Blogimisest

Hakkasin seda blogi pidama selleks, et kirjutada asjadest mis mul peas. Algul tuli rohkem isiklikust elust postitusi, nüüd aga on vähe tööalaseks kiskunud. Samas kui jätkata ausalt algul lubatud teemat – kirjutada oma mõtetest – siis ei olegi selles midagi kummalist, sest ma mõtlengi sellistele asjadele.

Isiklikust elust kirjutamine on üsnagi keeruline nii, et kirja saaks asjad, mis kedagi huvitavad, aga jääks kirjutamata asjad, mis ei ole avalikud. Samas kas siis on üldse mõtet midagi kirjutada, sest keda ikka huvitab tekst stiilis täna-tegin-seda-ja-läksin-siis-sinna-ja-tulin-tagasi? Olen ka selliseid postitusi teinud ja mingi erilisema sündmuse puhul on need täitsa asjakohased.

Teisest küljest kui kirjutada endale, võib kirjutada täpselt seda, mida ise tahad, aga paar lugejat muidugi ei teeks ka paha. Seetõttu tahaks siiski püsida teemades, mis pakuksid ka teistele natuke midagi – kasvõi vastuvaidlemise rõõmu.

Kaasamõtlemiseks ongi parimad need postitused, millest ka teised kuidagi aru võivad saada. Isiklikud sündmused puudutavad ju mind ja mõningaid lähedasemaid inimesi, seega ei ole teistel eriti põnev lugeda. Seega ongi parem panna kirja, mida mina arvan mingitest teistest sündmustest.

Pealegi ei ole ma vist kuigi osav enese analüüsija, et oma käitumist või tegevust väga sügavalt ja huvitavalt lahata. Seega püüan oma algelisel ja tahumatul moel lahata teisi asju.

Seega jätkan nii nagu siiani...kirjutan ühest, teisest ja kolmandast. Ja kõigest segamini, et oleks huvitavam.

Inimkatsetused Tallinnas

Esiteks peab ütlema, et ma olen pisut imestunud, et linna pimendamise teema nii suureks paisus. Algsest väikesest katsetusest kasvas meedia abil tõeline diskussioon teemal, kas selline tuledevilgutamine ikka on linlastele turvaline ja toob piisava kokkuhoiu.

Kogu selle kära juures on paar asja, millele minu arvates on vähem tähelepanu pööratud kui peaks. Teemaks on olnud ikka kokkuhoid ja linlaste turvalisus, kuid kõige selle kõrval on üks väike asi – nimelt kui hea ikkagi on selline inimkatsetus.

Kui keegi Boroditši tiimist otsustab, et sellise pimendamisega hoitaks kokku 12 miljonit, siis tundub väga naljakas, et mõeldud-tehtud, vaatame, kuidas läheb ja tuled tõmmataksegi maha. Kas tõesti ei tulnud keegi selle peale, et öine pime linn võib ohtlik olla ja tuua kaasa pidupäevad kurjategijatele? Kuidagi imelik, et arutamata viidi idee ellu. Või kui arutati, siis keegi ei tulnud selle peale? Kõlab väheusutavalt.

Idee otsejoones teostamises on minu arvates põhjus selles, et kärped oli vaja inimesteni tuua. Kui riigi vangerdamised kujuteldamatute miljonite ja miljarditega ei pruugi olla inimestele arusaadavad, siis kokkuhoiu mõttes tulede mahakeeramine on kõigile arusaadav ja kohe omal nahal tuntav. Tõenäoliselt linnaisad teadsid, et pimendamisel pikka edu ei ole, aga tulemus – näidata linlastele, et kui Tallinn kärbib, siis on seda ka kohe näha – saadi ilmselt kätte.

Kuna linn proovib end kõigiti riigile vastandada, siis see oli ideaalne käik näitamaks et riigi kärpimised on arusaamatud ja inimkauged ega puuduta kuskilt tuntavalt kõige tavalisemat inimest. Pimeda linna mõju on kiire kui nohutilkadel – raha pole, järelikult pole ka valgust.

Nüüd siis on Boroditš otsustanud koos Tallinna Kiirabi, Põhja-Eesti päästekeskuse, Politseiprefektuuri, TTÜ, kommunaalameti ning tänavate valgustamist korraldava firma KH Energia-Konsult esindajatega (kus need targad varem olid, miks ei kutsutud neid kohe arutama), et tuled kustutatakse siiski vaid tund enne päikesetõusu.

