CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

kolmapäev, 25. aprill 2007

Paljusid kehaosi teadvustad ainult siis kui nad valutavad

Täna astus Brüssel jälle sammukese lähemale. Nimelt tegin üle mitme aasta üldfüüsilist testi. Nendele kes ei tea, selgituseks et test koosneb kätekõverdustest ja kõhulihaste harjutustest kahe minuti jooksul ja lisaks 3,2 km jooks. Tulemus arvestatakse punktides, maksimum on 300, läbisaamiseks on vaja 180.
Test õnnestus päris hästi kui arvestada, et ma
ei tee muud trenni, kui leotan vahel oma tagumikku soojas basseinivees. Sain kokku 218 punkti. Pole teab mis palju, ent arvestades seda, et jooksmise ajal tundus mulle, et surm sõidab keebi lehvides tõukerattaga mul järgi, siis olen täitsa rahul.

Kuna olen koolis kohustusliku kirjandusega veits maha jäänud, siis üritan ise järgi lugeda. Hiljuti sain hakkama Helga Nõu teosega "Kass sööb rohtu". Kuna me loengus seda raamatut juba analüüsisime, siis ei tundunud eriti põnev elamus tulevat. Aga võta näpust! Täitsa meeldis kohe. Ümberjutustust ei viitsi teha aga kel umbes 250 lehekülje jagu vaba aega, võib ise lugeda. Nüüd võtan ette järgmise teose, milleks on Mati Undi "Tühirand". See tundub olevat kummaline, aga on see-eest lühike, peaks paari tunniga läbi hammustama.

Vahel on ikka raske sundida end lugema kohustuslikku kirjandust. Nagu üks mitte väga tähtis mees ütles: "Kohustuslik kirjandus peabki igav olema, sest huvitavaid raamatuid loetakse ju niikuinii. Keegi peab igavad ka läbi lugema." Täpselt nii ongi. Mul on mitu põnevat raamatut, mis ma olen ostnud või kokku laenanud, aga lihtsalt pole aega neid lugeda. Ilmselt jäävad maiuspalad alati viimaseks.


laupäev, 21. aprill 2007

Õllekorgimiljonär


Jälle Vändras vahelduseks. See Tallinn võib ikka kohutavalt tüütu olla vahel. Tegelt võib ka Vändras vahel tüütu olla, (eriti teatud tegelased, keda ei saa kuidagi vältida) aga miskipärast ei tule need miinused linnas meelde.

Igatahes eile oli jälle tore istumine - teenisin pokkeriga terve kuhja õllekorke ja panin Arendi arvama, et ma olen hirmus pokkerikunn :) Ta ise muidugi üritas ka kõvasti, aga pingutas veits üle, nagu alati kui ta ennast ruuporiks joob. Ja siis tegi Esko ühe liigutusega kõigil taskud korkidest niimoodi tühjaks, et hea et taskud alles jäid. Vaat kuidas tuleb madalat profiili hoida.

Õhtu lõpp kulges rutiinselt - Jaani minek ja mina koos Anniga koju. Sõprade kiituseks peab ütlema, et seekord olime kaasaminekule hirmsast väsimusest hoolimata väga lähedal. Aga pidurdasime siiski. Natuke jama on küll niimoodi, aga seekord olin tõesti väga väsinud. Teised korrad pole lihtsalt viitsimist või tuju olnud. Järgmine kord kindlasti - ma andsin oma sõna.

Täna valmistume siis suuremaks ürituseks - grill ja livebänd ja saun ja viin ja paljad naised:) Nüüd ma natuke muidugi luiskasin...aga võibolla rääkisin tõtt...võta nüüd kinni, kumb on.

neljapäev, 19. aprill 2007

Nutria dessant

Nagu karta oli, sõitis süntaksi töö vabahooga ühte musta auku. Jama natuke, aga enne eksamit on veel võimalus ja siis on mul ju aega hammasteni, et süntaksiga tegeleda. Ja nii ongi.

