Kui nädalavahetusel tööl juba olla, siis võiks väljas vähemalt vihmagi sadada. Õnneks jupiti sajabki.
Eile rattaga töölt koju sõites sain esimest korda sel aastal kaela ikka korraliku vihma. Olin sunnitud Kelmiküla bussipeatuse juures puu alla kobima, sest õhk oli vihmast nii paks ja valge, et lihtsalt ei olnud võimalik näha, kuhu ma sõidan. Nelja minutiga oli sajuhoog muidugi läbi ja ma tilkusin tasasel käigul koju.
Kuna sügis juba käes, plaanin rattaga töölkäimise hooaega kokku tõmbama hakata – nädala alguses juba käisingi bussiga – aga näe, ajasin end reedeks sadulasse ja sain oma vihma ikka kätte. Igal aastal olen korra saanud. Kahel aastal siis nüüd töölt tulles ja korra tööle minnes. Ei arvesta muidugi väikesi tibutamisi, need on kökimöki.
Laisk olen ikka olnud sel aastal, peab tunnistama – kuskil 700 km ainult sõitnud. Eelmine aasta oli tuhande jagu rohkem.
Måneskin “Coraline”
1 aasta tagasi
