Lootust ja imet ses kurjas ilmas

Kes siis poleks kuulnud juhtumist, mida isegi ÜRO peasekretär nimetas väikeseks imeks? Eestlane pääses tõesti ime läbi Haiti maavärina ajal rusudeks kukkunud majast.

Mulle on silma ja kõrva jäänud mitut erinevat reageeringut sellele juhtumile. Esiteks muidugi suur rõõm ja siiras kaasaelamine ühe mehe vigastusteta pääsemisele sellal kus sajad tuhanded hukkusid. Teisalt just nende hukkunute pärast tuntakse, et tähelepanu liigub suuremas plaanis oluliselt eemale.

Rain Kooli kirjutas (või õigemini rääkis), et talle jätab ühe valge mehe pääsemise kajastamine paljude mitte nii valgete hukkumise kõrval okka hinge.

See on muidugi õige. Püüdes erapooletult ja küüniliselt kõrvalt vaadata, siis tõepoolest ei ole ühe mehe pääsemine niivõrd paljude mittepääsemise kõrval eriti oluline. Kuid minu jaoks on siin mitu aga. Mõelgem, miks selliseid juhtumeid esile tõstetakse?

Omamata mingit teoreetilist teadmist inimmõistuse ja psühholoogia alal, arvan siiski, et mitte ühelegi inimesele ei mahu pähe 200 000 inimese hukkumine 16 sekundi jooksul. See on liiga suur emotsioon, liiga suur tragöödia, mida korraga vastu võtta. Seega tuleb sündmus isikustada, muuta see kasvõi osaliselt seeditavaks.

Selleks sobivadki üksikud detailid või osad mingist suuremast sündmusest. Ja kui on valida, siis loomulikult valitakse selline detail, mis inimestele lootust annab, paneb imesse uskuma ja annab pisikesegi positiivse emotsiooni.

Samas oleks võinud leida mõne kõrgel positsioonil inimese, kes eluga sellest katastroofist välja ei tulnud ning niipidi muidu hoomamatu sündmus inimese pähe ja südamesse viia. Aga milleks negatiivne detail, kui rusuva ahastuse keskel on võimalik leida väikeseid imesid (ärge unustage, et on inimesi, kelle jaoks see „väike“ ime on suurim võimalik õnn maailmas).

Seega ei tasu arvata, et kui kirjas ja pildis on lood ühest pääsenust, siis inimesed ei mõtle ega tunne kaasa neile, kellel nii hästi ei läinud. See ei ole kerglane käsitlus, sest üks inimene pääseb, annab intervjuud, läheb koju, aga terve riik on edasi kaoses ja hävingus. Seda ei lase ju miski lõplikult unustada, ka mitte pisikesed positiivsed imed.

Facebooki ja Twitteri aastavahetus

Uus aasta juba käimas ja nüüd vaja linnuke kirja vedada. Otsustasime seekord aastavahetuse linnas olla, sest varem pole see kavas olnud (välja arvatud üks ammune kord, kui pidin tööl passima). Detaile täpsustamata oleks lühikokkuvõte järgmine: sõbrad, kaloripraad, Tujurikkuja, natuke napsu, lumesajune Linnahalli katus, ilutulestik, servani inimesi täis Valli baar, 150-kroonine takso, tekk ja padi.

***
Põhjus, miks detsember blogikirjutamises nullipoisiks jäi on väga lihtne – tegin ilmselt eelviimase inimesena põhjapoolkeral endale nii Facebooki kui ka Twitteri. Ja avastasin ühe pisikese põhjuse, miks need blogipidamisele üldiselt valusalt kandadele võivad astuda.

Nimelt esimesse neist võib küll ka pikemalt oma mõtetest kirjutada, mida aga üldjuhul ei tehta; teine neist aga teatavasti üle 140 tähemärgi kasutada ei lubagi.

Kuigi ma algul arvasin, et nii vähesest mulle lobisemiseks ei piisa, on praegu tekkinud tunne, et vahel on hea, kui ei pea pikalt seletama. Mitte et ei oskaks või ei suudaks, aga rohkem ei mahu lihtsalt. Ja saabki kenasti vähese vaeva ja pingutusega enda olemasolust märku anda. Mugav on ju.

Õuna-Endleid, kes pikka juttu ei salli ja kui lähebki mölaks, siis pigem rusikatega kallale lähevad (seda siis nii otseses kui kaudses mõttes) on meil ju igal pool.

Kuhu ka ei vaata, kõikjal nähakse vaeva selleks, et teha elu nii lihtsaks ja pingutusevaeseks kui võimalik. Et ära sirista ja vehkle nagu mingi lõoke, kui midagi öelda või teha tahad, tegutse kiirelt ja kui mõte 140 tähemärgi sisse ära ei mahu, pole järelikult see mõte piisavalt selgeks mõeldud.

Õnneks ei luba minu muu elu alati lühikeste kraaksatustega piirduda, vaid nõuab ka pikemat klahvitagumist ja pisukest mõtlemist. Ega alati ei tahakski vähesega piirduda, sest laialt seletada on ju ka tore, eriti kui tuleb originaalne mõte. Lihtsalt üsna veider oli ühel hetkel märgata end blogisse kirjutamisest kõrvale hiilimas ja Twitterisse suurema mõtteta lauseid tippimas.

Niisiis selle hülgemöla moraal – kõike ikka parasjagu. Konkreetsus on kohati hea, pealiskaudsus mitte nii väga.

Aitas nüüd küll.