Aga täna siis Anniga teatrisse, seekord on kavas "Müügimehe surm". Pidavat hea olema, Lembit Ulfsak ja puha. Loodetavasti ongi. Eks ma muljetan siis kui see nähtud on.

Kui viigi-lipsuvoor läbi, algab tekiilavoor. Ilmselt ilma Ulfsakita, aga pole hullu.
Tuju on selline, et paneks vasaku käega mõne meetriste vuntsidega mehhiklase joonele. Samas võib ka vabalt juhtuda, et ei viitsigi sinna tudengipäevade lõpetamisele minna, äkki olen siis selleks juba liiga väsinud. Sellesse viimasesse varianti ma muidugi hästi ei usu. Ei tea miks küll?;)


Praegu tulin ujulast, kus uppusin omal jõul terve kilomeetri. Aplausi pole vaja...ausalt. Kõht oli nii tühi, et neelasin ühe pikukese tervelt alla. Ma isegi ei tea, mis maitsega see oli...kui see ikka oli pikuke.

Nüüd on mul aga üks kaval plaan, enne kui Anni koju tuleb. See plaan puudutab nahkpiitsa ja käeraudu...või see...khmm...grill-liha ja ahjukartulit, ma tahtsin öelda. Jah...pagan...see läks nüüd pisut piinlikuks... Igatahes ma asun tegutsema siis:)

teisipäev, 17. aprill 2007

kool+töö


Istun jälle 24 tunnist vahetust tööl ja püüan mitte mõelda sellele, et homme on süntaksis KT. Õnneks mind rahustab see, et ka teised ei oska. Samas ei viitsiks nagu uuesti ka teha, võiks kohe läbi saada, kuid selleks tuleb täna öösel palju õppida.

Viimastel päevadel olen olnud tõesti väga väsinud - silmad on punased ja aju reageerib asjadele viisaka hilinemisega. Aga kogu aeg on midagi teha. Töö, kooliasjad või siis kodused asjad. Õnneks ei kesta selline pull kaua. Kui sess läbi saab siis on lill. Aga enne on muidugi vaja see sess üle elada. Siiamaani olen alati hakkama saanud, eks nüüd paistab kuidas õnnestub eksameid töö kõrvalt teha.
Samas suvi tuleb ju ka kuidagi välja teenida, nii et lõpetan vingumise ja asun tegutsema.

"Inimestel pole aimugi, milleks nad väljapääsmatus olukorras võimelised on." (U. Jaagant)

pühapäev, 15. aprill 2007

Muinasjutt


Kui prints hommikul ärkas ja end ringutades voodis ringi pööras, et panna käsi ümber oma kalli printsessi, märkas ta, et printsessi pole. Viimane oli juba üles tõusnud ja sebis mööda lossi ringi. Tal oli uni ära läinud, sest mingi võõras hobune hirnus akna all vahetpidamata, ega lasknud tal magada.

Juba siis märkas prints, et tüdruk on kuidagi rahutu ja närviline, kuid pani selle varajase ärkamise arvele. Kuna prints on möödakappavate ja häälekate hobustega harjunud, siis ei osanud ta printsessi muret näha. Ta proovis naljatades ja niisama totakalt lobisedes neiu tuju tõsta, kuid tegi endale märkamatult asja ainult hullemaks.

Päev oli ilus. Sinine taevas ja esimene tõeliselt kevadine soojus sikutasid lausa läbi lossiseinte õue jalutama. Kahjuks pidi prints õhtul minema kuningriigi piirile valveposte üle vaatama ja seega terveks ööks oma printsessi kõrvalt lahkuma. Sellest polekski suuremat lugu olnud, sest kevadised päevad on juba pikalt valged ja jõuaks kasvõi kingatallad katki jalutada, kuid prints pidi veel kohtuma ka oma ammuse sõbraga, keda ta polnud kaua aega näinud.

Prints teadis, et neiu mõistab, miks ta kauaoodatud kohtumisele peab minema, ent tundus siiski, et printsess sai natuke kurvaks. Prints lubas ta küll tagasi tulles välja viia, ent see printsessi millegipärast ei rõõmustanud.

