Restart nr ei tea mitmes

Nagu lugejad kõik märkasid, proovisin aastat alustada uljalt blogides, et siis vähemalt ühe postiga nädalas välja tulla. Aga tuli välja, et ei tulnud välja. Vabandus valige järgneva hulgast: puhkus, palju tööd, vähe vaba aega, mõtteid pole, mõtteid on, aga ei viitsi kirjutada, elumuutused, koer sõi arvuti ära. Osad siit on õiged ka. Koera oma mitte, selle vale pärast vabandan.

Igasugu sebimist on palju olnud ja tegelikult on juhtunud ka asju, millest siia kirjutada, aga pole kättevõtmist olnud lihtsalt seni.

Uudis nr 1: lähen kooli taas. Olen seda jõudnud päris paljudele rääkida, aga panen korra ka siia kirja ikkagi. Eesmärgiks siis saada ajakirjanduse osas targemaks. MA-ks koguni. Plaan on olemas ja tahe on olemas, eks näis kuidas see välja kukub. Palju loodan sellele, et kuna olen valdkonnas sees, siis leian õppides palju tuttavat või midagi, mis vähemalt haakub mu seniste kogemustega ning see kõik annab lisamotivatsiooni. Ei loo illusioone, et järgmise kahe aasta jooksul palju magada või puhata saan. Aga ma arvan, et olen valmis.

Uudis nr 2: noored inimesed siiski abielluvad. See on väga tore, ma ei oskagi öelda, miks täpselt see tore on. Ühiskond otseselt ei nõua enam ammu kooselu seadustamist, seega on hea, et inimesed sellest hoolimata leiavad põhjuseid, miks oma tihti juba pikka aega tagasi tehtud otsus ka lõplikult kinnitatakse.

Rohkem uudiseid vist ei olegi, eriti isiklikust elust. Andunud lugejad saavad jääda siis ootama postitusi meediateemadel ning eriti õpingute teemadel. Viimased hakkavad kindlasti sisaldama hulgaliselt vandesõnu, virinat ning küsimusi miks küll, kas keegi ei võinud varem öelda, millal ometi, kas keegi teab jne. Aga varasemast ülikooliajast saadud kogemus ütleb, et blogipostitusi hakkab rohkem tulema, eriti kui samal ajal oleks vaja mingit kooliasja teha.

Aastapäev!

Palju õnne! Aasta ilma sissekandeta. Õnnitlused palun saata faksiga või jätta kommentaaridesse.
Sisulist postitust ma ilmselt enam teha ei oskagi, pole juba üsna pikalt kirjutanud midagi niisama oma lõbuks. Seda tekstigi siin alustasin juba neljandat päeva ja kuuendat korda.
Et kas puhun uuesti elu sisse siia? Ei oska öelda, palju lootusi ei paneks, kuigi iseenesest ju võiks. Kõige keerulisem on ikkagi leida selliseid parajaid teemasid, millest siia kirjutada. Ajakirjandus ja meedia on mu oma isiklik kiiks, millest ilmselt siia sattujad väga lugeda ei viitsi. Isiklikku elu mulle väga jällegi ei meeldi sellises vormis internetti jätta.
Eks paistab siis kui aastapäeva tähistamine on lõppenud ja argipäev käes jälle. Igatahes kauem kui 2012. aasta 21. detsembrini kindlasti järgmist sissekannet ootama ei pea.

Koolilaps

Reede-laupäeva veetsin Tartus. Olen nüüd väikest viisi tudeng jälle, kuigi ekstern ja avatud ülikoolis. Seda seniks kuni magistrisse astumiseks vajalikud kaks ainet tehtud saavad. Mõtlesin Tartusse sõites, millal seal viimati käisin. Ses mõttes käinud, et ei teinud seal poepeatust või tankimispeatust kuskile mujale teel olles, vaid tõesti käisin Tartus. Mõtlesin välja ka – see oli 2005. aasta suvel.

Tore oli näha, et suurt midagi pole muutunud. Jah, on kerkinud miskised kõrghooned, taskud ja plaskud, aga muu paistab ikka sama olevat. Vaevata leidsin üles kõik olulised kohad. Reedel veetsin esmalt neli tundi loengus – meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid. Paljutki olin kuulnud, kuna teadustööde tegemine paistab olevat erinevates humanitaarteadustest üsna sarnane.

Kui loengud läbi, algas kultuuriprogramm. Esmalt Pirogovil, siis hiljem Krooksus, kus sujuvalt näidati telksist ka Eesti-Serbia jalgpallimängu. Emotsioonid olid vägevad, ega ei uskunud sellist edu meie poistelt. No ja selle peale läks ka paar kannu kergelt. Edasi leidsin end Illuminaadist või mingist sellisest keldrikõrtsist. Lõbus õhtu.

