CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

teisipäev, 24. jaanuar 2012

Maanteemaks Eesti moodi

Eile tegid siseministeerium ja politseiamet ülevaate eelmisest aastast. Õhtusest „Aktuaalsest kaamerast“ jäi minu jaoks kõlama korrakaitse politsei bossi Tarmo Miilitsa mõte, mis puudutas suurenenud väikeste kiiruseületamiste arvu.

Nimelt leidis ta, et paljud liiklejad, kes ületavad sõidukiirust umbes 6 km/h, võtavad kiiruskaameralt või patrullilt saadud väikest trahvi kui kiiruse- või teemaksu – peabki väheke raha andma selleks, et viis minutit varem Tartusse või Tallinnasse jõuda.

Sellele lisaks tuli täna hommikul politseilt teade, et patrullautodes hakatakse katsetama kaardimakseterminale. Naljakas, et üks asutus, mis räägib probleemist, töötab sellele ise vastu, sest kaardimakse võimaldamine just kinnitabki Miilitsa teooriat. Ületad pisut kiirust, saad väikese trahvi, aga siis kollases vestis relva ja kiirusemõõtjaga klienditeenindaja ulatab kaardimakseterminali, lööd pinni sisse ja head teed. Tegelikult saab kaardiga tasuda lausa kuni 400€ suuruse trahvi, mida vaevalt väga väikese kiiruseületamise eest määratakse.

Ma saan aru, et riigil on oluline trahviraha inimestelt kätte saada, olgu see trahv nii väike kui tahes. Kohe trahvi maksmine aitab riigil kokku hoida ka bürokraatiakulusid.

Samas on trahv siiski karistus väär- või kuriteo eest. Minu arvates ei tohiks karistuse kandmine olla mugav, lihtne ja kerge. Vastupidi, see peaks olema paras piin, tüli ja nikerdamine, mis võtab isu seda jama uuesti läbi teha.

Kui trahvi saab kohe kaardiga ära tasuda nagu poes singi eest makstes, siis ei ole sellisel karistusel muud mõtet kui lihtsalt riigile raha kogumine. Maanteemaks. Kiiruseületamise tasu. Aga mitte karistus. Ja kui ei ole karistust, siis sisuliselt on väike – või ka keskmine – kiiruseületamine vaikivalt aktsepteeritud. Kuigi kiiruseületamise teenus ei ole tasuta, saab selle eest alati käigu pealt tasuda...vahel ehk õnnetub maksmatagi läbi hiilida.

Või mis?

esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Rahavaba transport

Rääkisin eelmises postituses oma mõtetest tasuta transpordi teemadel. Kellel nüüd Postimees peaks kätte sattuma, lugege Hannes Lutsu arvamuslugu. Kõik on öeldud.
Kui artikkel netis avalikuks läheb (mida ta päevapeale läheb nagu 95% "lugege-raha-eest-artiklitest"), riputan ka lingi.

Tänan tähelepanu eest.
***
10:55
Ei läinud paari tundigi.
http://arvamus.postimees.ee/703564/hannes-luts-rohkem-kara-kui-kasu/

neljapäev, 12. jaanuar 2012

Tahan kõike tasuta! Kohe!

Ajendatuna Savisaare ideest panna ühistransport linnaelanikele käima tasuta tahan selle kõlava ja hiid-populistliku mõtte juures mõnd asja rõhutada enne kui selleteemalisel tulevasel rahvaküsitlusel „jaa“ vastama tormate.

Ma ei peatu selle idee väljakäimise ajastuse ja mastaapsuse tagamõtetel, see on niigi selge, eriti kui transport peaks hakkama olema tasuta 2013. aastast, mil paari kuu pärast on ootamas kohalike omavalitsuste valimised.

Idee sisu on paljuhuvitavam. Tasuta transport ise on õilis ja hea ning mulle jubedalt meeldiks, kui ma ei peaks maksma sentigi Tallinnas busside-trammide-trollidega sõitmise eest. Aga teades, et midagi ei ole maailmas tasuta, siis kes selle nalja kinni maksab?

Linn väidab, et raha ja arvutused on olemas. Kahjuks ei jaga linnavalitsus seda arvutust linnarahvaga vaid kinnitab, et see on olemas ja olge aga rahulikud. Aga tahaks ikkagi näha, sest sellise projekti katteallikad peavad olema üüratud ja kindlasti tuleb osa, kui mitte kogu vajalik summa linnarahva taskust. Nii või teisiti.

Muide, mäletate kui Tallinn kehtestas müügimaksu? Ka siis ei olnud algul arvutusi ega prognoositavat tulu, samuti puudus selgus, mis tooted maksu alla lähevad. Seega sarnane käitumismall – idee lopsti välja ja pärast vaatame, mis ja kus ja kes.

