Silmakirjalikkus ja populism ajavad oksele

Eilne väike TV3-e lugu sellest, kuidas Lasnamäel avati uus linna ja erasektori koostöös valminud sotsiaalmaja sundüürnikele, aga avamisele ei kutustud vastseid elukohaomanikke endid, ei olegi tegelikult lihtsalt lõbus juhtum. Minu arvates näitab see üsna selgelt, kui palju - või õigemini vähe - tähendab Tallinna linnavalitsuse jaoks rahvas ise ja nende probleemide sisu.

Kaamerate ees enesenühkimine on see, mis neid huvitab. Kohal oli ka linnapea – pidas koguni kõne – ja muud linnaisad, nende hulgas mingitel põhjustel ka hüperaktiive sabasjooksik Tarmo Lausing. Kogu see justkui rõivafirma mantlikollektsiooni väljanäitus kõndis seal edasi-tagasi, patsutas üksteist ja ootas kannatamatult, mil rahvale ohtlikult lähedalt turvalisse kontoripugerikku tagasi saab.

Täiesti mõistetamatult ei olnud avamisele kutsutud neid, kelle jaoks see maja ehitati. Ja kelle jaoks ka see pidulik avamine peaks tegelikult olema korraldatud, sest miks rääkida suuri sõnu ja lõigata linte, kui mitte selleks, et hea emotsiooni saaksid inimesed, kelle jaoks nüüdsest elu muutub?

Aga see linnavalitsust lihtviisil ei koti. Vaadake seda TV3 videoklippi (läbi EPL-i loomulikult) ja pange tähele, kuidas keegi mulle tundmatu pika mantliga härra ühele hea õnne peale kohale tulnud sundüürnikule seletab, miks teda ei ole avamisele kutsutud. Lihtsalt hädine ja häbiväärne.

Silmakirjalikkus ja populism pressivad kurgust välja. Käsi taskus kõnet pidaval linnapeal on irve näos, aga mitte sellest, et midagi head sai tehtud, vaid et pööbel sai nüüd oma tsirkuse ja ehk potsatab neilt kirpudest näritud koertelt ka mõni hääl järgmisel aastal.

Vastik hakkab lihtsalt.

Majandusraskused my ass

No tõepoolest. Inimesed laovad Kaubamaja juhataja jalge ette virna 15,6 miljonit ühe päevaga ja meie räägime majanduskriisist.

Ma ikka imestan, kui fantastiliselt Kaubamaja olukorra lahendas. Hiilgav võit Stockmanni ja teiste üle. Osturalli korraldati täpselt palgapäevade ajal ja just siis, kui rahval veel pappi on (majanduslangus pole üksikisiku rahakotti jõudnud), mida hea meelega kulutatakse mitte niisama poes, vaid just odavmüügil. Siis tundub raha õigesse kohta minevat ja sääst lausa käega katsuda.

Samas jälle kui vaadata, mis praegu pankadega toimub, ei olegi vist eriti mõtet raha nende varakambritesse vedada, kust inflatsioon ja lollid investeeringud seda vähemaks nihverdavad.

Parem investeerida kogu mammona Kaubamajas uutesse alukatesse, sallidesse, vihikutesse või midaiganes seal pakutakse. Paar trussikuid on ikka kindel asi, mida ükski investor või finantsekspert sult ära ei kisu. Vähemalt veel mitte.

Ühistrans-sport

Hommikul oli eriliselt udune ja tatine ilm. Peale selle jäin ma vaatamata 100 meetri takistussprindile (äärekivid, lehehunnikud ja lombid) ka bussist maha ja pidin 15 minutit järgmist ootama. Pole küll pikk aega oodata, aga kui on vaja tööle jõuda, siis tundub see igavikuna.

Olukorra teeb nõmedaks see, et 6.27 väljuma pidanud bussi taguotsa nägin peatusest minema tossamas juba 6.24. Selline asi teeb tigedaks. Eriti kui on udune ja niiske ilm, millest ma juba rääkisin (vt. eespoolt).

Kui ma nüüd tahaksin kindel olla, et homme hommikul selle bussi peale jõuan, peaksin peatusesse ronima umbes kell 6.18 või 6.20. ja kui buss tuleb õigel ajal, nagu peab, siis pean ootama ikkagi ca 10 minutit.

Täpselt bussi peale jõudmine on ikkagi puhtalt õnne asi. Uus prioriteedisüsteem bussides koos erinevate GPS-ide, pardakompuutrite ja infotabloodega olevat küll linnaametniku sõnul busside graafikus püsimist parandanud, aga näha seda millegipärast ei ole.

Aga ilmselt on asi lihtsalt selles, et varahommikul on bussijuhid veidi kärsitud ja kuna veel ei ole vaja tiheda liikluse tõttu gaasi litsuda, millega nad harjunud on, jõuavadki nad vähe kiiremini kohale kui peaks.

Aastaringne kolletumine

Kuulasin hommikul Kuku raadio saadet Pressiklubi (olen nüüd moodne ja kasutan oma iPodi võimalust raadiosaateid podcastidena kaasas vedada). Teemaks oli vaba ajakirjandus Euroopas ja Ruussaarega vestles Marianne Mikko.