Hommikul olin kella 12-st loengus jälle. Seesama mis eile. Pärastlõunal sain ka teises aines – ülevaates meedia ja kommunikatsiooni teooriatest – käe valgeks. See oli küll palju huvitavam loeng, kui võib nimest järeldada. Palju tuttavat tuli ette, mida olen ise märganud, kuid ei ole osanud seletada või põhjendada. Just sellistes asjades selguse saamiseks ma kooliga mässata tahangi.

Kokkuvõttes ülirahul. Oktoobri lõpus jälle. Mitte blogis vaid TÜ-s.

Aga mis siis kui...

Mis oleks kui teeks nii, et hakkaks jälle blogisse kirjutama? Vaatasin vahepeal arhiivi ja mõtlesin, et paljustki, mis seal praegu kirjas, ma täna enam kirja ei paneks. Mingi väike umbusk on tekkinud interneti ja vaba infovoo osas nende aastatega. Aga kui prooviks ikkagi? Varem käis siin ikka tihedam suhtlus…

Lootust ja imet ses kurjas ilmas

Kes siis poleks kuulnud juhtumist, mida isegi ÜRO peasekretär nimetas väikeseks imeks? Eestlane pääses tõesti ime läbi Haiti maavärina ajal rusudeks kukkunud majast.

Mulle on silma ja kõrva jäänud mitut erinevat reageeringut sellele juhtumile. Esiteks muidugi suur rõõm ja siiras kaasaelamine ühe mehe vigastusteta pääsemisele sellal kus sajad tuhanded hukkusid. Teisalt just nende hukkunute pärast tuntakse, et tähelepanu liigub suuremas plaanis oluliselt eemale.

Rain Kooli kirjutas (või õigemini rääkis), et talle jätab ühe valge mehe pääsemise kajastamine paljude mitte nii valgete hukkumise kõrval okka hinge.

See on muidugi õige. Püüdes erapooletult ja küüniliselt kõrvalt vaadata, siis tõepoolest ei ole ühe mehe pääsemine niivõrd paljude mittepääsemise kõrval eriti oluline. Kuid minu jaoks on siin mitu aga. Mõelgem, miks selliseid juhtumeid esile tõstetakse?

Omamata mingit teoreetilist teadmist inimmõistuse ja psühholoogia alal, arvan siiski, et mitte ühelegi inimesele ei mahu pähe 200 000 inimese hukkumine 16 sekundi jooksul. See on liiga suur emotsioon, liiga suur tragöödia, mida korraga vastu võtta. Seega tuleb sündmus isikustada, muuta see kasvõi osaliselt seeditavaks.

Selleks sobivadki üksikud detailid või osad mingist suuremast sündmusest. Ja kui on valida, siis loomulikult valitakse selline detail, mis inimestele lootust annab, paneb imesse uskuma ja annab pisikesegi positiivse emotsiooni.

Samas oleks võinud leida mõne kõrgel positsioonil inimese, kes eluga sellest katastroofist välja ei tulnud ning niipidi muidu hoomamatu sündmus inimese pähe ja südamesse viia. Aga milleks negatiivne detail, kui rusuva ahastuse keskel on võimalik leida väikeseid imesid (ärge unustage, et on inimesi, kelle jaoks see „väike“ ime on suurim võimalik õnn maailmas).

Seega ei tasu arvata, et kui kirjas ja pildis on lood ühest pääsenust, siis inimesed ei mõtle ega tunne kaasa neile, kellel nii hästi ei läinud. See ei ole kerglane käsitlus, sest üks inimene pääseb, annab intervjuud, läheb koju, aga terve riik on edasi kaoses ja hävingus. Seda ei lase ju miski lõplikult unustada, ka mitte pisikesed positiivsed imed.

Talla pedaali, Urmas, talla!

Kuna olen mõnda aega otsinud võimalust sügis-talviseks trennitegemiseks, siis käisin eelmisel nädalal MyFitnessis pukki sõtkumas. Neil on praegu miski reklaamikampaania, et ühe korra saab tasuta proovida ükskõik mida. Ma proovisin siis spinninguratast.

Päris rattasõiduga muidugi võrrelda ei saa, aga spinningul on, pean tunnistama, omad eelised. Näiteks see, et üht spetsiaalset kruvi mudides saan endale sisuliselt esimese kategooria tõusu spordisaali tellida ning – ilma ohuta kellegi ees häbisse jääda – üritada mõned minutid karmi tõusu vastu pidada.

Seega saan mängida raskete ja kergemate lõikudega täpselt nii nagu minu arvutitooli soojendamisest vaevatud keha välja kannatab.