Nüüd selle idee tulemustest. Tasuta transpordiga autode hulka vähendada sooviva Savisaare vildakas loogika kõlab nii: „Teisalt pole ühissõiduk paljude inimeste jaoks "odav alternatiiv" autole. Tallinnas on 30 päeva kaardi hind vaid 18,50 eurot. Samas on paljudel inimestel riigi õhukese sotsiaalsüsteemi või napi töötutoetuse tõttu ikkagi karjuvalt vähe raha.“ (E. Savisaar, Õhtuleht, 11.01.12)

Palun selgitage nüüd mulle, kuidas seni autoga sõitnud (ja ropult raha kütusele kulutanud) inimene valib auto asemel ühissõiduki, kui kogu tasuta bussist tulenev kokkuhoid kuus on kõigest 18 ja pool eurot? Kas see raha kaalub tema jaoks üles mugavuse, millega ta on seni harjunud ja mida ta on jõudnud seni ka kinni maksta? Väga kaheldav.

Kui rahaline pool kõrvale jätta, siis tasuta ühistransport tähendaks suure hulga uute ühissõidukite ostmist (kuna sõitjaid ilmselt tuleks siiski juurde) ja ka vanu tuleks paljuski välja vahetada. Sest olgu see sõit tasuta või mitte, kui bussides on tihedas kobaras sadu inimesi, buss on räpane, sõidugraafik on hõre ja ebaloogiline, ei taha inimesed ühistransporti kasutada. Olgem ausad, need kes sõidavad täna Tallinnas ühistranspordiga, teevad seda sellepärast, et muud võimalust ei ole, mitte et neile hirmsasti meeldib siinse ühistranspordiga sõita.

Olen nõus Hannes Lutsuga tänases Päevalehes, kes usub, et kui ühistransport on tasuta, hakkavad seda senisest enam kasutama hoopis need, kes praegu käivad jala või sõidavad rattaga. Samuti ronivad bussidesse ka need asotsiaalid, kes seni veel trahvi hirmus seda ei teinud.

Need on vaid mõned esmased mõtted, mis selle ideega tekivad. Vastuseta küsimusi palju. Iseenesest on tasuta transport lahe ja vägev küll, aga reaalsuses on kahtlane, kas see soovitud kujul toimib.

kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Maal elamine on rikastele

Tänane Faktum&Ariko uuringujuhi Kalev Petti artikkel Postimehes „Maalt linna, pisarateta“ võtab kenasti argumenteeritult ja lahti seletades kokku ühe mõtte, mida olen juba paar aastat ükskõik kellega maa-elu teemal rääkides aluseks võtnud – maal elamine on rikastele.

Ma ei pea silmas kitsalt rahaliselt rikkaid, vaid inimesi, kes on oma elus jõudnud nii kaugele, et sisuliselt ei vaja maal kohapeal pakutavaid teenuseid (nii vähe kui neid seal saada ongi). Neil, kes sõltuvad kohapealsetest teenustest, kaotavad elukvaliteedis suurelt.

Aga kui Petti on juba minust paremini hulga mõtteid kirja pannud, toon kokkuvõtlikult välja mõned minu jaoks tähelepanuväärsed lõigud:

**„Regionaalarengu küsimustes on üheks adekvaatse konteksti keskseks elemendiks asjaolu, et Eesti on väike, hõredalt asustatud ja suhteliselt vaene maa. Seda teadmist eirates ei õnnestu isegi probleemi õigesti püstitada, rääkimata lahenduste leidmisest.“

**„Kui küsida, kas külas, kus elab paarkümmend inimest, vajab inimene näiteks juuksurit, siis vastus on, et muidugi vajab (kes ei vajaks?), aga see tase ei saa kuidagi olla ettevõtluse aluseks. Kui võrdleme oma rahvastiku tihedust ja ostujõudu maal tüüpilise Euroopa riigiga, siis tuleb kohalikule turule suunatud ettevõtluse puhul vältimatult tõdeda: unustame ära, see on täiesti mõttetu üritus.“

**„Kõigepealt tasuks määratleda, kes võiks üldse meil maal elada. /---/ Esiteks talupidajad/põllumajandustootjad ning nende alaline tööjõud. Teiseks ettevõtjad ja nende töötajad, kelle toodang või teenused lähevad eksporti ehk kelle klient on tegelikult mujal. Kolmandaks vabakutselised – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, programmeerijad (interneti vahendusel) jms, kes ei pea oma tööd tingimata linnas tegema. Ja neljandaks, kelle töökoht on lähimas linnas ja kes ei pelga igapäevast edasi-tagasi sõitu. Kõik. Ehk inimesed, kelle toimetulek ei sõltu kohalikust tarbijaskonnast.“