Nüüd oli prints päris kindel, et midagi on valesti ja püüdis igat moodi välja uurida, milles on põhjus. Sellega pingutas ta järjekordselt üle ja ajas printsessi veel rohkem endast välja. Prints omakorda ärritus, kuuldes kogu aeg üht ja sama vastust, mis ilmselgelt polnud tõsi, ja loobus siis. Ta oli pahane, et tema hoolivust millekski ei peetud - ta ju armastas printsessi väga ja püüdis teda lihtsalt lohutada.

Prints läks välja ja tusatses natuke, ent mõistis siis, et selleks pole erilist põhjust. Kui printsessil on halb tuju tuleks ta lihtsalt rahule jätta, seda prints teadis. Aga alati, kui midagi oli korrast ära, tundis prints end süüdi olevat ja püüdis seda igati heastada. Nii ka seekord ja tulemus oli ikka sama - ta tegi olukorra ainult hullemaks.

Edukalt kohtumiselt naastes tundis prints, et on oma kallimaga väga halvasti käitunud. Ta oli pahane - seekord enda peale. Miks ta küll ei suuda jääda mõistlikuks ja anda tüdrukule aega omaette olla? Miks peab ta kogu aeg tähelepanu nõudma? Tal oli tahtmine minna kohe lossi ja vabandada, ent mõistis siis, et sellega jätkaks ta juba alustatud printsessi hulluksajamise rida. Aga vabandamata ka ei saa jätta. Või äkki ei olekski üldse tarvis vabandada? Prints ei viitsinud sellele kõigele enam mõelda, vaid tahtis ruttu jõuda lossi tagasi, et veeta allesjäänud tunnid oma printsessiga.

Tagasi lossis suutis prints end enam-vähem talitseda ja mitte oma kallimat tüüdata, kuigi ta oleks hea meelega kasvõi iseennast tagumikust hammustanud, kui see oleks printsessi tuju parandanud. Nad veetsid koos mõned tunnid, mil räägiti vähe. Prints nägi suurt vaeva, et mitte öelda iga minuti järel kui väga ta printsessi armastab. See tuli tal peaaegu välja.

Õige pea saabus aeg kui prints pidi lahkuma oma kohuseid täitma. Ta pakkis oma asjad, sai kaasa sooja kallistuse, mille peale ta tahtis veel vähem oma kallimast lahkuda. Ta läks siiski, lootes, et kui ta tagasi tuleb, siis näeb ta teda oodanud silmades siirast rõõmu ja laia naeratust. Ning siis ütleb prints talle taas julgelt, et armastab teda rohkem kui midagi muud siin suures maailmas.

Ja kui nad veel kohtunud ei ole, siis juhtub see õige pea.
Lõpp.

laupäev, 14. aprill 2007

Elu ei seisa

Tänane päev on läind kenasti asja ette. Sain kokku väga hea sõbraga, kellega polnud juba ammu pikemalt rääkinud. Kahju kohe, kuidas elu inimesi lahku veab. Tahaks ju suhelda kõigi sõpradega, olla nendega koos, aga igaühel on oma elu ja omad mured.
Kui oleks mingi selline üks ühine üritus, näiteks kord kahe nädala jooksul, millest kõik osa võtaksid, oleksid ka kontaktid tihedamad. See võiks olla näites bowlinguõhtu või midagi sellist. Aga väga ebatõenäoline, et kõik saaksid oma ajagraafikud niimoodis sättida, et kõigil oleks korraga vaba aeg. Sellest on kahju.
Samas see vist peabki nii olema. Ma ei kahetse üldse, et mu elu on nii läinud, nagu ta praegu on. Ma olen leidnud üles maailma parima inimese, saanud iseseisvamaks ja omandanud hulga igasuguseid kogemusi. Ühe koha peal istudes jääb areng seisma.
Nii et nagu ikka - igal asjal on oma head ja halvad küljed. Õnneks on viimaseid palju-palju vähem. Olen õnnelik, et kõik on nii nagu on. Ja kuigi mõned toredad hetked juhtuvad harvemini kui varem, oskan neid sellevõrra rohkem hinnata.

