Üks päev Urmase elus

Prooviks siis panna kirja ühe neutraalses toonis kirjelduse keskmisest päevast minu elus.
Nii uskumatu, kui see pole, minu päev hakkas hommikuga. Unenägudele tõmbas piduri äratuskell umbes kella poole kaheksa paiku. Ma panin kella kinni ja tundsin, kuidas ma olen täis tahtmist tegutseda ja vallutada maailma. Siis jäin ma magama.
Uuesti ärkasin poole tunni pärast ja peale võitlust iseendaga, mille ma kaotasin, loivasin kööki, et keeta endale üks kosutav tee ja süüa ära kausitäis tuvitoitu - müslit. Hommikune eine ja teejoomine kukuvad mul hästi välja ja süstivad eluvaimu sisse.
Pesuprotseduuride lähema kirjelduse jätan vahele, sest see ei saa teiste inimeste omadest oluliselt erineda, seega pole ka kuigi huvitav.
Järgmiseks venitan selga riided, võtan kooliasjad (kaustik ja pastakas), ujumisasjad, panen pleierisse tiksuma Bluri best of'i ja lähen välja.
Ilm on hommikul ilus. Tekib kohe tunne, et täna võiks jala kooli minna. Jõuaks kenasti õigeks ajaks. See mõte elab täpselt trammipeatuseni, sest siis sõidab number 3 temast üle ja enne kui ma arugi saan, olen trammist väljas ja koolis.
Täna on eeskavas "Eesti kirjandus 3". Poole kaheteiskümneni arutleme Kaplinskit ja Helga Nõu raamatut "Kass sööb rohtu". Mina pole seda raamatut näinudki, rääkimata lugemisest aga saan kuidagi hakkama. Poolteist valgusaastat hiljem loeng lõpeb.
Hommikune hea plaan ujuma minna ei tundu millegipärast enam ahvatlev. Jalutan Kalevi Spa poole ja pean jälle endaga võitlust. Lõpuks siiski võidan - argumendiga, et kõigest, mida saab tasuta, tuleb eestlase kombel maksimum võtta.
Ostan kaasa pudeli vett nimega Värska Sport. Ette rutates võib öelda, et see maitses nagu mage merevesi.
Ujulas olen tubli - vett kurku ei tõmba ja ujun peaaegu kilomeetri. Pärast saunaskäiku kulistan ühe hooga alla oma plastpudelisse villitud merevee, et maitset vähem tunda oleks. Hädaga läheb küll.
Astun uuesti kevadesse ja naudin jalutuskäiku tolmuses, päikesepaistelises linnas. Keha on mõnusalt tuim aga värske. Veedan kiired pool tundi Rimis järjekorras, et osta koju natuke vorsti.
Siis helistab Kallis ja ütleb, et ta loeng just lõpes ja kas ma viitsin talle vastu jalutada. Viitsin küll. Ostan ühelt nelja kampsunisse ja puhvaikasse mähitud memmelt mõned tulbid ka kaasa - näete, kuidas kevad mõjub!
Saame kokku, jalutame koju, sööme ja ma istun arvuti taha, et vaadata üle oma postkastid, kuhu kirju väga harva saabub ning asun kirjutama seda teksti siin.

Jah, ma tean, lõpp kiskus igavaks. Ja ma ei vabanda kah. Las ta olla.

Tulevikupoisid

Ei tea, kas hakkan vanaks jääma või läheb eesti muusika tõesti järjest paremaks. Ma ei räägi siin kõrgtasemest - Padarite perekonnast, Singer Vingerist - ja jätan välja ka traditsioonilise eesti muusika a la Anaconda, Code One, Meie Mees (R.I.P), mis meenutavad stereopilte (teatud olukorras nagu paistaks midagi).
Praegu pean silmas selliseid artiste nagu Vaiko Eplik näiteks ja eriti Supernova. Jah, ma tean, kuidas viimane kuulsaks sai ja ma tean, et neid produtseerib Salleri-vana, aga kuulake bändi plaati. Ikka tõsiselt hea.
Kui ajakirjanduses viidatakse pidevalt sarnasusele Smilersi muusikaga, siis minule meenutab nende muusika pigem Oasist. Selline kohatine hooletu kitarr ja eriti vokaal, mis kõlab sarnaselt Liam Garragheriga.... Aga mis kõige olulisem - lood on eesti keeles ja seda absoluutselt häbenemata. Energia, mõte, rütm, meloodia. Mitte päris lemmik veel, aga kuulata soovitan küll igaühel. Ja just neid lugusid, mida telekast ega raadiost ei mängita.