Miinuseid on muidugi ka. Esiteks, pean kohe kuhjaga tänama Kuku raadio „Pressiklubi“ meeskonda, sest raadiosaate podcast aitas mul eelmisel teisipäeval 52 minutit kohapeal pedaalide tallamist talutavaks muuta. Edasised kümme minutit kestsid kauem kui ülejäänud treening. Nii mulle näis.

Aga ma kujutan ette, et saalis kerimine oleks koos kaaslas(t)ega hoopis mõnusam kui maanteel. Tuul ei puhu kõrva, autod ei sõida lenksu riivates mööda, maastik ei muutu ootamatult jne. Saalis oleks väga mõnus kellegagi koos lihtsalt üksksõik millest rääkides kas tõusu sõita või siis tasast maad imiteerides cadentsit üleval hoida.

Nüüd pean kellegi lihtsalt ära rääkima.

Jalakäijad Helsingis

Pühapäeval käisime Soomes, täpsemalt Helsingis. Kuna Viking Line’i kinkekaarti ähvardas aegumine, oli viimane aeg tasuta edasi-tagasi reis ära kasutada. Valisime välja mõningad kohad ja paigad, mida vaadata ja orienteerusime jalgsi kaardi järgi mööda linna.

Lühikokkuvõte neile, kel tööajast pikalt aega lugeda ei ole:

Läksime sadamast risti-põiki mööda tänavaid kuni olümpiastaadionini, vahepeal kõrvalepõikeid tehes, tulime alla tagasi Tähetorni juurde, siis otsisime Pizza Huti (kus hinnad nii kõrged, et politseil oleks ehk üht-teist uurimist) ja erinevate konksudega tagasi sadamasse. Kokku umbkaudu 16-18 km.

Vähe pikem jutt reisist:

Kuna mul esineb tänapäeval harvaesinev kõrvalekalle – nimelt ma ei armasta väga (õigemini pikalt) reisimist –, siis niimoodi jalgsi võõras linnas turistitamine on päris tore. Lihtsalt mõnus oli ringi jalutada ja igal hetkel midagi uut avastada. Tegelikult oli see reis meil justkui piknik Tallinnast väljas, sest võtsime ise seljakotis söögi-joogi kaasa ning einestasime kuskil tiigiga pargis.

Nagu tavaliselt ikka, koosneb sightseeing peamiselt erinevatest hoonetest. Nii ka seekord. Mitmedki erakordselt koledad hooned (ooperimaja, kui ma ei eksi, linnateater, kui ma ei eksi ja mingi suur maja veel) nägid välja üsna nagu Vändra kultuurimaja. Need, kes seda silmapaistvat arhitektuuriõudust näinud on, teavad millest jutt. Samas Helsingi toomkirik oma kõrge trepiga oli päris uhke. Mõistetavalt olid projekteerijad ja ehitusmehed kõigevägevama valvsa pilgu all oluliselt hoolsamad.

Tuletan igaks juhuks meelde, et minu arhitektuuriteadmised piirduvad joonia ja korintose sambal vahetegemisega, seega hindan maju sellest aspektist, et kas need mulle meeldivad või mitte.

Soomes meeldib mulle kõige rohkem see, kuidas loodus on end igale poole nähtavale sättinud. Kui Tallinnas näitab end vaid Lasnamäe paekanal, siis Helsingi on graniidikünkaid täis ja need näevad linnas väga head välja.

Peaaegu oleksime saanud ka kultuuridoosi – piilusime sisse Picasso näitusele, mille ukse taga lookles hommikul järjekord. Hiljem oli saba ära hajunud ja ma aiman, miks. Kummaliste piltide vaatamise eest võeti 16 eurot. Seda raha ei olnud me nõus välja käima. Samuti ei olnud ma nõus maksma pubis tavalise pilsneri eest 6.50 ja mereloomaaia eest 14 eurot. Kadepung, mõtlete. Õigesti mõtlete, masu aeg ju.

Jah, tunnistan üles, et tervet päeva me siiski jala ei käinud. Metroos sõitmise meeldetuletamiseks (Annil kogemus Peterburiga, mul Moskvaga) sõitsime ka Helsingis umbes 40 sekundit metroos. Sellele eelnes 20 minutiline arutelu, kuhu poole me peaksime siiski sõitma ja kuhu poole kumbki metroorong parasjagu läheb. 40 sekundi sisse mahtus kiirendus, natuke kiirsõitu ja mahapidurdus. Kahju, et Tallinnal ei õnnestunud nõuka ajal võimudelt metrood välja kaubelda. Oleks tore, sest nii kiiret ühistransporti teist ei ole.

Kokku jalutasime mööda linna umbes kaheksa tundi, millest oli jalgsi seiklemiseks enam kui küll.

