CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

reede, 31. juuli 2009

Infosõltlusest

Naljakas, kuidas mõtled mõnd asja nii ja teisiti ega oska seda konkreetselt sõnadesse panna ning siis tuleb keegi ja ütleb selle hoobilt ära.

”Ikka kisub hommikuti oma harjumuspäraste infokanalite juurde. Vahel leiab neist midagi olulist, tihti mitte eriti. Vaatad kella, pool tundi või kauemgi kulunud. /---/ Selles, et me suurt osa igapäevasest infost ei vaja, on kerge veenduda. Paljud on viibinud kuu või paar kodust kaugel, kus internetilevi pea olematu. Tuleme tagasi ja viime end suhteliselt kiiresti kurssi kõigega, mis vahepeal olulist juhtunud. Selleks kulub mitu korda vähem aega, kui igahommikused ”infopalvused” kokku liita. Me ei ole millestki ilma jäänud. Isegi nii lühikese perioodi vältel on Aeg ise teinud eelvaliku.” Mihkel Mutt (”Ajaleht kui moolok”, Postimees AK)

Pean tunnistama, et tunnen ise samamoodi. Ei peagi kuude kaupa ürgmetsas olema, piisab kui näiteks teha mõni online puhkuse jooksul lahti näiteks ainult korra päevas või korra kahe päeva jooksul.

Sellest piisab, et aru saada – ma ei ole vahepeal millestki olulisest ilma jäänud. Need teemad, mis tõesti on olulised, on esilehel või üsna üleval otsas ka õhtul. Kõik see, mis vahepeal on üles loobitud (mõnel portaalil 80 tükki päevas, millele Dannar tähelepanu juhtis :)), ei oma suuremat tähtsust ja risustab üldjoontes aju mõttetu pahnaga.

Milleks neid muid asju siis üldse vaja on? Kas keegi suudab seda selgitada nii, et ei kasuta sõnu uudisvoog, maht, klikk, reklaam ja raha? Või piisab ainult neist viiest?

Ma ei ole kindel, kui palju on lugejaid, kellele on oluline see, et portaalis iga külastuse korral oleks ilmunud mõni uus lugu. See jätab küll toreda mulje, et töö käib palehigis ja uudised kasvavad kui ristikud kesal. Aga kui 80% sellest toodangust on kasutu info?

Mutt räägib eespool viidatud artiklis aususest – kui ikka ei olnud täna erilisi uudiseid, siis ei olnud ja kõik. Täiesti õige jutt. Kui ma teen portaali lahti ja pole eelmisest külastusest uusi uudiseid lisandunud, siis pole järelikult midagi uudisväärtuslikku vahepeal toimunud. Ja süda rahul, võin muude asjadega edasi tegeleda.

Ei ole kurat vaja kivist vett välja väänata. Miks peaks keegi ühe online’i lugemisest loobuma puhtalt selle pärast, et näe, pool tundi tagasi käisin seal ja ikka pole uut uudist tulnud. Võibolla on selliseid inimesi, aga neid võiks siis juba sõltlasteks nimetada.

Me oleme kuidagi aru saanud, milline toit on kasulik ja milline kahjulik, ega ahmi endale sisse kõike, mida poes müüakse, kuigi meile proovitakse asju pähe määrida. Miks me siis ahmime sisse kõike seda infot, mida meile püütakse pähe määrida?

Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb – kui ei meeldi, ära loe, ära tarbi. Ja polegi midagi mul öelda selle peale rohkem.


Tuli selline isiklikust seisukohast vastuoluline sissekanne...aga niimoodi ma mõtlen, kui mitte ”tootjana”, siis tarbijana kindlasti. Pean ausalt tunnisama, et ka mina olen uudisrisu veebi üles riputanud, nii et vastutan ka ise õige pisut selle jura eest.

esmaspäev, 20. juuli 2009

Seebimulli Tallinn

Mind ikka niimoodi hämmastab alati kui haavatav Tallinn tegelikult on. Kui kõik ümbritsev kulgeb oma rahulikku ja loomulikku rada, siis võiks arvata, et tegu on ühe üsna ladusalt toimiva linnaga.