Mulle meeldisid päris mitmed mõtted, mis saates välja öeldi. Nagu ikka, kui teemaks on ajakirjandus, peab midagi rääkima selle kohta, kas traditsiooniline ajakirjandus on hääbumas ning milline kolletumine meil ja mujal meedias ikka käib.

Erinevalt tavalisest arvamusest, et meedia kolletumine jätkub kiirenevas tempos, pakkus Mikko välja üsna huvitava vastupidise mõttekäigu. Nimelt praeguses majanduslikus olukorras, kus inimestel on raske või läheb raskeks, hakkavad inimesed mõtlema. Kui 10%-liste majanduskasvude ajal on inimestel muresid vähe, kaob ka üldine vajadus mõelda ning meedialt oodatakse odavat meelelahutust.

Raskel ajal aga tahavad inimesed teada, mis maailmas tegelikult toimub, mis edaspidi saama hakkab – ühesõnaga korda hakkavad minema tõsisemad teemad ning taastub heaolu ajal kaane all hoitud mõtlemisvõime.

Seega võiks loota, et praeguses olukorras hakkab inimeste vajadus hea ajakirjanduse järele taastuma.

Praegu seda kuskil veel küll näha ei ole, kui telekava lugeda näiteks. Aga on ka ju mitmel pool öeldud, et riigi tasandil on probleemid suured, kuid üksikute inimesteni hakkavad majandusraskused alles jõudma.

Huvitav oleks tõesti näha, kas selline mõtteviis peab paika, sest mõeldav on ka vastupidine olukord. Raskustes inimesed peavad rabama tööd mitmel rindel, muretsema oma äraelamise pärast, mis kõik tekitab hulgaliselt pingeid ja stressi.

Stressis inimene aga vaevalt viitsiks keskenduda sügavale arutelule majandusest, tulevikuväljavaadetest ja asjadest üldse. Pinges inimene tuleb koju ning tahab oma kurnatud aju ja keha lõdvestada meelelahutusega, mis ei vaja kaasamõtlemist, vaid võimaldab välja elada sisemise viha ja kahjurõõmu.

Sellised võimalusi pakuvad rõõmuga nii mõningad ajalehed kui ka telesaated.

Kumb stsenaarium siis töötab?

Tüütuse tippklass

Käisin täna Audentese spordihallis võrkpalli vaatamas. Üksi, kahjuks, sest mitte keegi ei saanud või ei viitsinud kaasa tulla. Krt, minemata ka ei tahtnud jätta, sest olen ammu juba lubanud endale, et käin tihedamini sporti vaatamas kui seda siinsamas külje all tehakse.

Mäng oli tore, iseenesest igav, sest Selver nüpeldas kuuevarbalised sügavale põrandasse, aga nagu ikka suudab keegi positiivsesse elamusse pipart sisse loopida.

Mulle on alati närvidele käinud avalikel üritustel need sellid, kes peavad ennast baskiniteks ja üritavad igal kohal nalja visata. Taolised post-puberteedikud olid kohal ka Audenteses. Põhiline jutumees ja naljanina oli midagi meeter seitsmekümnese rannavõrkpalli pleiboi tüüpi tegelane - väljakasvanud lokkis juuksed, mis näevad alati välja justkui oleks ta dušši alt tulnud. Ma ei tea, kas ta oli mingit geeli pähe mäkerdanud või on tal mingi kohutav tõbi, mis paneb peanaha seamoodi higistama.

Seltskonnas oli ka (vähemalt kunagine) ESS Pärnu VK mängija, kelle nimi mul enam meelde ei tule (oli minuga ühel ajal teenistuses), tema võis olla üks põhjus, miks teised sellid pidid enda alandamiseks kõik välja panema.

"Õu, plaksutame hoopis siis, kui lätlased servivad!", "Vaata, mis soeng tollel on?" "Kas ta ise üldse oskab oma nime kirjutada?", "Lahe oleks sirutada jalad ette, sinna kus teised teinekord istuvad", "Üldse võiks mööda pinke aeleda ja end koduselt tunda", "Naeraks selle umbes aastase tüdruku üle, kes võrkpalli suhu püüab toppida".

Pagan, ma ei saa aru, miks mina pean nende pärast piinlikkust tundma. Oleks nad siis vähemalt õlut joonud ja purjus olnud, aga ei. Kaine peaga nii sitta nalja on ikka kole kurb teha.

Aga muidu oli tore. Kuigi oli Schenker liiga esimene mängupäev, nägi Selverit parimas rivistuses ja mäng oli ilus. Kui siis ehk servid olid vähe puised osadel - eriti Kreegil. Aga muidu hüppab ta hirmus kõrgele.
- - - - - - -
Eelmine nädal oli hea. Tööl läks kenasti kuni lõpuni välja, reede muidugi läks pisut uimerdamiseks, aga vähemalt sain segway-loo valmis, mis ammu juba küpses ja ootas täpselt sellist lahendust nagu tuligi. Järgmine nädal ootame siis kõnet Boroditšilt :)

Uue nädala alguseks on ideed olemas, kahjuks peab hommikul tööl olema, mis tähendab mõningaid ebameeldivusi, aga elame üle.

Und.