Maast, aga ka ilmast

Big Banki probleem, paistab, lahenes. MM-i lõpuks Anete enam liivakastis tuuseldavat Uudmäed ei kartnud. Ei teagi, milles asi oli.

Augusti lõpp on käes ja varsti algavad kõigil kiired ajad. Minul aga läheb kõik edasi nii, nagu ennegi. Vahepeal on isegi kade meel pisut, et ei saa ise töö kõrvalt kooliga rabada ja siis jonnida, et kiire on ja midagi ei jõua teha. Lahe aeg oli kooli ja tööga koos mässamine, kui nüüd tagasi mõelda.

Muidugi on mul võimalus seda järgmisel aastal jälle teha, kui ise vähegi viitsin ja erinevad otsused ära otsustan. Eks paistab, ma venitan seda mõtet veel natuke, umbes järgmisse kevadesse.

***

Maale pole ka ammu jõudnud – viimati vist juba kuu aega tagasi. Mingil põhjusel on reisimine üsna tüütuks muutunud. Võib-olla seepärast, et sel kuul oleme mitmel pool käinud, võib-olla ka seetõttu, et Anete on nüüd uudishimulikkus ise, ega taha rongis enam paigal püsida. Kahetunnise mässamise järel olen ise juba väsinud, aga temal on vaja vaadata, mis vaguni prügikastis sisaldub ja otsida üles kõik lastest kaasreisijad, kellele nägusid teha ja kelmikalt naeratada.

Järgmisel kuul peaks ikkagi kindlasti käima, kes teab, kauaks neid ilusaid suviseid ilmu veel jätkub. Siis saaks järgmise reisi planeerida kuhugi varasügisesse, mis on praegu mul vaieldamatult kõige oodatum aastaaeg.

***

Rohkem polegi midagi ette kanda. Spordirindelt kaks uudist – hakkas Hispaania velotuur, kus ässade kõrvale trügib ka Taaramäe (Vändra omad teavad, kellega tegu), talle tuleb kaasa elada, üsna tõenäoliselt teeb ta juba tänavu mingil kujul Eesti rattaspordi ajalugu. Teiseks – mu enda velotuuril on väikesed pausid sisse tekkinud ja pole nii palju sõita saanud kui tahaks. Kuskil 1000 km on suvega koos, aga plaanist olen kuskil 200K maas.

Mis on viga Big Banki reklaamil?

Peab veel eluskatseid tegema, aga kolm korda on piisav tõestus – mu laps kardab hüsteeriliselt Big Banki neid kaht klippi, mis tulevad enne ja pärast Berliini kergejõustiku MM-i ülekandeid.

Muudelt reklaamidelt ei ole võimalik tema pilku ära saada – ta vaevu pilgutab silmi, kui telekas saavad oma aja pesupulbrimemmed ja muud tegelased.

Eile aga jooksis ta Big Banki reklaami peale teleka eest minema, nii kaugele kui 1-aastase jalad kandsid ja hakkas lohutamatult nutma. Arvasin, et ta sai kuskil haiget, aga kõik paistis korras olevat.

Õhtul hiljem sattus ta nägema veel kahte Big Banki klippi. Niipea kui esimene algas jooksis ta madratsini ning viskus nuttes pikali. Siis tulid mingid muud reklaamid vahele,ta rahunes maha ja hakkas uuesti telekat vaatama. Seejärel asus Uudmäe jälle Big Banki laenuraha eest kolmikut hüppama ja tütar roomas kiiruga madratsilt maha, jooksis esikusse ning karjus kui ratta peal.

Ma ei ole ammu midagi nii kummalist näinud. Mis sellel reklaamil küll viga on??

Kolimine ja käimine

Niisiis kolimine on läbi ja olen uues üürikas juba harjuma hakanud. Pimedast ja külmast urust lõpuks valgusesse ja sooja. Justkui Urgliku muutumine Guglunkiks, ainult vastupidine protsess. Kes teab, see teab.

Aga tõesti, mulle väga meeldib ja mõnus, et kinnisvarakrahh laseb meil seda endale lubada. Tegelikult ma arvan, et maksan õiglast hinda, kaks aastat tagasi oleksin selle üürika eest lihtsalt lolli moodi üle maksnud. Kolmesõnaga – olen väga rahul.