"Aabitsa kukk"

Üle väga pika aja jälle teatris. Näidendi valiku põhjus peaks mind tundvatele lugejatele selge olema (teistele vihjeks - vaadake autorit). Kuna ma ei olnud varem näinud monotükki, kus on ainult üks näitleja, sai see samuti üheks valikupõhjuseks.
Etendus toimus Draamateatri Maalisaalis, neljandal korrusel, otse lae all asuvas väikeses pööningutoas. Publikut mahtus sinna heal juhul viiskümmend. Seega olid justkui etenduse sees, sest kogu tuba oli osa näidendist.
Ma polnud varem ka Tõnu Oja laval näinud ja seetõttu oli väheke üllatav, kui hea näitleja ta ikka on. Kordagi ei tekkinud mõtet, et vaatan etendust, lugu elas oma elu otse minu ees. Väga võimas esitus igatahes. Ei oleks arvanudki, et pooleteisttunnise mõjuva etenduse võib anda üksi kasutades vaid viie õuna, piima-saiapudi, akna ja tooli abi. Teiste näitlejate kaasamine oleks teinud sellest täiesti tavalise, igapäevase näidendi ja rikkunud kõik erilise.
Väike osa tükis oli ka publikul, kes oli kui peategelase vana tuttav, kellele ta oma nukrat lugu räägib. Pealtvaatajate jaoks oli kindlasti teistmoodi see, et palju tuli ise ette kujutada, sest tegelane rääkis palju minevikust, suhtles akna kaudu naabritega, jne. Seega oli mingi osa näidendist igaühe jaoks erinev, põhinedes paljuski iga vaataja enda minevikul ja ettekujutusel asjadest.
Oja kujutas suurepäraselt Maunot, seda väikest, tuhmuva mõistusega inimest, keda osad ära kasutavad, osad eiravad, osad vihkavad ja kellele osad kaasa tunnevad. Loomulikult ei puudunud näidendist Kivirähki visiitkaart, üle võlli huumor, aga seekord vaheldumisi väga tõsiste stseenidega. Ülesehituselt meenutas see etendus üht Kivirähki vähem tuntud raamatut "Liblikas", kus samuti vahelduvad naljakad ja väga tõsised kohad ning üldine toon on kurblik.
Mitmes arvustuses, mida ma olen nüüd peale etenduse nägemist lugenud, viidatakse paralleelile Forest Gumpiga. Ühe koha peal selline mõte tõesti tekib, kuid Forrest Gumpi lugu on ikka hoopis tobedam (heas mõttes) ja vähem tõsine - eriti neile, kes on lugenud ka Forrest Gumpi raamatut. Kivirähki lugu on hoopis traagilisem, inimlikum ja lähedasem.
Olgu kuidas on, piletite ostmist ma kindlasti ei kahetse ja soovitan igaühel vaadata, kellel võimalik on.

Tolmuimejatest

Kas olete märganud, et asjad meie ümber võtavad järjest kummalisemaid kujusid? Ma hakkasin sellele mõtlema siis, kui ma sattusin Kristiine tarbimiskeskuse Euronicsi osakonda, kus on kümnete ruutmeetrite kaupa inimeste leiutatud kola.
Esimese asjana hakkasid silma tolmuimejad. Muidu sellised tavalised ja igati mugavad aparaadid, aga kui neid on sinu ette rivistatud poole kompanii jagu, hakkab väheke kõhe. Milline tohutu imemispotensiaal!
Lähemalt vaadates aga köitis mu tähelepanu hoopis see, kuidas need aparaadid välja nägid. Toru ja juhe olid kõigil sarnased, aga nende kered... värvilised, piklikud, teravate nurkadeta, siledad, voolujoonelised. Võiks arvata, et need masinad mitte ei ime vaibalt üksikuid saiapurusid sisse, vaid kihutavad õhutakistust eirates kuskil tolmudroomil teiste omasugustega võidu.
Naljakas on neid vaadata, sest tegelikult seisavad tolmuimejad ju enamiku ajast kapis või toanurgas ja siis kui nad sealt välja võetakse, undavad keset tuba ja lasevad end vahel torupidi edasi sikutada.
Ma ei tea, kes tolmuimejaid disainivad, kuid nad teevad seda kirega. Ilmselt on nad läbikukkunud autodisainerid või raketiprojekteerijad, kes on midagi tuksi keeranud ning neile ei usaldata enam keerulisemaid jubinaid kui tolmuimejad. Kindlasti püüavad nad nüüd endistele ülemustele oma väärtust tõestada ja lasevad fantaasial lennata.
Kahju, et neile ei anta võimalust katsetada pesumasinate, külmikute, röstrite ja muude masinatega. Need on ikka veel igavalt valged ja kandilised ega meenuta kuukapsleid. Või ei olegi see nii halb?
Igatahes kui meelde tuleb, visake korra pilk peale nendele saiapuruhirmutistele ja öelge veel, et poes on tüütu.

