Kuidas riik rahvast harib

Miks küll ometi ei ole kõigi riigile kuuluvate ajakirjade artiklid netist loetavad? Jõudsin kuskil juba sel teemal vinguda, aga teen seda ikkagi veel.

Tahan näiteks lugeda juulikuu Akadeemiast Jüri Saare artiklit „Kurjad konstandid ja Eesti”. Olgugi, et ajakiri ei ole megakallis, ei taha seda siiski osta vaid ühe kirjatüki pärast. Aga ostmisele paistavadki olevat ainsad alternatiivid minna kas raamatukokku või otsida keegi, kellel see konkreetne Akadeemia number olemas on. Isegi R-kioski röövimisest ei oleks abi, kuna nii vana numbrit neil ammu ei ole. Netis Akadeemia artikleid ei paku.

Akadeemia kuulub riigi omanduses oleva SA Kultuurileht alla, mis annab välja veel ka Diplomaatiat, Haridust, Keelt ja Kirjandust, Loomingut, Loomingu Raamatukogu, Muusikat, Sirpi, Teater.Muusika.Kino, Tähekest, Vikerkaart ja Õpetajate Lehte.

Netis saadaval on neist Diplomaatia, Keel ja Kirjandus (artiklid pdf-idena), Looming (mõned artiklid), Sirp, Täheke, Vikerkaar (mõned artiklid) ja Õpetajate Leht. Akadeemiat, nagu näha, nende hulgas ei ole.

Aga miks, sellest mina aru ei saa. Kui kõigil neil on ühine väljaandja, siis miks on artiklite avalikustamise poliitika erinev? Ükskõik, kas on mingid kokkulepped või erinõuded (näiteks, et Akadeemias ilmuvad teadustööd ja neid ei saa suvalt internetti loopida), siis mina ju maksumaksjana maksan nende ajakirjade mõnetuhandelise tiraaži ilmumise eest.

Niisiis ühed minu raha eest tehtavad ajakirjad on sellised, mille lugemise võimaluse olen makse makstes lunastanud (artiklid on netis) ja on teised, mille lugemiseks paljalt maksude maksmisest ei piisa, on vaja veel juurde plekkida ja väljaanne osta. No mis süsteem see selline on??

Pole ju paremat keskkonda millegi levitamiseks kui internet. Ma usun, et todasama Saare artiklit oleks praegu kindlasti lugenud suurem hulk inimesi, kui artikkel oleks kergemini kättesaadav. Aga ei, ärme harime inimesi, kui ikka huvi on, las ostavad. Netis käivad niikuinii ju ainult lollid, kes jooksevad kokku juba esimese rindlause peale.

A võib-olla ma olengi siis ise loll ja ei saa aru, kuidas tarku ja huvitavaid mõtteid peab rahva seas levitama. Eks siis kolistan bussiga raamatukokku ja teen mõned koopiad, jällegi oma raha eest.

Koolilaps

Reede-laupäeva veetsin Tartus. Olen nüüd väikest viisi tudeng jälle, kuigi ekstern ja avatud ülikoolis. Seda seniks kuni magistrisse astumiseks vajalikud kaks ainet tehtud saavad. Mõtlesin Tartusse sõites, millal seal viimati käisin. Ses mõttes käinud, et ei teinud seal poepeatust või tankimispeatust kuskile mujale teel olles, vaid tõesti käisin Tartus. Mõtlesin välja ka – see oli 2005. aasta suvel.

Tore oli näha, et suurt midagi pole muutunud. Jah, on kerkinud miskised kõrghooned, taskud ja plaskud, aga muu paistab ikka sama olevat. Vaevata leidsin üles kõik olulised kohad. Reedel veetsin esmalt neli tundi loengus – meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid. Paljutki olin kuulnud, kuna teadustööde tegemine paistab olevat erinevates humanitaarteadustest üsna sarnane.

Kui loengud läbi, algas kultuuriprogramm. Esmalt Pirogovil, siis hiljem Krooksus, kus sujuvalt näidati telksist ka Eesti-Serbia jalgpallimängu. Emotsioonid olid vägevad, ega ei uskunud sellist edu meie poistelt. No ja selle peale läks ka paar kannu kergelt. Edasi leidsin end Illuminaadist või mingist sellisest keldrikõrtsist. Lõbus õhtu.

Hommikul olin kella 12-st loengus jälle. Seesama mis eile. Pärastlõunal sain ka teises aines – ülevaates meedia ja kommunikatsiooni teooriatest – käe valgeks. See oli küll palju huvitavam loeng, kui võib nimest järeldada. Palju tuttavat tuli ette, mida olen ise märganud, kuid ei ole osanud seletada või põhjendada. Just sellistes asjades selguse saamiseks ma kooliga mässata tahangi.

Kokkuvõttes ülirahul. Oktoobri lõpus jälle. Mitte blogis vaid TÜ-s.