***
Anete võttis jalad alla ja hakkas käima. Umbes täpselt siis, kui mina metsas põlvel olin ja valmis-puhas karjusin. Nüüd ta tatsab lahedalt mööda tuba ringi, käed-jalad harkis. Ta muutub järjest asjalikumaks. Saab juba aru, kuidas klotsid üksteise peale käivad näiteks. Pidin vaid neli korda ette näitama ja juba ta proovis järele. Ega muidugi päris veatult ei lähe, aga mõte on tal õige.

Lisaks käimisele on tal esimene eluaasta samuti täis saanud. Uskumatult kiiresti läheb ikka aeg. Algus oli raske ja venis aeglaselt, eriti Annile. Mina passisin ju enamiku ajast lolli näoga kõrval ja püüdisn siit-sealt midagi kasulikku teha. Nüüd on tunne, et see aeg oli nii ammu – ime, et üldse midagi meeles on.

***
Tegelikult tahaks tööst ka rääkida. Nii palju on toimumas ja seda just üldiselt. Paistab, et sügis tuleb meediamaailmas väga huvitav. Justkui valmistutaks mingiks uueks alguseks – kõik teevad ettevalmistusi ja sügisest peaks hakkama midagi teistsugust kui varem. Aga järgmises postituses ehk. Praegu ei viitsi.

Ühest ja teisest ja vahepealt

Jäi jälle pikem vahe sisse kirjutamisel, aga olid ilusad ilmad ja ei olnud kuidagi tahtmist sirgeldada, eriti veel pärast tööd. Vahepeal on olnud pikk nädalavahetus, mis läks väga edukalt – õuesoldud aeg ületas tunduvalt toas veedetud aja (kui öine magamine välja jätta, mis siiski toimus toas). Käisime vabaõhumuuseumis, kuhu mina sattusin esimest korda. Järgmisel päeval loomaaias, kuhu olen viimase aasta jooksul miskipärast päris tihti sattunud. Igatahes oli lõbus, ilmad olid ilusad ja muidu tore.

***
Ida-, põhja- ja lõunarindel pole muutusi toimunud. Tööd ikka jätkub, kuigi vahepeal oli jälle mingi madalperiood, mil tuli end tõsiselt sundida, et üldse midagi tehtud saaks. Vahepeal aga olid jälle hoogtöö perioodid, mil kõik sujus ja tahtmine oli tugev. Nagu näha, kõigub kõik juskui kevadine ilm siia-sinna.

***
Anete on lähedal oma päris esimestele sammudele. Eile diivani peal julges juba ilma kinni hoidmata kaks sammu Anni poole teha. Järgnes muidugi kukkumine, aga diivanil ta kukkuda ei karda. Seista proovib ammu juba üsna julgelt – tõstab käed taeva poole ja hööritab puusi...ja siis kukub istuli. Seda kõike siiski voodi peal, põrandal on ta oluliselt tagasihoidlikum.

***
Üks tähelepanek rattaga linnas sõitmise kohta. Nimelt tundub mulle, et enamik Tallinna autojuhte võrdsustab ratturi jalakäijaga. Ehk siis kui ma sõidan sõiduteel, olen ma nende jaoks juskui vales kohas. Näide: ristmikul pöörab peatee vasakule ja mina liigun mööda peateed ning tahan sõita otse. Liikluseeskirja järgi peavad paremalt tulevad autod mulle teed andma, sest mina olen peateel. Aga selleks, et keegi teed annaks, pean ma paremalt tulevale autole peaaegu otsa sõitma. Enne nad minust välja ei tee. Kuidas küll on need autojuhid teooriaeksamist läbi saanud?

Tervitage uut tallinlast

Olen nüüd ametlikult tallinlane. Lasin ennast ja Anetet eile Tallinnasse sisse kirjutada. Peamiselt selleks, et tagada Netele lasteaiakoht. Millal selle võiks reaalselt saada, ei tea. Ühe lasteaia juhtivtegelane ütles, et enne kaht aastat ei ole lootustki. Aga samas lisas, et kui tööpuudus sedasi kasvab, võib igasugu asju juhtuda ja avaldas lootust, et kui mul selleks ajaks töö veel alles on, võib õnnestuda isegi varem koht saada. Selline eluterve lasteaia tragikoomika siis.

Korteriomanikuga pidasime maha ka väikese üüriarutelu nagu eelmine nädal sai kokku lepitud. Natuke rohkem kui viiendiku oli ta nõus järele andma. See pole küll nii palju kui meie lootsime, aga midagi siiski. Kui Anni ka tööl käima hakkab, mis varsti juhtub, siis on kõik okei.

