Tolmuimejatest

Kas olete märganud, et asjad meie ümber võtavad järjest kummalisemaid kujusid? Ma hakkasin sellele mõtlema siis, kui ma sattusin Kristiine tarbimiskeskuse Euronicsi osakonda, kus on kümnete ruutmeetrite kaupa inimeste leiutatud kola.
Esimese asjana hakkasid silma tolmuimejad. Muidu sellised tavalised ja igati mugavad aparaadid, aga kui neid on sinu ette rivistatud poole kompanii jagu, hakkab väheke kõhe. Milline tohutu imemispotensiaal!
Lähemalt vaadates aga köitis mu tähelepanu hoopis see, kuidas need aparaadid välja nägid. Toru ja juhe olid kõigil sarnased, aga nende kered... värvilised, piklikud, teravate nurkadeta, siledad, voolujoonelised. Võiks arvata, et need masinad mitte ei ime vaibalt üksikuid saiapurusid sisse, vaid kihutavad õhutakistust eirates kuskil tolmudroomil teiste omasugustega võidu.
Naljakas on neid vaadata, sest tegelikult seisavad tolmuimejad ju enamiku ajast kapis või toanurgas ja siis kui nad sealt välja võetakse, undavad keset tuba ja lasevad end vahel torupidi edasi sikutada.
Ma ei tea, kes tolmuimejaid disainivad, kuid nad teevad seda kirega. Ilmselt on nad läbikukkunud autodisainerid või raketiprojekteerijad, kes on midagi tuksi keeranud ning neile ei usaldata enam keerulisemaid jubinaid kui tolmuimejad. Kindlasti püüavad nad nüüd endistele ülemustele oma väärtust tõestada ja lasevad fantaasial lennata.
Kahju, et neile ei anta võimalust katsetada pesumasinate, külmikute, röstrite ja muude masinatega. Need on ikka veel igavalt valged ja kandilised ega meenuta kuukapsleid. Või ei olegi see nii halb?
Igatahes kui meelde tuleb, visake korra pilk peale nendele saiapuruhirmutistele ja öelge veel, et poes on tüütu.