Löö palli jalaga

Olid ajad, mil ootasin jalgpalli MM-i kuude kaupa, koostasin tabeleid, kirjutasin üles koondiste koosseise koos treenerite ja abitreeneritega. Kui turniir ükskord ometi algas, ei jäänud vaatamata ühtki mängu ega jalgpallistuudiot. Tähtsamate mängude ajal toppisin varem valmis ostetud tühja kasseti videomakki ja võtsin kohtumise linti. (Ei mäleta, et oleks iial kunagi mõnd mängu uuesti vaadanud.)

Nüüd aga tunnen, et väga suur osa huvist on kadunud. Kõiki mänge ei viitsi ammugi enam vaadata, spetsiaalselt vajutan telksi käima vaid siis kui mängivad suured. Kui midagi tuleb ette ega saa sellist mängu vaadata, siis ei tunne ka, et oleksin eriti milleski ilma jäänud. Samuti ei ole mul ühtki tõsist soosikut, kellele pöialt hoida. Mõni meeskond meeldib rohkem, mõni vähem või üldse mitte, aga riiki, mille võitu ma hirmsasti ootaksin ja mille kaotus terveks päevaks tuju rikub, ei ole. Mõnikord on isegi terve mängu lõpuni vaatamine keeruline, sest 90 minutit tundub kohutavalt pikk aeg.

Kuhu see huvi kadunud on, ma ei tea. Ei ole huvitav enam lihtsalt. Võibolla kui ma ise veel mängiksin, pakuks telekast MM-i vaatamine rohkem põnevust. Samuti näen, et uusi tugevaid mängijaid on kuskilt välja ilmunud, kellest ma midagi ei tea. Ehk ka seepärast on huvi kadunud, et lihtsalt ei ole kursis mängijate ja muude detailidega.
Seega MM-i esimesed päevad käivad ja mul on kirjas kolm mängu, millest ühest olen näinud tervet poolaega, teistest episoodiliselt mõningaid kohti kui silmad juhtusid parasjagu teleka poole pöörduma. Esimese algusest lõpuni vaadatud mängu loodan kirja saada õhtul kui Saksamaa mängib kellegagi. Erinevaid finaale alates veeranditest luban ikka vaadata.

PS. Meelega ei alustanud postitust põhjenduste ja vabandustega, et miks nii kaua vaikus on olnud. Ei oskagi seda kuidagi põhjendada. Kiired ja kurnavad ajad lihtsalt. Pealegi pole suvi arvutis istumiseks. Õue minge.