CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

kolmapäev, 11. juuli 2007

vürtsikas kookos ja stiilne 13

Nüüd on veel alla nädala puhkust jäänud, aga ei oska selle ajaga midagi pihta hakata. Võiks ju lugeda, aga pole sellist tuju juba tükk aega, võiks netis istuda, aga see tüütab umbes tunniga. Peaaegu selline tunne on, et läheks hea meelega tööle. See ei ole ju normaalne, et üks täie tervise ja mõistuse juures eestlane niimoodi mõtleb. Eks ma püüan mingit tegevust endale leiutada. Täna näiteks koristasin tuba.

Eile oli musi sünnipäev. Õhtul käisime Anni sõbrannadega söömas. Sellises kohas nagu Elevant. Ilmselt on tegu mingi indiapärase kohaga. Nagu selgus, midagi sellist oligi. Tellisime lõhe kookosekastmes. Lõhe oli küll, aga kookost ma küll kuskilt ei leidnud, kaste maitses väga teravalt ja meenutas rohkem tuhandepiprasousti. Ega see vist tegelikult nii hull ei olnud, ma lihtsalt ei armasta vürtsikaid toite, mis praegu hirmsasti moes on, vaid söön hea meelega hoopis kartulit ja hakklihakastet. Seega on mul väga lihtne, pole vaja mingeid imevigureid, peaasi et kõht täis saab. Aga tähtsa päeva puhul võib ka midagi teismoodi proovida.

Restoran ise ei olnud õnneks üldse nii pidulik ja poose kui ma kartsin. Ma lihtsalt ei või kannatada seda trianglit, mis peenetes restoranides söömisega kaasas käib. Piisab tavalisest viisakusest, miks teha tsirkust kogu selle veini nuuskimise, keerutamise, kolme erineva kahvli, taldriku ja eelroogade, salatitega? Söömine on inimese loomulik tegevus, sinna ei saa midagi parata. Ma ei usu, et keegi niisama söömisest võiks ära tüdineda, näiteks hingamiseks ei ole meil ju mingit eetikakoodeksit ega eelroogasid ja seda suudame me teha ilma mingi jantimiseta. Kuigi, jah, jooga muidugi on... . Igatahes ei saa mina sellisest poosetamisest aru, see tundub kuidagi üleliigsena - nagu oleks söömine midagi koledat, mida tuleb ilusaks teha.

Peale seda päris korralikku kõhutäit läksime Anniga kinno. Eeskavas oli Oceans 13. Vot nüüd pean ma küll taganema mitmest oma varasemast põhimõttest. Esiteks: mõne filmi puhul ei ole järjed esimesest osast halvemad. kuigi lugu üldjoontes oli tuttav ja lõpp aimatav (küll nad oma röövi ikka tehtud saavad), siis see, kuidas nad oma eesmärgini jõuavad, vajab nägemist. Teiseks: suur hulk kuulsusi koos ei tähenda alati katastroofi. Selle filmi seltskond on ülimalt võrdne ja keegi ei püüa kedagi üle mängida.

Kokkuvõttes väga-mega-ülistiilne film, mille peen huumor ja iroonia teevad väga nauditavaks. Kõik kolm osa on lihtsalt suurepärased. Peaks kaks esimest üle vaatama uuesti. Igatahes, kellele sellist stiili filmid meeldivad, vaadake ja teil on terve päeva mõnus kelmipilk silmis ja irooniline naeratus suunurgas.

pühapäev, 8. juuli 2007

Pool tiiru Eestile peale

Plaan minna vähemalt kolme autoga meie armsale vabariigile tiiru peale tegema, kukkus haledalt läbi. Pool nädalat enne üritust oli järgi umbes viis inimest, kellel polnud mingit head põhjust, miks mitte kaasa tulla. Ka mul endal oli pikalt nuputamist, kuidas edasilükkamatud asjad tehtud saaks nii et retk ära ei jääks. Lõpuks õnnestus mul kaasa teha pool marsruudist, ehk siis Aegviidust läbi Ida- ja Lõuna-Eesti Vändrasse.

Õhtul enne reisi sain Arendilt teada, et minemas on ainult tema ja Erkki. Algsest viieteistkümnest inimesest oli järgi kaks! Kui naeru pidama sain, leppisime kokku, et mina ja Anni liitume viienda juuli hommikul, kui nad on saartelt tagasi jõudnud. Nii ka läks. Mina sain oma laskelaagri tehtud ja reisilised olid jõudnud just Tallinna lähedale Aegviitu. Hommikul sõitsime rongiga sinna ja tõstsime asjad autosse.