Puhkus - päriselt

Lõpuks hakkas puhkus. Püüan seekord tõesti ka puhata ja end ajalehtedest-internetist eemal hoida. Ma ei saa muidugi lubada täielikku eraldumist, aga niipalju siiski, et püüan päeva mitte veeta arvutis.

Mida ma puhkusega peale hakkan, pole veel otsustanud täpselt. Igatahes tahaks üsna palju rattasadulas olla ja mingi aja ka maal veeta. Ei ole tahtnud midagi suurt ette valmistada, sest siis kulub päris palju närvi sellele kõigele ja see poleks enam puhkus, ega ju?

Igatahes mõtlen tõsiselt, kas mitte teha näiteks terve nädal ekstreem-puhkust üldse ilma igasuguste uudisteta. See saaks raske olema, aga võiks ju proovida, kas on enesetunne pärast kuidagi eriti puhanud või ei ole.

Kõigest hoolimata püüan netti ikka jõuda - uudiseid ei loe, aga seda kausta siin üritan tihemini täita. Sest mõtteid on. Ja aega nüüd ka natukeseks.

Tehke suvel endale midagi head.

Kolimine ja käimine

Niisiis kolimine on läbi ja olen uues üürikas juba harjuma hakanud. Pimedast ja külmast urust lõpuks valgusesse ja sooja. Justkui Urgliku muutumine Guglunkiks, ainult vastupidine protsess. Kes teab, see teab.

Aga tõesti, mulle väga meeldib ja mõnus, et kinnisvarakrahh laseb meil seda endale lubada. Tegelikult ma arvan, et maksan õiglast hinda, kaks aastat tagasi oleksin selle üürika eest lihtsalt lolli moodi üle maksnud. Kolmesõnaga – olen väga rahul.

***
Anete võttis jalad alla ja hakkas käima. Umbes täpselt siis, kui mina metsas põlvel olin ja valmis-puhas karjusin. Nüüd ta tatsab lahedalt mööda tuba ringi, käed-jalad harkis. Ta muutub järjest asjalikumaks. Saab juba aru, kuidas klotsid üksteise peale käivad näiteks. Pidin vaid neli korda ette näitama ja juba ta proovis järele. Ega muidugi päris veatult ei lähe, aga mõte on tal õige.

Lisaks käimisele on tal esimene eluaasta samuti täis saanud. Uskumatult kiiresti läheb ikka aeg. Algus oli raske ja venis aeglaselt, eriti Annile. Mina passisin ju enamiku ajast lolli näoga kõrval ja püüdisn siit-sealt midagi kasulikku teha. Nüüd on tunne, et see aeg oli nii ammu – ime, et üldse midagi meeles on.

***
Tegelikult tahaks tööst ka rääkida. Nii palju on toimumas ja seda just üldiselt. Paistab, et sügis tuleb meediamaailmas väga huvitav. Justkui valmistutaks mingiks uueks alguseks – kõik teevad ettevalmistusi ja sügisest peaks hakkama midagi teistsugust kui varem. Aga järgmises postituses ehk. Praegu ei viitsi.

Siil 2 2009

Viimase üheksa päeva märksaõnaks on Siil. Just sellise mulle arusaamatul põhjusel valitud nimega kutsutakse Võrumaal toimunud kordusõppusi, kuhu rahatrahvi hirmus pidin end kohale vedama.

Pärast kutse saamist lootsin kaht asja – kohtuda endiste rühmakaaslastega, kellega veetsime koos kaheksa kuud nii pasas kui päikeses ning pääseda mõneks ajaks rutiinist ehk puhata mõned päevad vabas looduses. Esimest neist sain vähe, teist aga see-eest ülekülluses.

Esimene üllatus värava taga oli see, et kuna muudeti üksuste struktuuri, ei pandud enam kokku neid rühmasid, mis ajateenistuses kaheksa kuud hoolega koostööd harjutasid. Kõik leidsid koha täiesti võõras seltskonnas võõraste ülemuste juhtimise all. Seega adjöö vanadele kamraadidele.

Puhkuse osas probleemi polnud. Väljaõpe kulges rahulikult, ilma liigse higistamiseta, milles oli oma osa ka meie jaoülemal, kes ei olnud just eriti vaimustuses algteadmiste läbiharjutamisest. Nädala teine pool, kui hakkasid kokkuharjutamsied juba rühma, kompanii ja pataljoni tasandil, enam sellist hõlpu ei olnud, kuigi vahele eksis näiteks päev, mil vedelesime kolmteist tundi positsioonil lolli möla ajades ja vaheldumisi magades.

