CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

teisipäev, 30. oktoober 2007

Toidumaailm

Ega polegi jälle miskit kirjutada tegelt. (Kasutasin seekord Mürakarude koomiksi keelekasutust ehk Mürakarude sotsiolekti).
Asjad, mida ma ei tea:
1) miks viimane kooliaasta ei ole inspireeriv ja tahtejõudu sisendav?
2) miks mul blogikirjutamine nii vaevaliselt edeneb?
3) miks raha alati vähe on?
4) miks laisklemiseks jätkub aega aga asjalikuks tegevuseks mitte?
5) miks ma sellise nimekirja koostasin?

Ja kui veel midagi öelda, siis seda, et ma proovin olla edaspidi parem sõber. Mõtlesin, et polegi viimaste nädalate jooksul ühtegi vändraket ega tallinakat näinud. Eks põhjus on kuskil nendes küsimustes seal neli rida üleval pool.

Päevapoliitikast: Koer tulistas peremeest jalga.
Minu kommentaar: Ma olem alati arvanud, et kass on parem lemmikloom kui koer.

kolmapäev, 24. oktoober 2007

Üks huvitav mõte

Ma märkasin ükspäev Rakverre sõites bussiaknast välja vaadates, et mulle ei meeldi mitte ükski aastaaeg. Mulle meeldib hoopis see aeg, mil üks aaastaaeg läheb teiseks üle - kui talvel hakkab paistma esimene ere kevadpäike; kui kevade jahedus asendub suvesoojaga ja helerohelised lehed tekivad puudele; kui suve lämmatava palavuse vahetab välja sügisene kargus ja värvilisus; kui sügise sopp ja pori asendub hommikuse härmatise ja esimese lumega.

See nähtus kehtib ka mujal. Näiteks saades parema töö, meeldib inimestele see hetk, kui neid ülendatakse, pärast teevad nad oma uuel kohal samamoodi jälle rutiinset tööd. Ja näiteks poest midagi ostes on kõige parem hetk see kui sa saad soovitud asja. Pärast, kui see on juba sinu oma, ei paku selle omamine enam üldse nii palju põnevust kui ostmise ja igatsemise hetked. Seda rida võib tegelikult jätkata ka peaaegu kõigi teiste nähtustega, mis elus ette tulevad.

Huvitav eks? Või siis loll....

kolmapäev, 17. oktoober 2007

Jälle ma ei viitsi

Jälle ma ei viitsinud kooli minna. Laiskus pole talveks lõunasse läinud, vaid passib siinsamas ja manab välja udust ilma ning uimast olekut. Loodetavasti jõuan vähemalt tööle õhtul.

Ega muud suurt öelda ei olegi. Tiksun talvisel režiimil ja kujutan ette, mida kõike kasulikku võiksin ma pihta hakata ajaga, mille niisama maha lebotan. Arvuti tahagi tulin heade kavatsustega kirjutada essee Ristikivi raamatust "Kõik, mis kunagi oli", aga siin ma nüüd olen. Muidugi tuleb veel ka uudised läbi lugeda ja siis peaks midagi sööma ja... .

Tööl vaja veel see nädal ära venitada, siis mitu vaba päeva, mil kihutan maale ilmselt. Siis saab asjade tegemata jätmist vabandada sellega, et kõik vajalik on linnas.

Päevapoliitikast: Ragbimängija jooksis gepardiga võidu.
Minu kommentaar: Ei ole vaja torkida loomi, mis on väledamad kui kokkerspanjel. Siis ei lõpe asi võidujooksuga.

pühapäev, 14. oktoober 2007

Üks vihje

Lisasin linkide alla ühe oma kursusekaaslase blogi. Ta on väga...huvitav inimene ja soovib, et te loeksite ka tema mõtteid ja arvamusi.

Nüüd on see siis edasi öeldud.

Over and out.

laupäev, 13. oktoober 2007

Lendoravate ujumiskursused

Kas keegi on kuulnud Mika lugu "Big Girls (You Are Beautiful)"?
Ma võiksin vanduda, et seda laulab Robbie Williams. Hämmastav sarnasus! Ma ikka koledasti pettusin, kui sain teada, et see polegi Robbie.

