CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

neljapäev, 29. mai 2008

Kõrgharimatus

Nüüd on siis üks kool veel läbi saanud. Kui me nüüd oma kaamerate ja mikrofonidega teeme ühe väikese tagasipõike ajas, siis näeme, et ega kergelt ei ole see kolmeaastane jupp minu elust läinud. Aga samas mis oleks.

Sai naerdud, sai vihastatud, ennast ületatud, üle lastud, alt lastud, häbi tuntud, rahul oldud, uhke oldud, sõbraks saadud, imestatud, juurde õpitud ja veel üht-teist tehtud.

Üldkokkuvõttes olen rahul. Suure kergendusega rahul.

kolmapäev, 14. mai 2008

"mustikad on punased, sest nad on alles rohelised"

Bakatöö on esitatud ja ei teagi kohe, mida selle vaba ajaga peale hakata. Tulen töölt ja...polegi nagu miskit vaja teha. Kuidagi imelik, aga eks ma harjun. Kaitsmine on ju veel jäänud tegelt, aga see on ka viimane punnitus.

Ja nagu kiuste läksid muidugi nüüd ilmad külmaks. Võiks ju randa lugema minna näiteks aga ei saa, sest üsna jahe hakkab. Muide kui ilusamad ilmad olid, peesitas juba iga põõsa all mingi memm ja võttis päikest. Väga soe ei olnud, aga eks tädidel oli talvega ka kenake turvis peale kogunenud, ei teinud see jahe tuul neile midagi.

Täna on kuninganna linnas, nii et hoidke seljad sirged.

Lähen.

teisipäev, 6. mai 2008

Ei oskagi ühtset ja kokkuvõtvalt lühikest pealkirja panna siia

Elutoast on nüüd nädalaks saanud kontor. Tassisin köögilaua tuppa, et me mõlemad Anniga saaksime väntsutada oma lõputöid. Anni laenas veel ka õelt arvuti, nii et praegu võiks juba meie pisikese ettevõtte registereerida.

Ma juba ootan järgmist esmaspäeva, mil bakatöö esitamise tähtaeg. Ootan sellepärast, et siis kas on valmis või ei ole, rohkem midagi tegema ei pea, kui kaitsmine välja arvata (juhul kui töö ikka sai valmis).

Muudest tähelepanekutest võiks ära märkida, et mingil hetkel detsembri ja tänase vahel on puud lehte läinud. Mis tähtsust see praeguse postituse koha pealt omab, ma ei tea.

Selline asi veel, et kellele meeldib "Top Gear" koos vahva saatejuhi Jeremy Clarksoniga, võiks klikkida seda linki ja avastada nii nagu minagi, et tal on pühapäevases The Times'is oma kolumn, kus ta ei ole üldsegi vähem vaimukas kui telesaates. Appetizer'iks võiks öelda, et loos renditavatest koertest ja prostituutidest mainib ta korra ka Eestit. Milline au. Vist.

Ja siis ka selline asi, et kui kiirustate hommikul üheksaks eksamile, mida te eriti ei oska ja tahate enne eksami algust veel korrata, siis ei aja ükski asi teid rohkem närvi kui see, et te ei pääse koolimajja sisse. Minuga täna nii juhtus. Viis minutit oli eksamini ja ma astusin kiirel sammul ülikooli sissekäigu poole. Minust mõni maad eespool tegi sama ka üks neiu - astus trepist üles, uksed libisesid lahti ja neiu astus sisse. Mina jõudsin trepist üles, aga uksed lahti ei läinud.

Mõne sekundiga ootas koos minuga sissepääsu veel seitse hämmeldunud tudengit ja teisel pool ust soovis umbes sama palju inimesi välja saada. Aga uksel oli üsna ükskõik. Olin siis esimest korda sunnitud kasutama mingisugust tagaust, kuhu saab läbi kummalise tunneli, üle sisehoovi ja Uus-Sadama maja kaudu. Ka seal olid liuguksed, kuid need täitsid oma ülesandeid hoopis vastutustundlikumalt. Hiljaks ma õnneks ei jäänud.

Ma ei tea mitu nulli on peale koma sellise asja juhtumise tõenäosusel eksamipäeval just siis kui olen hiljaks jäämas ja vajan aega kordamiseks ning tahtsin kiiresti veel ka ühe energiajoogi osta.

Mul on annet.

Ja Liinat.