Muinasjutt

Kui prints hommikul ärkas ja end ringutades voodis ringi pööras, et panna käsi ümber oma kalli printsessi, märkas ta, et printsessi pole. Viimane oli juba üles tõusnud ja sebis mööda lossi ringi. Tal oli uni ära läinud, sest mingi võõras hobune hirnus akna all vahetpidamata, ega lasknud tal magada.

Juba siis märkas prints, et tüdruk on kuidagi rahutu ja närviline, kuid pani selle varajase ärkamise arvele. Kuna prints on möödakappavate ja häälekate hobustega harjunud, siis ei osanud ta printsessi muret näha. Ta proovis naljatades ja niisama totakalt lobisedes neiu tuju tõsta, kuid tegi endale märkamatult asja ainult hullemaks.

Päev oli ilus. Sinine taevas ja esimene tõeliselt kevadine soojus sikutasid lausa läbi lossiseinte õue jalutama. Kahjuks pidi prints õhtul minema kuningriigi piirile valveposte üle vaatama ja seega terveks ööks oma printsessi kõrvalt lahkuma. Sellest polekski suuremat lugu olnud, sest kevadised päevad on juba pikalt valged ja jõuaks kasvõi kingatallad katki jalutada, kuid prints pidi veel kohtuma ka oma ammuse sõbraga, keda ta polnud kaua aega näinud.

Prints teadis, et neiu mõistab, miks ta kauaoodatud kohtumisele peab minema, ent tundus siiski, et printsess sai natuke kurvaks. Prints lubas ta küll tagasi tulles välja viia, ent see printsessi millegipärast ei rõõmustanud.

Nüüd oli prints päris kindel, et midagi on valesti ja püüdis igat moodi välja uurida, milles on põhjus. Sellega pingutas ta järjekordselt üle ja ajas printsessi veel rohkem endast välja. Prints omakorda ärritus, kuuldes kogu aeg üht ja sama vastust, mis ilmselgelt polnud tõsi, ja loobus siis. Ta oli pahane, et tema hoolivust millekski ei peetud - ta ju armastas printsessi väga ja püüdis teda lihtsalt lohutada.

Prints läks välja ja tusatses natuke, ent mõistis siis, et selleks pole erilist põhjust. Kui printsessil on halb tuju tuleks ta lihtsalt rahule jätta, seda prints teadis. Aga alati, kui midagi oli korrast ära, tundis prints end süüdi olevat ja püüdis seda igati heastada. Nii ka seekord ja tulemus oli ikka sama - ta tegi olukorra ainult hullemaks.

Edukalt kohtumiselt naastes tundis prints, et on oma kallimaga väga halvasti käitunud. Ta oli pahane - seekord enda peale. Miks ta küll ei suuda jääda mõistlikuks ja anda tüdrukule aega omaette olla? Miks peab ta kogu aeg tähelepanu nõudma? Tal oli tahtmine minna kohe lossi ja vabandada, ent mõistis siis, et sellega jätkaks ta juba alustatud printsessi hulluksajamise rida. Aga vabandamata ka ei saa jätta. Või äkki ei olekski üldse tarvis vabandada? Prints ei viitsinud sellele kõigele enam mõelda, vaid tahtis ruttu jõuda lossi tagasi, et veeta allesjäänud tunnid oma printsessiga.

Tagasi lossis suutis prints end enam-vähem talitseda ja mitte oma kallimat tüüdata, kuigi ta oleks hea meelega kasvõi iseennast tagumikust hammustanud, kui see oleks printsessi tuju parandanud. Nad veetsid koos mõned tunnid, mil räägiti vähe. Prints nägi suurt vaeva, et mitte öelda iga minuti järel kui väga ta printsessi armastab. See tuli tal peaaegu välja.

Õige pea saabus aeg kui prints pidi lahkuma oma kohuseid täitma. Ta pakkis oma asjad, sai kaasa sooja kallistuse, mille peale ta tahtis veel vähem oma kallimast lahkuda. Ta läks siiski, lootes, et kui ta tagasi tuleb, siis näeb ta teda oodanud silmades siirast rõõmu ja laia naeratust. Ning siis ütleb prints talle taas julgelt, et armastab teda rohkem kui midagi muud siin suures maailmas.

Ja kui nad veel kohtunud ei ole, siis juhtub see õige pea.
Lõpp.