Ja jälle saab öelda – näete, tahtsime kokku tõmmata, aga ei lastud. Linlased ei ole laborirotid, kellel midagi katsetada.

Rohkem polegi mul midagi öelda, kui üldse.

Kas kolime Lätti siis või ei?

Eelmise aasta septembris tegi valitsus otsuse, et selle aasta juulis tõstetakse majutus- ja kultuuriasutuste käibemaks madalalt 5%-lt 18%-le. Kõikjal pasundasid kontserdikorraldajad, et nüüd aitab – meie emigreerume Lätti. Kuigi käibemaksu tõus pole praegusekski veel käes, lubas BDG juht Peeter Rebane juba septembris, et R.E.M.-i kontsert jääb üheks viimaseks ürituseks Tallinnas ja suuremad asjad tulevad Riias.

Kümme päeva tagasi teatas seesama BDG, et Madonna Tallinna kontserdi piletid on rekordkiirusel läbi müüdud. Ma ei ütleks, et Madonna on väike kontserdikõks, mille võib vahelduseks teha, nagu külasimman või nii. Suuremat popmuusikaüritust (mastaapidelt siis) annab ette kujutada. Miks Rebane Madonnat siis Riiga ei vedanud, kui siin nii hirmsasti piinatakse kontserdikorraldajaid?

Vastus peitub ilmselt – ja nagu tavaliselt – rahas. Tõenäoliselt ei jääks korraldajad ka Tallinnas suurema käibemaksuga kahjumisse, vaid kasum lihtsalt oleks väiksem.

Näiteks miks saab kauplus lasta mingi toote hinna külmalt 70% alla? Sest ta ei kaota midagi, võidab vaid natuke vähem. Kui asja müüdaks õige hinnaga, ei laseks ju ükski loll hinda 70% alla. See oleks idiootsus. Aga kuna kauplusepoolne hinnalisa on tohutu, võib olude sunnil sealt pisut näpistada. Maja võidab niikuinii alati.

Sama lugu on ka kontserdikorraldajatega. Eks ta muidugi kehv on, kui peab niisama saadud tulust loobuma, aga kui äris vaja püsida, peab vahepeal natuke latti alla laskma. Maja võidab ikka, ega kasum selle pärast tulemata ei jää.

Võibolla on üheks teguriks ka Läti veel kehvem majanduslik olukord ja võibolla on veel vara üldse seletada siin, sest kui seadus jõustub, võivad kontserdid tõesti minema kolida, aga ikkagi tundub kummaline, et juba varakult kisendati ja sõimati, lubati pillid nurka visata ja nüüd nagu käivad asjad endist viisi edasi.

Teine pool puhkusest

Nagu ikka lendasid algsed plaanid vastu taevast. Pole kesklinnaski kordagi käinud, rääkimata raamatukokku jõudmisest. Seega pole ma midagi eriti lugenud ja olen teise poole puhkusest enam-vähem lihtsalt maha unelenud. Aga võibolla see pole ka paha, sest ka passiivne puhkus on puhkus, kuigi popp on puhkuse ajal end kuskil väsitamas või päevitamas käia.

Nädala alguse veetsin peaaegu ainult kodus, vaid igapäevane paaritunnine jalutusring Anetega vedas mind õue.

Üleeile aga tähistasime mõnede töökaaslastega kärpimist, nirkimist, nugistamist ja vesirottimist. Nalja sai kõvasti, pidu venis peaaegu keskhommikusse välja. Kui koju jõudin plaaniga magama minna, ärkas Anete unest ja nõudis tegelemist. Õnneks Anni andis mulle mõned unetunnid. Hiljem jalutasime keset natuke tuulist ja jahedat kevadet, sest enne paistnud päike oli jõudnud pilve taha kaduda, aga muidu veeres päev üsna uniselt.

Täna peaks hakkama tegelikult juba töönädalaks valmistuma ja end mõne suurema asjaga kurssi viima. Vormi hoidmiseks loen muidugi vahepeal uudiseid, aga ega väga asjas sees pole olnud. Eks esmaspäeval siis näha ole, kas on mõni mõtteräbal pähe hallitanud või mitte. Samas on mul üks enam-vähem kindel tagavarateema olemas, mille saab letti käia, kui ajakohasemaid asju võtta pole.