Bussis

Ühistransport on selline tore leiutis, kus väga harva hakkab igav. Kui oma silmi lahti hoida, võib näha ikka igasuguseid asju. Eriti inimesi. Ja alati ei peagi ise tähelepanelik olema - osad tegelased lausa naudivad seda, kui saavad teistel reisijatel meelt lahutada.
Kõige põnevam kategooria bussikasutajate hulgas on Korpulentne Baretiga Vanamemm. Kui ma märkan bussi sisenedes mõnd KBV-d, siis võib kindel olla, et midagi hakkab varsti juhtuma.
Ka tänasel reisil hoolitses üks tädike selle eest, et ma ei peaks veetma aega oma mõtetega tegeledes, mis on põnevuselt kohe järgmine peale kartulivõtmist.

Asja juurde. Peale pooletunnist sõitu ütles bussil üles mingi vidin, mis seda kümnetonnist elukat liigutab ja me peatusime hardas vaikuses teepervel. Kogenud bussijuht teadis kohe, kuidas tegutseda - kontrollis asja, võttis kiire kõne abi kutsumiseks ja püüdis ise masinat korda saada. See tegevus vältas kuskil 15 minutit ja kõik reisijad ootasid kannatlikult oma kohtadel. Kõik, peale ühe.

Juba siis kui buss peatus kohas, kus pole ette nähtud, hakkas üks KBVlane nihelema. Ilmselt otsis temas pulbitsev elukogemus juba mõnda aega väljapääsu ja nüüd anti talle see võimalus.
Peale viisakat kaheminutilist närvilist ootamist ei pidanud tädi enam oma sisemistele tungidele vastu, ajas vahekäigus rabeledes mantli selga ja tatsas välja lörtsisajusse, vaesele bussijuhile appi.

Kuna bussi mootor ei mürisenud, oli kuulda üksikuid katkeid memme ja bussijuhi vestlusest, kus KVBl oli tekstiline osa ja bussiuht väljendas end elava miimikaga. Tädi poolt olid eristatavad sellised sõnad nagu "ajagraafik", "keskmine palk", "kolvitihend", "kütusepump" ja "isamaaliit".

Bussijuht vastas kõigele väga paljuütleva vaikimisega ning intensiivse suitsetamisega.

Mind hämmastab ikka ja jälle, kuidas inimestesse vananedes ladestub kõige erinevamaid teadmisi. See mida mõni on õppinud bussijuhtide koolis ja aastaid seda tööd tehes, on mõnel selge lihtsalt iseenesest. Ilmselt oskaks see tänane memm lahti võtta ka reaktiivmootorit. Lihtsalt kahju, et ta ei juhtunud reisima lennukis vaid pidi leppima igapäevase bussiloksuga. Milline raiskamine!

KBVde puhul on huvitav veel see, et kuigi nad omavad teadmisi kõigis eluvaldkondades, ei kipu nad oma tarkust rakendama, vaid keskenduvad alati olukorra juhendamisele ohutust kaugusest. Nad on kui tähtsad võõrleegioni kindralid, jagades barett viltu peas ning kilekott käe otsas häälekalt ülesandeid.

Teine, väheke tagasihoidlikum osa KBVdest on need, kes ei võta olukorda otseselt enda kontrolli alla, vaid kommenteerivad tegevust eemalt ümberolijatele või tuttavatele kui neid juhtub kohal olema.

Kindel on aga see, et kui mõni selline tädike kohal on, pole vaja midagi karta - te olete heades kätes. Kuulake ja täitke käsku.

Alustuseks

...ütlen, et ei kavatsegi hakata siin silma paistma ega maailma parandama. Lihtsalt kirjutan, mis pähe tuleb ja mida õigeks pean. Neid mõtteid saavad lugeda need, kes sellest blogist midagi teavad ja kes on jõudnud koolis tähestikuga enam-vähem lõpuni. Muid piiranguid ma veel seadnud ei ole.