Päevapoliitikast: Viisitamm annetas parteile 70 000 kulli.
Minu kommentaar: Loodame, et tal jäi midagi endale ka vorsti ostmiseks.

kolmapäev, 10. oktoober 2007

Või, mis on valel pool saia

Mida tähendab olla mees Eestis?

"Eestis on õnnelik mees, kes suudab oma sotsiaalsed konnektorid viia miinimumini. Suhelda inimestega ainult emotsionaalsetel, mitte majanduslikel kaalutlustel, et hoida psühhohügieeni. Hoiduda aktiivsest partneriotsingust nädalavahetustel, kui kiim ja meeleheide trollibussidega magalatest kesklinna ööklubidesse valgub./---/
Arvan, et inimliigil on oma alamliigid - nagu papagoidel, kes omavahel ei paljune./---/
Kui korraks meelde tuletada, siis on tõelised õnnehetked alati olnud vaiksed, väliselt tähelepandamatud ja mis kõige hämmastavam - täiesti jagamatud./---/
Tal (mehel) on vaid niipalju pinda, kui vajavad tema kaks jalga, niipalju pidet, mis katavad tema kaks kätt./---/
Ma arvan, et sellise ellusuhtumisega mehel on Eestis hea elada, nagu igal pool mujalgi. Ülejäänutel on üks pikk plöga kõik."

Taavi Eelmaa (Playboy okt 2007)

Või mis?

laupäev, 6. oktoober 2007

Pilkude mäng

Njah...alati ei ole kerge teha otsuseid. Üks valik, mis algul tundub hea ja õige, võib hiljem järgi mõeldes osutuda halvaks ja valeks. Aga olgu otsus milline tahes, alati on see parem kui üldse mitte mingi otsus, ja iga otsus õpetab järgmisi paremini tegema. Aga miks siis ikkagi valesti otsustades tundub, et miks ma loll jälle vale valiku tegin. Eriti halb on see, et valede otsustega ei tee kurvaks ainult iseennast vaid ka teisi, vahel ka seda kõige kallimat. Sellest on kahju.

Aga vahel muutub olukord ka asjade käigus, nii et juhuste kokkulangemise tõttu muutub hea otsus ühtäkki halvaks. Siis on vaene inimlaps täiesti võimetu ja peab olukorrale alistuma ja võtma halvast nii palju kui annab. Sellised olukorrad on eriti masendavad - tahaks ju midagi parandada, aga enam ei anna.

Njah...palun vabandust kui olen kellelegi oma valede otsustega liiga teinud. Ma ju üritan...

Aga muidu on ilus sügis.

reede, 5. oktoober 2007

Peapesuvesi

INSPIRATSIOON

Kirjanik hüppas hingeldades istuli. Ta ei saanud esimese hooga aru, kes ta on, kus ta on ja mida ta üldse teeb. Siis talle meenus ja ta langes raskelt ohates uuesti selili. Ka kirjaniku naine oli tolle rabelemise peale ärganud ja küsis nüüd uniselt: „Kas jälle?“

„Mhmh,“ vastas kirjanik. See läheb järjest hullemaks, mõtles ta. Ohates pööras ta end hiigelsuure voodi nagisedes kõhuli. Ta teadis väga hästi, et üritada uuesti magama jääda on lootusetu.

Kirjanik ajas mõne aja pärast end haigutades istuli ja kratsis karvast säärt. Siis ohkas ta jälle tüdinult. Kirjanik vaatas antiikset kappkella, mille seierid näitasid kolmandat öötundi. Ta haigutas jälle.

Naine oli uuesti magama jäänud. Kirjanik oli jälle üksi. Üksi koos oma inspiratsiooniga. Ta vihkas seda sõna juba aastaid.

Kuid parata polnud midagi. Kirjanik ajas end püsti ja astus mööda pehmet, indiast pärit käsitööna tehtud vaipa magamistoa uksest välja. Kallis tammepuust uks langes tema seljataga hääletult kinni.

Kirjanik kõndis trepini. Automaatne valgustus hakkas tuhmilt põlema ja valgustas trepiseinu kaunistavaid maale. Renoir, Picasso, van Gogh. Kõik originaalid. Riputatud seinale ilma mingi süsteemita. Üks haruldus teise kõrval.