Aga piisab vaid ühest tugevamast vihmasajust, kahest lumerohkest ööpäevast, ühest laulupeost või väikesest eelarvekärpest ja süsteem hakkabki hoogsalt lagunema. Vähe on asju, mis toidavad ajakirjanikke järjepidevamalt, kui Tallinna kommunaalprobleemid.

Kui talvel sajab päev läbi lund, siis võib õhtul märkmikusse kirja panna ”kuidas tänavate koristamisega on” ja üsna kindlalt on nupuke olemas, sest tänavate koristamisega ei ole kunagi kuidagi. Alati on kuskil vallid, lumi koristamata või muu jama.

Toimub aga suurem üritus ja hoobilt on tänavad umbes, trammid ei liigu ja inimesed ei mahu bussidesse. Viimaste päevade vihmavee saavutusi saavad kõik veel erinevatest portaalidest ja ajalehtedest lugeda.

Probleem pole ju looduskatastroofides. Ma saan aru kui vihma sajaks näiteks nädal aega järjest. Siis ma saan aru, et autod upuvad ja keldrid ujutavad. Aga no kolm tundi tavalist Eesti äikesevihma...

Täpselt nagu ei ole loodusõnnetus näiteks laulupidu. VIIS aastat on ette teada, et selline üritus toimub ja ikka on probleemid seal, kus on teada, et raskeks läheb. Ma teen endale õlle välja, kui 3.-5. augusti paiku ei ilmu kuskil lugu sisuga "Madonna kontsert tekitas ummikuid/seiskas bussiliikluse/vms".

Kõik see tekitab ühe mõtte – Tallinn toimib hädavaevu. Iga pisikene kõrvalekalle viib kas kogu süsteemi või vähemalt ühe selle osa rivist välja. See näitab jällegi, et linna arengusse, vastupanuvõime suurenemisse on kulutatud minimaalselt ehk just niipalju, et süsteem normaalsetes oludes koos seisaks.

Ma muidugi ei tea, äkki on maailma kõigi linnadega sama probleem. Ma ei ole kunagi üheski teises linnas aastajagu elanud, ka Eesti omas mitte. Millegipärast ma ei usu, et mõned teised Euroopa pealinnad nii nõrgukesed on.

Tallinn aga on. Elanikuna häirib, aga vorsti teenib põdur pealinn mulle leivale.

pühapäev, 19. juuli 2009

Puhkus - päriselt

Lõpuks hakkas puhkus. Püüan seekord tõesti ka puhata ja end ajalehtedest-internetist eemal hoida. Ma ei saa muidugi lubada täielikku eraldumist, aga niipalju siiski, et püüan päeva mitte veeta arvutis.

Mida ma puhkusega peale hakkan, pole veel otsustanud täpselt. Igatahes tahaks üsna palju rattasadulas olla ja mingi aja ka maal veeta. Ei ole tahtnud midagi suurt ette valmistada, sest siis kulub päris palju närvi sellele kõigele ja see poleks enam puhkus, ega ju?

Igatahes mõtlen tõsiselt, kas mitte teha näiteks terve nädal ekstreem-puhkust üldse ilma igasuguste uudisteta. See saaks raske olema, aga võiks ju proovida, kas on enesetunne pärast kuidagi eriti puhanud või ei ole.

Kõigest hoolimata püüan netti ikka jõuda - uudiseid ei loe, aga seda kausta siin üritan tihemini täita. Sest mõtteid on. Ja aega nüüd ka natukeseks.

Tehke suvel endale midagi head.

kolmapäev, 15. juuli 2009

Hapukurk

Tõeline tõestus hapukurgihooajast ajakirjanduses – Postimees Online teeb live-ülekannet võidusamba klaaspaneelide vahetusest. Lugege ja te ei kahetse – detailid on hingematvad :)

pühapäev, 12. juuli 2009

Koolimõtted jälle kummitavad

Elan jälle kolm nädalat Tour de France’i ajas. Rattasporti on tõesti väga põnev jälgida, kui teada, mida ja keda vaadata. Ilmselt hakkab põnevus asenduma pettumusega kuskil järgmise nädala keskel, mil usutavasti peaksid hakkama selguma esimesed dopingutarvitajad. Vähemalt varasematel Tour’idel on nii olnud ja ma ei mäleta, et viimastel aastatel oleks mõni Tour puhtalt möödnunud. Seniks aga on lahe.