**„Rohkematel pole põhimõtteliselt asja ega ka majanduslikku otstarvet elada maal. Kui seda soovitakse, palun väga, aga siis ei tasu kurta, et kohapeal pole teenuseid, apteeki, kohalikku võimu ja muud sellist. Nimetatud neli kategooriat saavad telekommunikatsiooniajastul hakkama ilma kõigi teenuste püsikohalolekuta ning võivad füüsilist kohalolekut vajavaid teenuseid saada vabalt maakonna- või muus lähimas keskuses. Majanduslikult toimetulev seltskond on ka see, kes suudab „maa“ eest hoolitseda ja seda korras hoida.“

**„Võib-olla oleks otstarbekas kogu regionaalpoliitika, haldusreformi, haridusreformi jm reformide ja arengukavade juures võtta aluseks terviklik majandusgeograafiline pilt ning panna püsti toetusprogramm, mis aitaks inimestel ümber asuda elujõulisematesse keskustesse.“ (Kalev Petti, Postimees, 11.01.12)

Seega kui te ei kuulu ühte Petti nimetatud neljast kategooriast, ei ole mõtet ronida maale elama nii, et kogu elu hakkab sõltuma kohapealsest apteegist, külapoest, vallavalitsusest, kultuurimajast, lasteaiast ja koolist. Rääkimata töökohast. No tegelikult võib muidugi maale kolida küll, aga seda siis teadlikult leppides faktiga, et riik ei suuda iial tagada maal kõiki teenuseid.

Kui ühegi taolise teenuse kaugemalt kättesaamine probleeme ei valmista ehk on olemas (rahaline) sõltumatus, siis on maal hea elada.

neljapäev, 5. jaanuar 2012

Kuidas olematu olevaks kirjutada

Kel pole suuremat huvi meedia vastu, võib selle sissekande vahele jätta. Nimelt tahtsin pisut kirjutada Delfis ilmunud loost "Laar kavatseb Saksa vormis sõdinud mehed ametlikult vabadusvõitlejateks tunnistada".http://www.blogger.com/img/blank.gif

Artikli teemat ma ei puuduta, kuivõrd ainult niipalju, et see on tundlik teema, mis nõuab erilist ettevaatlikkust.

Artikkel on laia kajastust leidnud, oma sõna selle vastu on öelnud kaitseminister Mart Laar, artikli kaitseks loo autor. Kõrvalt on seda lugu kommenteerinud veel Raul Rebane.
Kui lugeda algset artiklit, millest kõik algas, siis seal ainsad kaks fakti on esimeses ja teises lõigus. Esiteks, et kaitseministeerium tegeleb vabadusvõitlejatesse puutuva eelnõu ettevalmistamisega. Teiseks, et Laari nõunik kinnitab, et eelnõu on töös.

Poole sõnanagi ei maini keegi kuskil, mis on eelnõu täpne sisu, mis on selle sõnastus ja muud detailid. Teatavasti on selliste teemade puhul just sõnastus ja detailid need kõige tähtsamad üldist tonaalsust kujundavad elemendid.
Laari nõunik ei öelnud artikli järgi otsustades autorile: „Jah, Saksa vormis võidelnud saavad eelnõuga vabadusvõitlejateks.“ Kust autor selle siis pealkirja võttis? Järgmistest lõikudest võttis.

Neis loetleb autor üles eelnevad sarnased eelnõud ja nende sisu ning järeldab – mitte otsesõnu vaid üldise konteksti abil – , et uus eelnõu peaks olema sisult sarnane varasematele ja korduvalt tagasi lükatud eelnõudele. Sellele kinnituse saamiseks võtab autor T. Vellistelt kommentaari, kes kogenud poliitiku kohta üllatavalt ütleb uut eelnõu enne kordagi näinud olemata, et kui uus on sarnane eelmistele, siis ma arvan nii ja nii.

Sellega on lugeja jaoks kaks asja kokku viidud – eelnõu on töös ja kuna eelmised olid sellised ja sellised, on samasugune ka uus, veel valmimata dokument.

PS. Kui autor on alles töös oleva eelnõu projekti oma silmaga näinud ja seal on nimelt selline või sama mõttega lause, mis pealkirja sai pandud, olen ma eksinud ja kogu eespool olev arutelu on vale. Julgen aga arvata, et autor ei ole seda poolikut eelnõu näinud. Artiklist, nagu veenduda võite, seda ei selgu.
***
Ahjaa - head uut aastat!