reede, 13. aprill 2007

Belgia paistab

Jälle tööl. Krt, nii igav on, et hakka või kirjutama.
Sain paar head vihjet jälle Brüsseli elu kohta ja lisaks ka umbes 90 prossase kinnituse, et mina sinna lähen. Kui saaks ainult selle tüütu paberimajanduse korda. Täiesti kohutav, millist vaeva peab nägema siinses asutuses kasvõi uue pastaka saamiseks, rääkimata siis välislähetuse organiseerimisest.

Iseenesest kulgeb orgunn kenasti, vaid üldfüüsiline test on vaja uuesti teha. Suurest hirmust käin nüüd ujulas ja rabelen vees pea terve kilomeetri, et ikka jaksaks mõne kätekõverduse ka teha kui Catwomani välimusega naiskaitseväelased stopperiga kõrval seisavad. Muidu pisut häbi nagu... Aga ehk saan ikka hakkama.

Peaks seda Brüsseli olukorda millalgi pisut lähemalt selgitama, aga praegu pole aega. vaja nüüd paar minutit tõelist tööd teha ja avada koristajale kabinet.

neljapäev, 5. aprill 2007

Tööl


Nii, kell on 06:39. Istun tööl ja teen näo nagu õpiksin prantsuse keelt. Kuigi olen siin olnud juba 22 tundi ja öösel neljast saadik üleval, ei tunne end (veel) väsinuna, aga õppida sellegipoolest ei viitsi. Je voudrais aller chez moi.
Kahe tunni pärast lähen kooli. Jällegi eesti kirjandus. Mul pole õrna aimugi, kas midagi pidi lugema ka või mitte, aga parem on ikka kohale minna. Kuigi parema meelega läheks hoopis koju, sest tegelikult magaks küll natuke kui nüüd järele mõelda.
Enne vaatasin netist sellist toredat multikat nagu "Salad-fingers". Kes tahab, võib vaadata, aga ma hoiatan, et tegu on tõsiselt creepy värgiga. Kes tahab täit naudingut, kustutagu toas tuled, pangu arvuti heli valjuks ja vaadaku neid öösel üksi. Ja ma tahan näha, kes ütleb, et need multikad ei võtnud seest imelikuks. (http://www.fat-pie.com/salad.htm) fat-pie.com-is on veel igasugu ülisürri kraami. Uurige, kellel on palju vaba aega.
Nüüd ma õpin veel natuke baretipoiste keelt...või äärmisel juhul vaatan mõnda multikat. Eks see paistab.

pühapäev, 1. aprill 2007

Kodus-kodus

Kummaline, kuidas inimene alati soovib asju, ilma et tal oleks aimugi, kas ta seda tegelikult ka tahab. Mina tahtsin kunagi linna - ära siit kolkast, kus pole midagi teha, kus midagi ei toimu. Linnas on ikka õige elu. Kui tuleb tahtmine kuhugi minna, lihtsalt lähed, ega pea trantspordi organiseerimisega vaeva nägema. Inimesi on rohkem, keegi ei vahi kummaliselt, kõigil on omad tegemised.
Nüüd olen olnud poolteist aastat linnas ja arvamus on palju muutunud. Maal on vaikus, mis on täiesti kuuldav. Kui linnas on helitaustaks vaibumatu automüra, siis maal sõitvad üksikud masinad ainult juhivad tähelepanu sellele, kui vaikne siin ikka tegelikult on. Pole inimesi, kes mulle ette jääksid, ei jää ka mina kellelegi teisele ette. Keegi ei trügi, pole järjekordasid, turiste ega ülbeid tuvisid.
Naudin seda kõike nüüd kaks päeva.

P.S. Nii rahulik on, et isegi nalja ei viitsi teha.