Sellegipoolest maksame natuke palju oma korteri eest, eriti arvestades millise languse on hinnad üldiselt teinud ja kui külm talviti siin võib olla. Aga kuna omanik ei ole siiani ühistule ära maksnud isegi ühe akna vahetust, siis võib arvata, et tal endalgi kuskilt midagi üle ei jää ja palju alla üüri lasta ei saa. Mis pole muidugi puht ärilisest küljest meie probleem. Aga üürimisega ongi see asi, et kui enam ei meeldi või kokkuleppele ei saa võib lihtsalt ära kolida.

Seda me veel esialgu teha ei kavatse, eks näis, mis sügis toob. Suvel on praeguses elukohas küll väga mõnus olla - on rohelust ja on rand ja on ruumi, kus olla.

Lisaboonusena ei satu eriti siiakanti suvel hulluvaid tsiklimehi, kes sihitult linnavahel kütust põletavad. Kesklinnas elades olid need kaherattalised üheks kõige hullemaks nuhtluseks - nad ju ei suuda inimese moodi sõita, kas gaas põhjas või üldse mitte midagi. Seda viimast teevad nad supermarketite parklates sajakesi koos üksteise kiivridisaini imetledes.

Vist saigi kõik.

Siiski - lisan lingi ühele blogile, kus tõlgitud lugu sellest, millisena näevad erinevad USA eksperdid interneti mõju traditsioonilisele ajakirjandusele. Lugege, kui vähegi huvitab.

Kokkusaamised (tähelepanu keskpunktis on Anete)

Naljakas, et siis kui ülikool läbi, tekib tahtmine mingit uurimustööd teha ja kirjutada. Mul just on selline tuhin peal, et hirmsasti tahaks lugeda tarku raamatuid ja teha mingeid a la bakatöid. Kui mul see võimalus oli, siis sain suure surmaga asjad valmis, nüüd kibelen iseseisvalt nokerdama, kui enam võimalust ei ole. Tegelikult saaks ka iseseisvalt teha ja ega mu endine juhendajagi abist ilmselt ära ei ütle, sest paljukest tal minu jaoks ülikooliajalgi aega oli, tiirutas kogu aeg välismaa konverentsidel ja seminaridel. Vaatame siis, kaua see hoog mul kestab, ehk pääseb ravikuurita.

Muidu kõik kenasti, laps muudkui kasvab. Roomab, nii et müriseb ja räägib ka juba, kuigi mulle arusaamatus keeles. Ta on igati tubli, jääb ise voodis magama, sööb putru ja oskab ise nii mängida, et igav ei ole. Kuna otsustasin, et tittede võrdlemine – kellel juba kõnnib, kellel sügab kukalt, kellel istub potil – on nõme ja mõttetu, kuna lapsed arenevad erinevalt, siis mingeid muid näiteid siia ei kirjuta.

Tore kuu on olnud, sest harvanähtavalt tihti olen erinevate sõpradega kokku saanud. Näiteks kursakaaslased ülikooliajast käisid meil külas. Üllatav, kui paljud eesti filoloogid on jõudnud mingitpidi meediasse või kohale, mis eeldab meediaga suhtlemist. Sama võib tegelikult öelda ka näiteks meie õppetooli referent-toimetajate kohta, kellest mitmeid olen kohanud erinevatel pressiüritustel. Aga nemad on toimetajad, meie oleme udufiloloogid. Kummaline. Kuigi tähelepanu keskpunktis oli muidugi Anete, oli igati tore näha jälle neid inimesi, kellega õppejõude sõimatud, koos õpitud ja nalja tehtud.

Meie käisime mõnda aega tagasi Mirjamil-Aivaril külas. Pean kiitma korterit, mis on tõesti kena. Kui meie saame omale päris enda ruutmeetrid ja seinad, siis sisekujunduse ideed, mida sa, Mirjam, oma kodus rakendada ei saanud, palun pane juba praegu kuskile kirja. Soolaleivapidu oli tore, kuigi tähelepanu keskpunktis oli Anete. Tihemini peaks kokku saama.

Nädalavahetusel õnnestus Anniga koos väljas käia, sest Anni ema viitsis õhtu Anetega olla. Istusime minu töökaaslastega Lostis. Nalja sai, nagu ikka.

Varsti on tulemas mõned sünnipäevad, kus saab jälle näha häid inimesi. Kuigi tähelepanu keskpunktis saab olema Anete, ootan ikkagi.