Magada sai tegelikult siiski väga vähe. Igal ööl kuskil neli tundi, eelviimasel päeval kaks tundi ja viimasel ööl ei maganud me üldse. Ka päeval tühja passides ei saanud pikalt magada, sest ikka tuli keegi mingi asjaga segama või oli vaja mingi väike liigutus teha – näiteks postil käia.

Kaitseväe elurütmiga enam mitte harjunud kehale ja vaimule tundus lahingutegevus üsna väsitav. Eriti seetõttu, et süüa ei saanud nii palju kui oleks soovinud. Aga on ju teada, et metsas antakse täpselt nii palju, sõdur püsiks elus ja jaksaks end liigutada. Viimastel päevadel nokkisid mehed igal vabal võimalusel ja isegi täna veel ei ole ma päriselt unevõlga tasa teinud.

Üldine suhtumine oli õppustel hoopis erinev ajateenistuses kogetust. Pidureid ja blokkijaid ei olnud üldse, ka virisemist oli vähe ja kõik mida kästi, tehti ära suurema kulmukortsutamiseta. Ka ülemad suhtusid teisiti – ei nõutud peensusteni kõikidest reeglitest kinnipidamist ja sellest, mida nõuti, said kõik aru, et nii on vaja.

Üldiselt võin öelda, et jäin õppustega rahule, sest sain veeta nädala teistsuguses keskkonnas, sain jälle lasta tankitõrjerelvast, sain end pisut proovile panna ja näha, et ajateenistuses õpitu on kõik kuskil ajus olemas.

Veel tahaksin lisada, et õppuste ajal Afganistanis Eesti sõduriga juhtunu kõrval on igasugune kurtmine õppuste kohta nii toidu kvaliteedi, vee puudumise ja pideva vihmasaju üle tühine. Mitte miski ei saa olla nii jube kui reaalne sõda. Märjad püksid või 14-kilose relva soonimine õlga on mõnede meeste julguse ja ennastohverdavuse kõrval nii tühine, et piinlik hakkab mõne asja üle nurisedes.

Mugavust on meie ümber liiga palju ja hea, et vähemalt mõnedele meestele, mina nende hulgas, seda aeg-ajalt meelde tuletatakse. Täpselt nagu ajateenistuse lõppedes vaatan ka nüüd natuke aega külmikule, asfaldile, Prisma peremarketile ja laelambile teise pilguga. See ongi minu jaoks sellise ürituse eesmärk.

Ja internet on samuti üks tore asi.

Suvi algab sebides

Maikuu läks käest ära. Mõtteid oli küll paar kribulat, aga kuidagi ei jõudnud nende üleskirjutamiseni. Mõnikord ikka kohe üldse ei viitsi veel pärast tööd ka midagi kirjutada. Ilmselt saab päeva norm kaheksa töötunniga täis.

Suvi (mul algab suvi alati koos lehtedega puul) sai kirju stardi. Esiteks mõnda aega vindunud plaan ikkagi ära kolida siit elupaigast sai üsna kiirelt lahenduse. Leidsime hea pakkumise pea igas mõttes ja ega pikka kaalumist rohkem polnudki. Kant jääb ikka samaks, päris ära harjunud siin juba. Aga muu on kõik uus, maja, hoov koos mänguväljaga, panipaik ja isegi parkimiskoht. Ma ei ole veel otsustanud, mida ma seal parkima hakkan.

Sel kuul on siis oodata kolimist. Mina küll ootan pigem seda hetke, mil on juba kolitud. Aga see pole veel kõik – juunikuu tuleb kirju. Varsti pean vormi hüppama jälle ja kümneks päevaks metsa kolima. Ehk siis rühmakokkutulek, ametliku nimega küll reservõppekogunemine. Justkui tahaks natuke isegi minna, aga samas väga ei taha ka. Kõik oleneb, milline on seal suhtumine ja kuidas kodused asjad laabuvad.

Tööl paistab, et hapukurgihooaeg jääb sel aastal vahele, vähemalt neil kes poliitikaga tegelevad. Rohkem aga ei viitsi sellest kirjutada, lugege lehtedest ja püüdke end mitte seaks vihastada. Sest nagu ütlevad klassikud – suvel ikka mehed panevad rinnad kokku ja võtavad õlut.

Nii teemegi.

Palju õnne mulle tagantjärgi

Natuke vähem kui kuuajalise hilinemisega teatan pidulikult, et blogi, mida praegu loed, on kaks aastat vana. Esimene postitus siis 12. märtsil 2007. Lugesin naljapärast vanu postitusi kah. Õigesti tegin, et naljapärast lugesin, sest oligi naljakas.

Ma olen muidugi olnud keskmisest oluliselt laisem blogija, vist korra nädalas keskmiselt ilmub midagi siia. Muidugi saaks ja oleks rohkem kirjutada, aga kuna otsest sundi ei ole, siis alati ei viitsi.