Kirjanik silmitses neid ajatuid klassikuid põlgusega. Ta oli hakanud ka neid maale vihkama. Tema naine oli ainus põhjus, miks ta neid alles hoidis. Tegelikult oli naine ka ainus põhjus, miks ta nad üldse ostnud oli. Vist juba kümme aastat tagasi. Naine oli arvanud, et nii kuulsal kirjanikul nagu tema, peab kodu olema üle külvatud kunstiteostega. See andvat kirjutamiseks häid mõtteid. Kirjanik turtsatas irooniliselt. Häid mõtteid.

Kirjanik läks vaibaga kaetud trepist alla ja liikus oma kabineti poole. Ta möödus teenijate tiiva uksest. Ta peatus korra ja kuulatas – kõik oli vaikne. Kirjanik ohkas jälle ja astus oma töötuppa.

Kuuvalgus paistis aknast sisse, nii et tuld polnud vajagi süüdata. Ta kõndis laua taha ja vajus jõuetult oma sügavasse nahast tugitooli.

Kirjanik lülitas arvuti sisse. Ekraan hakkas helendama. Et ere valgus pimestas valusalt silmi, pööras ta pilgu seinale, mis oli otsast otsani kaetud raamitud aukirjade, austusavalduste, auhinna tunnistuste ja auhindadega – Booker, Pulitzer ja veel mõned, mille nime ta enam ei mäletanudki. Sealsamas olid ka kaks kuldse raamiga Nobeli kirjaduspreemiat ja Guinnessi rekordite aukiri talle kui ainsale inimesele läbi ajaloo, kes on olnud oma eluajal kaks korda Nobeli laureaat.

Kirjanik ei tahtnud neid vaadata. Ta pööras pea akna poole. Väljas oli vaikne, maailm magas, puhkas end järgmiseks päevaks. Aga tema ei saanud magada, kuigi oleks väga tahtnud. Juba kaheksa aastat. Ei aidanud maailma parimad arstid ega ka maailma parimad nõiad. Kirjanik lihtsalt koosneski mõtetest ja keegi ei saanud teda nendest vabastada.

Ta pööras pilgu arvutiekraanile, ringutas ja hakkas kirjutama.

***

Kui kirjanik lõpetas, oli väljas pime. Ta heitis pilgu kellale, see näitas kuut varahommikul. Siis vaatas kirjanik arvutist kalendrit. Ta oli kirjutanud kaks ööpäeva järjest.

Kirjanik saatis vastvalminud neljasajaleheküljelise romaani ilma üle lugemata oma agendile. Tal polnud vaja seda kontrollida, ta teadis, et sellest saab bestseller. Järjekordne müügirekordeid purustav teos, nagu kõik ta eelmisedki. Ja neid oli palju.

Ta kustutas romaani oma arvutist, tõusis, ringutas ja astus oma kangeksjäänud jalgadel toast välja. Vannitoa tuli süttis automaatselt kui ta peegli ette astus. Silmad olid magamatusest ja suurest pingutusest punased. Ta keeras vee jooksma ja vaatas kuidas kaheinimese massaaživann aurava veega aeglaselt täitus. Kaks päeva järjest kantud hommikumantel kukkus põrandale ja kirjanik vajus kuuma vanni. Ta võttis seina sisse ehitatud minikülmikust pudeli šampust ja valas kristallpokaali ääreni täis ning jõi selle ühe hooga tühjaks.

Miskipärast aga ei meeldinud kirjanikule vannis ja ta ronis välja ning, läinud läbi vaheukse, hüppas täismõõtmetes basseini. Ta ujus paar ringi, ent tundis siis, et kõht on tühi. Kirjanik kuivatas end pehmesse rätikusse, riietus ja suundus söögituppa.

Toit oli juba laual, naine istus hommikumantlis laua taga ja luges kohvi juues ajalehte. Kirjanikku nähes tõstis ta pilgu lehelt ja vaatas kaastundega oma kurnatud väljanägemisega meest. Ta soovis mehele ilusat hommikut ja küsis kuidas töö läks.