Ta liigub siiski

Laps kangutas kõhu maast lahti ja hakkas käpuli roomama. Väga armas ja lahe vaatepilt, kuidas ta ebakindlalt, iga liigutust üle mõeldes edasi paterdab. Varsti ei jõua talle enam järele joosta, kui hoo sisse saab.

Ja tal on täiesti ammendamatu uudishimu. Mandariinikoored, soki sees liikuvad varbad, kruusis loksuv tee – kõiki neid peab saama katsuda ja suhu toppida ja kui ei anta, siis peab solvuma ja kandu vastu maad trampides kisama. Isegi see on lahe.

Anete-aruanne

Anete sai eile siis poole aastaseks ja on aeg teha vahekokkuvõtteid tema saavutustest.

1) Esimese liikumisviisina on tal selge madalroomamine. Kes teab, mis see tähendab, võib mitteteadjatele põrandal ette näidata. Anete muidugi roomab pea julgelt püsti, aga selle võib andeks anda – alguse asi. Sünnipäeva tähistamiseks ja roomamisvõtete kinnistamseks suutis ta läbi teha elu esimese vabalangemise voodilt põrandale. Õnneks paistab temaga kõik korras olevat.

2) Nets on endale esimese hamba igemesse kasvatanud, mis sealt välja pressib ja pisut haiget teeb. Ka mulle, kui ta mu sõrme järab.

3) Vedelike kõrval on nüüd menüüs ka pooltahked püreed, mis on üsna jonnakad ja tahavad liikuda pigem suust välja kui kurgust alla. Aga umbes 50%-liste kadudega saab midagi ka kõhtu. Ülejäänu jaotub ühtlase kihina näole, pudipõllele ja kätele.

4) Seljalt kõhule ja vastupidi keeramine pole probleem, väljaarvatud need juhud kui ees on diivan, laud, mängumati kaar või tekihunnik. Nendel juhtudel oskab Anete jääda stabiilsesse küliliasendisse ja tõsta lärmi.

5) Häälitsuste arsenali on lisandunud uusi elemente. Näiteks oskab ta uriseda. Kui olete näinud pingviinipoeg Lolo seiklusi, siis seal teeb umbes samasugust häält merilõvi (või misiganes ta oli), kes jääpangal sõitvat Lolot ja Pepet ründab. Anete ründab selle häälega mänguasju.

6) Naeratamine igas ilmakaares. Kui nimepidi hüüda ja naeratada, saad kindlalt naeratuse vastu. Tegelikult piisab ükskõik mis nimega hüüdmisest, sest Anete reageerib ka Peetrile, Artjomile, Marile ja veel mõnele järgiproovitud nimele.

Loomulikult on ta suuremaks kasvanud. Kui tahate näha, siis otsige üles pildid.

Ühe nädala vahetus

Pole peaaegu terve kuu midagi kirjutanud siia. Ma ei teagi, miks. Pole nagu miskit eriti põnevat toimunud. Novembrikuu ongi tegelikult ju selline – septembris lõpeb suvi, algavad koolid, oktoobris läheb päris sügiseks, detsembris algab täielik hullumaja, aga novembris nagu ei toimugi midagi. Vabandust, kellel sünnipäev sel kuul on, aga ikkagi...minu jaoks natuke selline vahepealne ülemineku kuu.
No ja veeretasin end siis töö ja kodu vahet terve selle novembri. Tööl oli päris tihe andmine, vahepeal kümme päeva järjest toimetuses. Järgmine nädal tuleb pisut teistsugune ja ilmselt ka stressirohkem, aga sellest millalgi hiljem.

Romantiline osa:

See nädalavahetus on alanud küll mõnusasti – ilm oli täna supermõnus, käisin Anetega jalutamas. Puud olid valged, lumi puhtam kui Domestose-doosi saanud vann. Isegi autod ei mürisenud tavapäraselt pori pritsides, vaid hiilisid vaikse surinaga pelglikult esimesel lumel. Inimesed tänaval olid samuti kuidagi rõõmsad, väikesed lapsed müttasid hangedes, kõikjal katsid jalajälgi kelgurajad.

Romantilise osa lõpp.

Vahel on mõnus mitte midagi teha, vaid lihtsalt olla. Näiteks täna käisin vaid uskumatud kaks korda netis uudiseid lugemas. Telekast vaatasin vaid üht Premier League’i mängu, sedagi vaid viimased paarkümmend mänguminutit. Telefoniga ei helistanud kordagi ja ID-pileti ostsin sellise, mis hakkab kehtima alles esmaspäevast, st enne esmaspäeva kuhugi kaugemale ei liigu. Ja ei kavatsegi. Lihtsalt puhkan ühest nädalast teiseks.