Mitte et ei viitsi kirjutada, vaid sisse ei viitsi logida. Miskipärast ei jäta Firefox kuidagi just mu blogi parooli meelde ja pean selle iga kord uuesti sisestama. Te ei kujuta ette, kui palju on selle pärast siia postitusi ilmumata jäänud.

Imelik tegelikult, kui vähe ma mäletan, mida kõike olen siia üles riputanud. Ja uskumatu, mis kõik on toimunud nende kahe aasta jooksul. Ma ei julgegi mõelda, mis saab, kui elu samas tempos ja U-kurvidega edasi läheb. Millega ma tegelen mulle statistiliselt jäänud 42 eluaasta jooksul ja kuhu see kõik välja viib?

Näe lähebki vilosoohviliseks jälle, peab tuled maha tõmbama.

Reisid - olnud ja tulevased

Eelmise nädala lõpus käisime väikesel reisijupil Stockholmi ja tagasi. Mil oli sellel reisil päris mitmeid esimesi kordi – ma polnud varem laevas öösel olnud, polnud varem Rootsis käinud, polnud varem klaasist kuuma teed joonud, kinnas käes, polnud ka näiteks näinud, et viinereid kraanikausis hoitakse. Nii et väga kogemusterikas reis.

Kõige suurem heameel on selle üle, et Anete nii vapralt elas üle kitsa kajuti, terve päeva linna peal müttamist ja hädapärase veest püreega segamini tehtud pudru. Ta vist ei saanud üldse aru, et midagi oli teistmoodi kui tavaliselt. Väikese lapsega reisimine on vägagi võimalik, vaja on vaid pisut rohkem kola kaasa vedada ning kannatust ja aega varuda.

Laevas suutsime Evertiga loomulikult pisut purju jääda ja öö venis üsna pikale. Anete õnneks suudab iseseisvalt magada ja meie neljakesi saime lösutada pubis ja diskopunkris, millised mõistagi seal väga palju valida ei ole. Bänd oli jama, aga seda kiiremini said klaasid tühjaks. Lõbus oli, oluliselt lõbusam kui hommikul, pärast mõnetunnist magamist umbses kajutis. Õnneks vahetus uimane enesetunne Stockholmi peal nohuga. Sel hetkel mõistlik vahetus.

Stockholm osutus üsna kenaks linnaks, paljude viaduktide ja sildadega. Vanalinn ja kesklinn üldse olid harjumatult kõrged. Tallinnas on vanalinna majad oluliselt madalamad. Eriti palju ringi kolada ei jõudnud, sest õhtul pidime laevas tagasi olema, kuid sellest, mis nägime, mulle vähemalt esimeseks korraks piisas. Üks naljakas seik ka – ühel pikal kesklinna peatänaval kõndis must mööda mitu eesti keelt kõnelevat inimest ja alles poole minuti pärast jõudis mulle kohale, et oot, ma olen ju Rootsis. Ilmselt oli tegu sama laeva inimestega.


Homme on uus reis, seekord tööalane ja Soome. Seal peaks kava järgi ootama mind mitu jutuajamist kaitseväe merele avatud laskealade kohta ja kui õigesti aru sain, saan ka paugutamist näha. Mis on tore, sest teenistuse ajal jäid mul miinipildujast ja Carl Gustavist jämedamate torude laskmine nägemata. Küll ei ole soomlastel vist 155 mm-seid haubitsaid nagu Eestil, kuid sobivad ka pisemad.

Eks ma nädala lõpus siis kirjutan mis ma seal nägin ja kuulsin. Niikuinii on mul veel kirja panemata oma arvamus laskeväljade rajamise plaani teemal, mis paljudes inimestes on üsna krõbedaid tundeid tekitanud.

Kokkusaamised (tähelepanu keskpunktis on Anete)

Naljakas, et siis kui ülikool läbi, tekib tahtmine mingit uurimustööd teha ja kirjutada. Mul just on selline tuhin peal, et hirmsasti tahaks lugeda tarku raamatuid ja teha mingeid a la bakatöid. Kui mul see võimalus oli, siis sain suure surmaga asjad valmis, nüüd kibelen iseseisvalt nokerdama, kui enam võimalust ei ole. Tegelikult saaks ka iseseisvalt teha ja ega mu endine juhendajagi abist ilmselt ära ei ütle, sest paljukest tal minu jaoks ülikooliajalgi aega oli, tiirutas kogu aeg välismaa konverentsidel ja seminaridel. Vaatame siis, kaua see hoog mul kestab, ehk pääseb ravikuurita.