Mu enda tour de personnel oli vahepeal väikesel puhkusel, sest pärast kordusõppusi ei viitsinud end kuidagi sadulasse ajada, kui välja jätta tööle-koju sõitmine. Ei teagi, miks – lihtsalt väike motivatsioonikriis (mis muide avaldus ka mujal, kui ainult rattasõidus). Nüüd aga on paar ringi jälle tehtud ja tahtmine hakkab tagasi tulema. Rattakompuutri ostmisest ehk 4. maist alates on odomeeter ette kerinud 596 km. Pole küll teab mis palju, aga siiski – ise olen rahul.

***
Muus osas on praegu selline ootamise aeg. Kõigepealt ootan puhkust. Kuna viimasel ajal on teemadel leidmisega mõningaid raskusi ja üldse lähevad asjad sama libedalt, kui saani kruusateel mäest üles lükates. Muidugi on ka helgemaid hetki, aga mitte just liiga palju, seega on puhkus eriti oodatud.

Nagu suvel ikka, kui algab koolidesse sisseastumine, hakkab ka mul ajus end liigutama mingi rakuke ja ajab igasugu koolimõtted pähe. Ma kaalun tegelikult juba teist suve järjest ühte ja sama plaani, mis mulle tegelikult meeldiks, kui ma selle tehtud saaks, kuid on mitu ja suurt Aga. Esiteks peaksin ilmselt ise maksma. Teiseks läheks päris keeruliseks kodune eli, kuna kohe-kohe töötame me mõlemad, Anni ka peagi koolis jälle, nii et Anete peaks ise kasvama nagu nukitsamees.

Samas ma saaksin äkki ära teha eeldusained ja siis oodata juhust, mil sisse astuda, näiteks järgmisel sügisel. Kuid ka see nõuab pisukest rahanutsu. Ja üldsegi ei saa erilisi järeldusi teha enne, kui on selge, mitu ainepunkti on väärt minu praegune töökogemus. Seega ootan, millal mõtted mu peas otsusteks laagerduvad.

***
Paar päeva tagasi oli Annil sünnipäev – palju õnne veel ka tagantjärele :).

kolmapäev, 1. juuli 2009

Kolimine ja käimine

Niisiis kolimine on läbi ja olen uues üürikas juba harjuma hakanud. Pimedast ja külmast urust lõpuks valgusesse ja sooja. Justkui Urgliku muutumine Guglunkiks, ainult vastupidine protsess. Kes teab, see teab.

Aga tõesti, mulle väga meeldib ja mõnus, et kinnisvarakrahh laseb meil seda endale lubada. Tegelikult ma arvan, et maksan õiglast hinda, kaks aastat tagasi oleksin selle üürika eest lihtsalt lolli moodi üle maksnud. Kolmesõnaga – olen väga rahul.

***
Anete võttis jalad alla ja hakkas käima. Umbes täpselt siis, kui mina metsas põlvel olin ja valmis-puhas karjusin. Nüüd ta tatsab lahedalt mööda tuba ringi, käed-jalad harkis. Ta muutub järjest asjalikumaks. Saab juba aru, kuidas klotsid üksteise peale käivad näiteks. Pidin vaid neli korda ette näitama ja juba ta proovis järele. Ega muidugi päris veatult ei lähe, aga mõte on tal õige.

Lisaks käimisele on tal esimene eluaasta samuti täis saanud. Uskumatult kiiresti läheb ikka aeg. Algus oli raske ja venis aeglaselt, eriti Annile. Mina passisin ju enamiku ajast lolli näoga kõrval ja püüdisn siit-sealt midagi kasulikku teha. Nüüd on tunne, et see aeg oli nii ammu – ime, et üldse midagi meeles on.

***
Tegelikult tahaks tööst ka rääkida. Nii palju on toimumas ja seda just üldiselt. Paistab, et sügis tuleb meediamaailmas väga huvitav. Justkui valmistutaks mingiks uueks alguseks – kõik teevad ettevalmistusi ja sügisest peaks hakkama midagi teistsugust kui varem. Aga järgmises postituses ehk. Praegu ei viitsi.