Selleks ajaks oli Arendil ja Erkkil läbi sõidetud juba peaaegu tuhat kilomeetrit - tegid mõlemale saarele tiiru peale ja avastasid mitmeid ilusaid telkimiskohti. Järgmine sihtkoht oli Narva (ja kõik, mis tee peale jääb). Korra peatusime Põhja-Eesti pangal ja imetlesime vaadet. Umbes üheksa kilomeetrit enne Narvat saime aru, et hakkame piiri lähedale jõudma - katkematu veokite rivi tee servas tuletas meelde Eesti ja Venemaa suhete olemust. Erkki loendas kokku 211 rekkat.

Narvas olles tuleb kindlasti ära vaadata kindlus, millest pool on Venemaal ja pool Eestis. Hiiglaslik 17. sajandi ehitis on ülihästi säilinud ja jätab väga võimsa mulje. Hoiatuseks - enne tehke selgeks, kas teate, kus see kindlus asub. Meie otsisme lampi ja pooljuhuslikult leidsime üles. Muidugi hea külg oli ekslemisel see, et nägime Narva mitte kõige väiksemat raudeejaama ja Jaanilinna elektrijaama teisel pool piirijõge.
Ühtegi narkomaani nägemata ja ühtegi eestikeelset sõna kuulmata liikusime edasi - õigemini tagasi, sest edasi hakkas juba Venemaa. Öö veetsime Omedu jõe suudmes, Peipsi ääres. Grillisime liha, jõime õlut ja olime mõnusad.

Hommikul (kell 12) pakkisime kola kokku, sõime hommikust ja jätkasime sõitu. Järgmine peatus oli Tartus. Tankisime, nii endid kui autot ja võtsime kursi Eesti katusele, Haanjasse. Teel hakkas koledal kombel vihma sadama ja Munamäe otsa pidime ronima päris tugevas sajus. Sellest hoolimata sai meil Anniga tornis käidud. Kuna Anni kardab kõrgust, siis oli see temalt päris suur eneseületus. Vihm, tuul, tagurpidi vihmavari ja 346 meetrit üle merepinna - isegi Batmanil oleks kõhe hakanud.

Mõningase veenmise peale oli Arendi nõus sõitma ühte kohta, mida paljud vist külastanud ei ole - Eesti Vabariigi lõunapoolseimasse punkti, Naha külla. Lugematul hulgal halbu teid ja poriloike hiljem jõudsime kohale. Selgus, et kogu Naha küla koosneb ainult ühest majapidamisest. Pidasime auto talu kõrval kinni ja jalutasime paar kilomeetrit läbi metsa. Tee servas hoiatasid kollased sildid eesti piiri ületamise eest. Kui kõigil jalad märjad ja otsaesine higine, jõudsime tõepoolest eesti lõunapoolseimasse punkti. Sealt edasi ei olnud enam kuhugi minna - nii otse ees kui paremal oli Läti vabariik. See koht on tehtud väga ilusaks - lõkkeplats, puumajake, kus saab magada ja külalisteraamatusse kirjutada ja ka kuivad küttepuud olid olemas. Meie ei hakanud sinna laagrit ehitama, vaid rändasime tagasi, et sõita oma ööbimispaika, Pühajärve äärde. Õhtul vihma ei sadanud, tegime lõket ja valmistasime tuhakartulit. Kõik olid väga väsinud ja kaua ei viitsinud keegi üleval olla.


Hommikul ärkasime vihmapladina peale. Sadas tihedalt ja pikalt. Sajuperioodide vahel õnnestus meil laager ja prügi kokku korjata ning ilma pikema passimiseta alustasime koduteed. Keegi ei viitsinud enam kuhugi minna, ilm oli halvim võimalikest ja seega olime enne kolme juba Vändras. Paari tunni pärast istusime mina ja Anni rongi, et jõuda õhtuks Tallinnasse, kuna Annil vaja tööle minna.

Kokkuvõtteks - reis oli väga lahe, kahju ainult, et ei õnnestunud tervet trippi kaasa teha. Aga parem varblane peos kui niisama kodus istuda.

PS. Pilte saate näha fotoalbumi lingi alt, mida ülima hoolega haldab Anni.

PS 2. Viljar, otsi omale uus anum, kuhu õllekorke panna - sinu kogu täieneb hulgaliselt.