Muidu kõik kenasti, laps muudkui kasvab. Roomab, nii et müriseb ja räägib ka juba, kuigi mulle arusaamatus keeles. Ta on igati tubli, jääb ise voodis magama, sööb putru ja oskab ise nii mängida, et igav ei ole. Kuna otsustasin, et tittede võrdlemine – kellel juba kõnnib, kellel sügab kukalt, kellel istub potil – on nõme ja mõttetu, kuna lapsed arenevad erinevalt, siis mingeid muid näiteid siia ei kirjuta.

Tore kuu on olnud, sest harvanähtavalt tihti olen erinevate sõpradega kokku saanud. Näiteks kursakaaslased ülikooliajast käisid meil külas. Üllatav, kui paljud eesti filoloogid on jõudnud mingitpidi meediasse või kohale, mis eeldab meediaga suhtlemist. Sama võib tegelikult öelda ka näiteks meie õppetooli referent-toimetajate kohta, kellest mitmeid olen kohanud erinevatel pressiüritustel. Aga nemad on toimetajad, meie oleme udufiloloogid. Kummaline. Kuigi tähelepanu keskpunktis oli muidugi Anete, oli igati tore näha jälle neid inimesi, kellega õppejõude sõimatud, koos õpitud ja nalja tehtud.

Meie käisime mõnda aega tagasi Mirjamil-Aivaril külas. Pean kiitma korterit, mis on tõesti kena. Kui meie saame omale päris enda ruutmeetrid ja seinad, siis sisekujunduse ideed, mida sa, Mirjam, oma kodus rakendada ei saanud, palun pane juba praegu kuskile kirja. Soolaleivapidu oli tore, kuigi tähelepanu keskpunktis oli Anete. Tihemini peaks kokku saama.

Nädalavahetusel õnnestus Anniga koos väljas käia, sest Anni ema viitsis õhtu Anetega olla. Istusime minu töökaaslastega Lostis. Nalja sai, nagu ikka.

Varsti on tulemas mõned sünnipäevad, kus saab jälle näha häid inimesi. Kuigi tähelepanu keskpunktis saab olema Anete, ootan ikkagi.

Üks väike neiu

NIMI: teadmata
SUGU: naine
SÜNNIAEG: 16.06.2008; 22:11
KAAL: 3,7 kg
PIKKUS: 51 cm
JALANUMBER: väike

Kõrgharimatus

Nüüd on siis üks kool veel läbi saanud. Kui me nüüd oma kaamerate ja mikrofonidega teeme ühe väikese tagasipõike ajas, siis näeme, et ega kergelt ei ole see kolmeaastane jupp minu elust läinud. Aga samas mis oleks.

Sai naerdud, sai vihastatud, ennast ületatud, üle lastud, alt lastud, häbi tuntud, rahul oldud, uhke oldud, sõbraks saadud, imestatud, juurde õpitud ja veel üht-teist tehtud.

Üldkokkuvõttes olen rahul. Suure kergendusega rahul.

"mustikad on punased, sest nad on alles rohelised"

Bakatöö on esitatud ja ei teagi kohe, mida selle vaba ajaga peale hakata. Tulen töölt ja...polegi nagu miskit vaja teha. Kuidagi imelik, aga eks ma harjun. Kaitsmine on ju veel jäänud tegelt, aga see on ka viimane punnitus.

Ja nagu kiuste läksid muidugi nüüd ilmad külmaks. Võiks ju randa lugema minna näiteks aga ei saa, sest üsna jahe hakkab. Muide kui ilusamad ilmad olid, peesitas juba iga põõsa all mingi memm ja võttis päikest. Väga soe ei olnud, aga eks tädidel oli talvega ka kenake turvis peale kogunenud, ei teinud see jahe tuul neile midagi.

Täna on kuninganna linnas, nii et hoidke seljad sirged.

Lähen.

Ei oskagi ühtset ja kokkuvõtvalt lühikest pealkirja panna siia

Elutoast on nüüd nädalaks saanud kontor. Tassisin köögilaua tuppa, et me mõlemad Anniga saaksime väntsutada oma lõputöid. Anni laenas veel ka õelt arvuti, nii et praegu võiks juba meie pisikese ettevõtte registereerida.

Ma juba ootan järgmist esmaspäeva, mil bakatöö esitamise tähtaeg. Ootan sellepärast, et siis kas on valmis või ei ole, rohkem midagi tegema ei pea, kui kaitsmine välja arvata (juhul kui töö ikka sai valmis).

Muudest tähelepanekutest võiks ära märkida, et mingil hetkel detsembri ja tänase vahel on puud lehte läinud. Mis tähtsust see praeguse postituse koha pealt omab, ma ei tea.