Väike raamat

I peatükk

Märkasin ükspäev, et loen parasjagu nelja raamatut korraga. Varem nagu ei pannudki seda tähele, aga ükspäev siin hakkasin üht head järjehoidjat otsima ja avastasin, et see juba hoiab järge. Siis meenus, et kuskil on veel kaks lõpetamata raamatut.

See vist ei ole tegelikult normaalne. Ilmselgelt on mul probleeme keskendumisega ja olen pealiskaudsus isiklikult. Tuues raamatukogust mõned teosed, pean valima millest alustada. Selle valikuga saan üldiselt hakkama - kaanekujundus teenib talle kulutatud raha välja. Aga olles alustanud lugemist ei saa ma peast välja mõtet, et äkki see teine raamat seal on veel huvitavam. Siis ei tule lugemisest midagi välja ja ma luban endale, et loen teisest raamatust vaid paar lehte, nii proovi mõttes.

Selleks ajaks on mul kindlasti kuskil pooleli veel mõni raamat, mida ma olen alustanud, aga mingil põhjusel on pikem vahe lugemises sisse tulnud ja raamat seisma jäänud.

Tahaks loota, et seda pealiskaudsust ja süvenemise suutmatust ei tekita praegune ametikoht.

II peatükk

Midagi marulahedat ei toimu. Väike tootmiskasvu vähenemise faas on parasjagu, aga nagu ka Eesti majanduse puhul, ei saa siingi rääkida langusest. Oh ei, tee viie edukama poole on endiselt lahti :)

Õnnesoovid Vändra sellidele, kes tenniseturniiri käima panid. Ausalt öelda suhtusin idee teostumisse väikese ettevaatusega, sest Vändras on ennegi püütud asju korraldada, kuid kõik on sumbunud bürokraatia tihkesse kummiliimi-taolisesse massi. Tublid, et sellest läbi ujusite.

III peatükk

Ilm kisub sügiseks ja ma tunnen jälle, et hoolimata sügise üldisest ebapopulaarsusest meeldib see mulle ikkagi. Karge jahe hommikuõhk, mis paneb korraks õlgu väristama ja käsi taskusse suruma; pisut udune vaikus üksikute liikujatega tänaval; sisetunne, mis paneb semikoolonitega tundelisi lauseid kirjutama.

Lõppsõna

Püüan kaaluda mõningaid otsuseid, tahan mõningaid inimesi väga näha.

Muide, kuulake Stereophonics'it. Kelly Jones on andekas.

Millest ma ei kirjuta

Pool puhkust siis tänasega läbi. Vahekokkuvõttena võib öelda, et on läinud isegi üsna kenasti. Tallinnas pole pea üldse olnud, käisime Vändras ,Paikusel, Sindis, ja nädalavahetusel ka Kundas. Nii et enamik olulisi inimesi sai üle vaadatud. Mis teise poolega puhkusest pihta hakata, ei ole veel mõelnud. Võibolla korra Tartusse, aga muidu võiks ehk linnas midagi teha. Või ka lihtsalt passiivselt puhata. Eks näis.

On kaks teemat, millest ma blogis praegu rääkida ei viitsi - Gruusia ja olümpia. Põhjused on lihtsad, minu arvamus ei ole eriti oluline kogu selles erinevate väljaütlemiste segapudrus, mida blogidest ja eesti ning välismaistest uudisteportaalidest leida võib. Ma ei lisaks ilmselt midagi uut, nii et las need olla.

Laps on kohe-kohe kahekuune. Korraliku eestlasena on tal õ-täht juba selge, mida ta mulle igal võimalusel demonstreerib. Ta tunneb ka tuttavamad inimesed juba ära ning võlub neid laia naeratusega. Tore.

Muud nagu polegi midagi. Kui on siis teinekord võibolla panen kirja.

Ära.

Lapsevanema idüll

Tegin selle kuu esimese postituse juba 1. kuupäeval, lootes, et saan nii kuus kokku rohkem kui neli kirjatükki. Heh, lillegi ma saan. Paar nädalat on jälle lennanud kuhugi ja arvutisse olen saand vaid uudiseid lugema ja tuur dö fraantsi jälgima. No ja blogisid piilun kah vahel.