Pool puhkusest

Esimese nädala oma puhkusest veetsin linnast väljas. Pühapäeval läksime Kundasse, teisipäeval linna tagasi. Siis päevake vahet ja neljapäeval Vändrasse, kust saabusime alles eile. Mõnus väike vaheldus oli, tundsin, et puhkasin üsna hästi, kuigi Anetega oli ikka mässamist. Ilmad olid ka väga ilusad, Vändras oli lausa kevad, päeval paistis päike ja kõnniteed olid juba lumest puhtad. Päike, jahe õhk ja linnamelu puudumine tegi tuju heaks ja laadis akud täis.

Vändras läks erakordselt hästi, peaaegu kõik sõbrad said nähtud. Madisega vaid on nii, et graafikud kohe kuidagi ei klapi kokku, ja väga harva satume ühel ajal Vändrasse. Mikku muidugi ka ei näinud, aga temalt oleks vist ka palju paluda minu puhkuse ajaks Austraaliast Vändrasse sõita.

Linna jõudes oli talv muidugi tagasi tulnud, lund ja löga kõik kohad täis. Mul oli isegi väike plaan ratas välja tõsta ja sõitma minna, sest eelmise nädala alguses olid ka Tallinnas juba teed puhtad. Nüüd muidugi peab aasta esimese rattasõidu edasi lükkama. Loodetavasti mitte kaugele – kuupilet kehtib märtsi lõpuni...

Kuidas usku pööratakse

19. veebruari veetsin siis Soomes, kuhu kaitseministeerium vedas mind, mõnd ajakirjanikku, vallavanemat ja muud asjast huvitatut vaatama, kuidas on Soomes lahendatud polügooni kõrval elamise probleem.

Käisime Helsinki lähedal asuval Santahamina saarel, mis on juba 200 aastat kaitseväe käsutuses. Aukartustäratav kompleks, peaks esmalt ütlema. Kõik on perfektselt läbi mõeldud – kasarmute, laskeväljade, treeningpaikade asupaigad ja logistika. Põhimõtteliselt ei pea ajateenijad teenistuse jooksul saarelt lahkumagi, kõik vajalik, ka mets välilaagriteks, on olemas.

Ja kõik see asub otse pealinna külje all. Ehtsa ametnikunaeratuse ja roosa lipsuga Helsinki linnavalitsuse liige Risto Rautava ladus ette fakte seebiselt libedalt sujuvast koostööst. Tegelikult ma ei kahtle et koostöö on hea, eriti nüüd, kui kärbe viis Santahaminalt haubitsad, mistõttu nendega seal enam ei paugutata. Aga fakt, et pealinna külje all tegutseb sõjaväesaar, kus käivad laskmised 47 nädalat aastas, annab tunnistust et soomlased mõtlevad vähe teisiti kui meie siin.

Põhjus, miks soomlased kaitseväega nii rahul on, peitub minu arvates selles, et soomlased austavad oma kaitseväge. Soome mereväekomandör Lauri Helaniemi ütles mulle lõunalauas, et inimesed usaldavad ja austavad kaitseväge kõrgelt, mida näitavad ka küsitlused. Põhjuse leian mina kahest Venemaa vastu võidetud sõjast. Milline rahvas ei austaks väge, mis on kahel korral löönud – küll pisikeste territoriaalsete kaotustega – tagasi Punaarmee?

Mõtleme nüüd selle teadmise valguses, kuidas suhtutakse Eesti kaitseväkke. Kui lähedal endale me oma sõdureid tunneme? Kas nad võrduvad meile kaitsjate ja kangelastega? Siin on küsimus, millega peavad kaitseväe juhid tegelema. Kui tuleb austus, ei ole ka vastuseisu nii väikestele asjadele nagu mõned haubitsad.

Lõpetuseks midagi lõbusat. Hiiu lehe peatoimetaja oli teel Soome valmis surnuks väitlema kõik, kes Kõppu laskeala rajamist soovisid. Päeva lõpuks...noh, lugege parem ise siit.

Seal muide pildil vasakult suurtükiväegrupi ülem kapten Vahur Kütt, üks Nõva kohalik elanik ja ettevõtja, mina, Kõrgessaare vallavanem Jaanus Valk, kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna juhataja Nele Loorents ja leitnant Timo Mustaniemi.