Silmakirjalikkus ja populism ajavad oksele

Eilne väike TV3-e lugu sellest, kuidas Lasnamäel avati uus linna ja erasektori koostöös valminud sotsiaalmaja sundüürnikele, aga avamisele ei kutustud vastseid elukohaomanikke endid, ei olegi tegelikult lihtsalt lõbus juhtum. Minu arvates näitab see üsna selgelt, kui palju - või õigemini vähe - tähendab Tallinna linnavalitsuse jaoks rahvas ise ja nende probleemide sisu.

Kaamerate ees enesenühkimine on see, mis neid huvitab. Kohal oli ka linnapea – pidas koguni kõne – ja muud linnaisad, nende hulgas mingitel põhjustel ka hüperaktiive sabasjooksik Tarmo Lausing. Kogu see justkui rõivafirma mantlikollektsiooni väljanäitus kõndis seal edasi-tagasi, patsutas üksteist ja ootas kannatamatult, mil rahvale ohtlikult lähedalt turvalisse kontoripugerikku tagasi saab.

Täiesti mõistetamatult ei olnud avamisele kutsutud neid, kelle jaoks see maja ehitati. Ja kelle jaoks ka see pidulik avamine peaks tegelikult olema korraldatud, sest miks rääkida suuri sõnu ja lõigata linte, kui mitte selleks, et hea emotsiooni saaksid inimesed, kelle jaoks nüüdsest elu muutub?

Aga see linnavalitsust lihtviisil ei koti. Vaadake seda TV3 videoklippi (läbi EPL-i loomulikult) ja pange tähele, kuidas keegi mulle tundmatu pika mantliga härra ühele hea õnne peale kohale tulnud sundüürnikule seletab, miks teda ei ole avamisele kutsutud. Lihtsalt hädine ja häbiväärne.

Silmakirjalikkus ja populism pressivad kurgust välja. Käsi taskus kõnet pidaval linnapeal on irve näos, aga mitte sellest, et midagi head sai tehtud, vaid et pööbel sai nüüd oma tsirkuse ja ehk potsatab neilt kirpudest näritud koertelt ka mõni hääl järgmisel aastal.

Vastik hakkab lihtsalt.