse.

Kihlveopettused Eesti jalgpallis
Enam-vähem avalik saladus jalgpalliringkondades, nagu olen nüüd teada saanud. Nagu üks kolleeg on seda selgitanud – enamik eesti jalgpallureid on amatöörid ja panustamine oma mängude tulemustele on hea lisateenistus. Näiteks kui klubis väravavaht ja keskkaitsja on „ära räägitud“ pole keeruline mängu tulemust oluliselt mõjutada. Keskkaitsja panustab varjatult 3:0 kaotusele selgelt nõrgemale klubile ja „kogemata“ teeb ta kaks eksimust, väravavaht ühe. Õhtul võib perele suurema õhtusöögi restoranis lubada. Kurb, aga selline asi pidavat Ida-Euroopa liigades väga tavaline olema.

45. nädal

Taatlemata politseinikud

Mis pagan on lahti Eesti politseis? Türil on 90ndad, pätid kõmmutavad teineteist, Viljandis pekstakse politseinikke, Savisaare kiirustrahvile ei suudeta allkirja sigrida, mõõdetakse kiirust taatlemata masinatega, valetatakse, võltsitakse dokumente. Too viimane lugu on küll hämmastav. Nähtav „Pealtnägijast“ ja selle järel ilmunud ükskõik mis ajalehest. Kuni kõrgeimate juhtideni teati, mis toimub, aga midagi ei tehtud. See on nii rumal, et peaaegu muutub ülbeks. Midagi tõsist on lahti selles ühendasutuses, kas motivatsioonipuudus või mis, aga selge, on et kogu jama eest vastutab Küüt, kes samuti jamadest Ida prefis teadis. Ei piisa, kui Alus kinga saab. Ja kui kaua veel läheb, ei piisa ka Küüdist, härra Vaher.

Aga arvan, et Küüt siiski kaotab algaval nädalal koha.


Sirge silmavaade ja mitte nii sirge

Lisas Kaja Kallasele on ka Andrei Korobeinik leidnud, et ämmalt saadud raha ei ole nagu piisav seletus ja mingi jama Reformierakonnas on. Oravad pidasid sel nädalal ühe avatud kaartidega koosoleku, kus teadaolevalt tehti päris valju häält. Selge on, et tehnoloog-oravate lootus asja vaibumisest on olnud möödalask. Ja ei hakagi vaibuma, eriti kui Valdo Randpere ronib hundi kurku „Kolmeraudsesse“ ja ütleb seal, et tema meelest pole pahameel Reformierakonna suhtes ühiskonnas valdav, vaid seda kannab väike kildkond põhimõttelisi erakondade vastaseid, eesotsas poliitikablogi Memokraat autoritega, kellel on ühiskonnas tõemonopol. Tõemonopol!?! Sari „üks ämber nädalas“ jätkub. (vt ka Keskerakonna tõekomisjon)


Reformi filmiklipid

Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) tegi riigi raha eest 18 lühifilmi, millest kaheksa rääkisid poliitikutest, mis omakorda kõik olid miskipärast reformierakondlastest. Mõeldud olid need venekeelsele publikule tutvustamaks väljapaistvaid inimesi. Totaalne piinlik jama jällegi. Kusjuures sihtasutuse komisjoni, mis raha jagas, kuulus ka reformierakondlasi. Selle loo puhul on vähemalt ka oravad ise tunnistanud, et natuke lollisti on välja kukkunud. Tõsi.


Sotside mõte erakorralistest valimistest

SDE juhatus kutsus üles riigikogus esindatud erakondi tunnistama, et Eesti on vajunud sügavasse poliitilisse kriisi, millest ainsaks väljapääsuks on erakorraliste valimiste korraldamine. Mõnes mõttes ju isegi võiks, aga ma kardan, et sellest ei muutuks midagi, isegi kui see reaalselt toimuks. Kohtade arv küll muutuks, aga tõenäoliselt saaks võimule siiski Reform-IRL. Sotsid pole sarnaselt teiste erakondadega kuidagi suutnud Reformi kriisi ära kasutada, nüüd siis SDE nagu püüab ettevaatlikult. Aga ma ei usu erakorraliste toimumisse, ilmselt mitte ka sotsid, seepärast nii kergelt selline ettepanek ka tehti.

44. nädal

Estonian Airi madallend

33 000 euro suuruse kuupalgaga EA juht Tero Taskila sai sule sappa koos 90 000 eurose kompensatsiooniga. Numbrid on suured, EA kahjum oli veel suurem – 20 000 000 eurtsi. Parts ütles, et poolega sellest oleks ta veel leppinud. Ma olen üsna nõus nendega, kes ütlevad, et Taskila ette asetati võimatu missioon. Viia nii lühikese ajaga kasumisse pisike Euroopa nurgamaa lennufirma, on väga raske ülesanne. Uueks bossiks on nüüd Palmér, kelle senist karjääri googeldades selgub, et tegu võiks olla ka profesionaalse pankrotimeistriga. Pankroti võimalusse ma ei usu, riik ei saa seda endale lubada, aga nii liinide kui ka töötajate kärbetest on juba räägitud. Tõsine asi.



Eetikakoodeks põrkus teflonerakonnalt

Kaja Kallas, kes kindlasti siiras usus midagi ära teha, hakkas tegelema riigikogu eetikakoodeksi loomisega, sai heleda laksu omaenda erakonnakaaslastelt. ERITI küüniliselt kõlavad Jürgen Ligi sõnad Kolmeraudses (kui kohe ei mängi, taguge F5): “Kaja on professionaalne poliitik. Ta on teistsugust sorti inimene. Ta kuulub ikkagi erakonna tuumikusse, aga tõsi, ta on erakordselt noor ja eks ta lihtsustab. Ta on see Facebooki-põlvkond, kes ei taju, et probleeme… mina hästi ei mõista põlvkonda, kes vahetult asjasse puutuvate inimeste asemel suhtleb maailmaga, ta riputab üles asju, mis tegelikult ei olegi ammutatud mitte niivõrd elust enesest, vaid sellestsamast atmosfäärist, mis /---/ Aga väike probleem on, kui me ikkagi seda loeme lehest. Eks ma ka olen käinud koosolekul ja vaadanud, kuidas noored debattidel osalevad, siis tema kaunid suured silmad on tavaliselt tema kinnise suu kohal. Ma tean, et tal mõtteid kindlasti oleks ja ma internetis või listides neid aeg-ajalt loen, või leian. Hilinemisega, mitte väga tihedalt, mitte väga kategooriliselt, pigem küsimuste vormis. Eks mina olen sellise vana isase, või kuidas peaks ütlema, jõhkra veterani rollis, kes sekkub listides.“ Ma hetkel ise ka ei usu, et saan poliitiku selliseid sõnu kirja panna siia.

PS. Kas ka teile tundub seda lugedes, et algul sirgjooneline Kallas hakkab juba sobivasse vormi painduma?



Täieneb hiljem...