Täna hommik oli mõnus, kuigi olin sunnitud juba kell 7 ärkama. Anetel oli uni ammu läinud ja see tähendas, et ka Anni polnud juba mitu tundi maganud. Ma siis võtsin prääniku kaenlasse ja läksin kööki.

Panin ta oma uude poollamamistooli, mis ka kiigub kui jõudu rakendada. Seal me siis olime - mina tegin võileibu omale ja jõin teed, Anete õõtsutas end toolis, püüdis mängukaru katki vaadata ja suhtles minuga viipekeeles. Aknast paistis soe hommikupäike, raadiost tulid uudised ja meil oli hea olla. Mõnus.

"Miks sa hilinesid?" "Mu laps..." "Aaa, selge."

Kaks nädalat uut elu on homsest täis. Harjumine läheb kenasti üldiselt, kuna laps ei ole meid eriti millegagi šokeerinud - magab, sööb, nõuab tähelepanu ja teeb püksi. Seega ei midagi uut, vähemalt kolme neist teeme me kõik iga päev.

Praegu on vaid üks asi, millega harjumine mul ilmselt päris kaua aega võtab. Mulle ei ole iial meeldinud, ega meeldi ka edasipidi igasugune hilinemine. On häbiväärne, kui inimene ei ole suutnud õppida oma aega planeerima ja peab laskma sellepärast oodata teisel inimesel, kes teab, kuidas kell töötab. Loomulikult ei kuku ma vihast vahutama kui takistuseks on mingid välised tegurid, nii mõistlik olen ma küll.

Iseenesest mõistetavalt - kui nõuan täpsust teistelt, nõuan seda eriliselt hoolikalt ka endalt ning siiani olen püüdnud alati olla kõikjal õigeks ajaks. Nüüd pean hakkama sellest nõudmisest taganema, sest kella tundmist oleks palju paluda ühelt pisikeselt inimeselt, kes ei tunne oma käsigi ja annab iseendale molli.

Raske saab see harjumine olema, väikese prääniku tahtmised ja otsused on täiesti ettearvamatud. Pean hakkama spekuleerima umbes tunnikesega kummalegi poole õiget aega.

Lõpuaktusele jäime tunni hiljaks, rongi peale jõudsime ligi pool tundi varem, arsti juurde hilinesime umbes 45 minutit...jah, mingi tund mõlemale poole on enam-vähem.

PS. Kas on üldse mõtet kohale minna, kui midagi kestab alla tunni?

Mõttetult vajalikud titeblogid

Üks kuuno-nimeline kommenteerija on eelmise postituse juurde jätnud lühikese ent seda sügavama küsimuse - kas äsjasündinul ka oma blogi on.

Sellised titeblogid on ühed veidrad vigurid. Väga mõnus on pastakaga paberile kirjutamise asemel tippida lapse esimeste mustade mähkmete, esimeste sammude ja esimeste tapeedisodimiste kirjeldused blogisse ja talletada nad sellisena internetis igavesestajastigavestiaamen. Kole mõnus on kuupäevade või isegi labelite abil huvitavamaid juhtumeid hiljem üle lugeda ja ilmselt viitsib ka laps ise vanemaks saades enda kohta arvutist rohkem lugeda kui juba kolletunud ja kopitanud kladest.

Olles sattunud mitmeid kordi (nii tööalaselt kui ka vabaajaselt) erinevate inimeste titeblogidele, on mul nende vastu kujunemas aga hoopis kergekujuline lööve. Lihtsalt igavad on need. Mitte keegi ei viitsi lugeda võõra lapse nädalasest kasvamisest ja sellest, kuidas laps kogemata või meelega käterätikusse pissis. Väga kena on sellist blogi pidada oma sugulaskonna ja iseenda jaoks, kuid siis ei ole mõtet seda avalikuks teha.

Seega olengi nüüd jõudnud olulise kohani - kas teha titeblogi või mitte. Võiksin ju teha, proovides kirjutada mitte lihtsalt statistilist ülevaadet ja olukirjeldust. Üritaks äkki olla kuidagi loovam. Ja võiks ju kirja panna ka erinevaid mõtteid, mis titendusega seoses tulevad. Kas seda viitsiks keegi lugeda? Kas ma kirjutaks sinna sama usinalt kui siia? Kas täita ja lugeda seda salaja üksi teki all või kuulutada kõigile, kes blogides ringi kondavad?

Et siis mis?

(Fotol tänane algul närve rebestav, hiljem tore ja mõnus koolilõpetamine)