Selline asi veel, et kellele meeldib "Top Gear" koos vahva saatejuhi Jeremy Clarksoniga, võiks klikkida seda linki ja avastada nii nagu minagi, et tal on pühapäevases The Times'is oma kolumn, kus ta ei ole üldsegi vähem vaimukas kui telesaates. Appetizer'iks võiks öelda, et loos renditavatest koertest ja prostituutidest mainib ta korra ka Eestit. Milline au. Vist.

Ja siis ka selline asi, et kui kiirustate hommikul üheksaks eksamile, mida te eriti ei oska ja tahate enne eksami algust veel korrata, siis ei aja ükski asi teid rohkem närvi kui see, et te ei pääse koolimajja sisse. Minuga täna nii juhtus. Viis minutit oli eksamini ja ma astusin kiirel sammul ülikooli sissekäigu poole. Minust mõni maad eespool tegi sama ka üks neiu - astus trepist üles, uksed libisesid lahti ja neiu astus sisse. Mina jõudsin trepist üles, aga uksed lahti ei läinud.

Mõne sekundiga ootas koos minuga sissepääsu veel seitse hämmeldunud tudengit ja teisel pool ust soovis umbes sama palju inimesi välja saada. Aga uksel oli üsna ükskõik. Olin siis esimest korda sunnitud kasutama mingisugust tagaust, kuhu saab läbi kummalise tunneli, üle sisehoovi ja Uus-Sadama maja kaudu. Ka seal olid liuguksed, kuid need täitsid oma ülesandeid hoopis vastutustundlikumalt. Hiljaks ma õnneks ei jäänud.

Ma ei tea mitu nulli on peale koma sellise asja juhtumise tõenäosusel eksamipäeval just siis kui olen hiljaks jäämas ja vajan aega kordamiseks ning tahtsin kiiresti veel ka ühe energiajoogi osta.

Mul on annet.

Ja Liinat.

Jälle levis (mis on parem kui eetris)

Nüüd siis uues kodus, mis pole siiski päris meie oma, aga juba suurem samm sinnapoole. Kolimine läks valutult, Anni orgunnis "pirukaga" noormehe, kellega tegime vaid kaks ringi läbi Tallinna. Uskumatu kui palju asju võib kahel inimesel koguneda isegi ühikas elades.

Nädal otsa ei olnud mul netti ja pidin oma suureks kurvastuseks telekat vahtima. Internetis on see võrratu vabadus külastada neid lehekülgi, mida parasjagu tahan, telekas on kuidagi väga pealetükkiv oma programmidega, aga õnneks on olemas punane nupp puldil. Paar päeva tagasi käis kaablikutt oma seitsmeminutilisel visiidil, toksis sisse paar parooli, nõudis mult kaht allkirjasirgeldust ja tõmbaski juba uttu. Ja internet sai. Ja maailm langes põlvili põrmu tema ees.

Muidu ikka tavaline rutiin - töö, kodu, kooliasjad. Selle viimasega tahaks ühelepoole saada, aga seda virinat on ka juba nii palju saanud, et ei viitsi rohkem. Las olla.

Pealegi - vaatasin siin mingit snookeri videot ja panin tähele üht päris huvitavat asja, mida kavatsen esimesel võimalusel katsetada. Äkki aitab see mu skoorid 40-st kõrgemale, kui kaasmängija vigu mitte arvestada.

Nädalavahetuse panen kirja märksõnadega, siis võite ise panna kokku just sellised kaks päeva, mis teie arvates võisid mul olla. Ega need variandid väga erinevad ei tule. Niisiis: Vändra, Tallinn, lõke, tahtejõuetus, õlu, jäätis, puud, kortsus pluus, päike, ema, šašlõkk, jäätis, vorst, aiamaa, naer, aiamaja, Türi, laiskus, vend, töö, kooliasjad, hea uni, õiendamine, jalutamine, jäätis, sõbrad, rong, laps.

Side lõpp.

Midagigi

Jälle pole peaaegu kuu aega midagi kirjutanud. Ma olen vist ikka võimatult laisk.

Vahepeal käisime Soomes, Anni kasuisal külas. Kolm päeva olime Hankos ja Lappohjas. Väga tore oli, kuigi ilmad ei olnud meie vastu eriti lahked.

Puhkus on muidugi juba ammu läbi, töö käib täie hooga, ilma mingisuguse vileta. Kummaline, et siis kui puhkus oli, polnudki nagu midagi teha, aga nüüd kui tööl tagasi, tahaks kohe eriti hea meelega puhata. Kummaline on see mõistus mu peas.

Ehk siis...kui midagi põnevat toimub, siis ma luban, et üritan selle ka kirja panna siia. Seniks nautige täiesti tavalist Eestimaa suve.