„Mis seal ikka minna,“ vastas kirjanik ohates, „sain valmis, nagu ikka. Saatsin ära ka. Honorari saan ilmselt homme.“

Naine naeratas kurblikult: „Nojah. Mis siis seekord?“

Kirjanik istus laua taha ja kehitas mõtlikult õlgu: „Vist midagi rassismist või narkomaaniast...vist...ma ei mäletagi...no kui ilmub, siis loed.“

Naine vaatas kaastundlikult oma meest, kes kurnatult kohvi segas ja süvenes siis uuesti oma lugemisse.

Kirjanik sõi isukalt rikkalikku hommikueinet. Ta tundis, kuidas enesetunne natuke paranes ja ta otsustas linna peal väikese tiiru jalutada.

Olles toiduga lõpetanud, pani ta selga oma Hugo Bossi mantli, mis oli eritellimusel spetsiaalselt talle tehtud, vajutas kaabu sügavale pähe ja pani suured päikeseprillid ette, hoolimata sellest, et väljas oli sügis ja vihma tibutas.

Kirjanik astus tänavale. Ta lõi laiali suure vihmavarju ja hingas sügavalt värsket niiskusest läbiimbunud õhku. Ta tundis, kuidas ta tuju paranes ja pea selgemaks läks.

Kirjanik kõndis mööda kõrvalisi tänavaid, kus oli vähe inimesi, sest tal ei olnud mingit tahtmist hakata autogramme andma või mõne innuka lugejaga vestlema. Kui keegi tuligi talle vastu, siis tõmbus ta teeserva ja vaatas kõrvale, nagu oleks seal midagi huvitavat näinud. Õnneks ei pööranud inimesed talle täna mingit tähelepanu, sest ilm oli kehv ja kõik tahtsid võimalikult ruttu tänavalt pääseda.

Kirjanik möödus suurest ehitusplatsist, kus poole sääreni ulatuvas poris töötasid sinistes tunkedes ja oranžide kiivritega ehitajad. Üks istus betoonpaneelil ja tegi telefoniga rääkides suitsu, üks saagis sädemete tuisates raudtorusid, üks aga toetus vastu kraanat ja lehitses mingeid pabereid.

Kirjanik jäi edasipääsu keelava võrkaia juurde seisma ja vaatas kadedusega ehitusmehi. Ta unistas juba aastaid sellest, et saaks samuti teha midagi sellist. Teha tööd mis olekski töö. Parandada kingi ja saapaid, paigata tänavaid, tõsta munareste ühest virnast teise – ükskõik mida, mis ei nõuaks temalt rohkem kui kaheksa tundi tegutsemist kindla päevakava järgi. Ta saaks tulla õhtul koju ja siis tegeleda paar tundi sellega, mis talle tõeliselt meeldib – lugeda mõnd raamatut või vaadata telekat või teha ükskõik mida. Siis heita kell üksteist magama, et hommikul jälle värske ja puhanuna tööle minna.

Üks ehitusmees oli kirjanikku märganud ja lehvitas nüüd talle. Kirjanik rähmas käega kiirelt vastu ja kõndis rutakalt edasi, et kaduda enne kui ehitaja põuest või kuskilt mujalt tema raamatu välja otsib ja sinna sisse pühendust nõudma hakkab.

Vihm oli lõppenud ja kirjanik oli tiiruga oma maja väravani tagasi jõudnud. Ta tundis kuidas jalad väsimusest mõnusalt surisesid. Ta tõmbas magnetkaardi läbi lugeja ja värav avanes hääletult.

Jõudnud tuppa, einestas kirjanik kergelt ja tundis juba ette mõnu soojast voodist ja sügavast unest. Ta läks üles magamistuppa, vajus end riidest lahti võtmata voodisse ja uinus enne kui pea patja puudutas.

***

Kirjanik ärkas ehmatusega ja kukkus tuhmi mürtsatusega voodist põrandale. Ta oli maganud kõigest kolm tundi. Kirjanik tundis, kuidas talle pettumuse ja lootusetuse pisarad silma tükivad. Ta ajas end raskelt püsti, istus voodile ja toetas pea kätele.

Istunud niimoodi viisteist minutit, tõusis ta ja läks aeglaselt alla töötuppa. Parata ei olnud midagi. Ta tõmbas ukse enda järel vihaga kinni, mis tekitas üle terve maja kajanud paugatuse. Selle peale lõpetas kirjaniku naine korraks maalimise, sulges hetkeks silmad, ohkas ja maalis siis edasi.