MUPOSÜM

On varahommik ja kõik on rahulik. Me magame mõnusalt sooja teki all. Järsku kostab ukse tagant prõmmimist. Mida paganat, mõtlen ma üles ehmatades. Jõuan vaevu endale särgi selga ajada kui kuulen, et uks murtakse maha ja näen, kuidas kolm tursket selli sisse vajuvad, käed rusikas. Seljas on neil mustad joped, mille seljal on ümmargune rooma numbritega kell ja helendavad seierid. Samuti musta värvi nokamütsidelt veerin kokku MUPOSÜM. Need tähed ei ütle mulle midagi ja otsivate pilkudega mehed hakkavad minu poole tulema.
"Nii," alustab üks meestest, kellel on kaenlas mapp paberitega, "Nimi?" Ütlen. "Vanus?" Ütlen. "Töökoht?" "Kodune aadress?" "Jalanumber?"
Mees plaksatab mapi kinni, sunnib mind väriseva käega allkirja andma ja ilma hoiatamata marsivad jõmmid mu tuppa sisse ja hakkavad midagi otsima. Mapiga mees märkab mu tärkavat trotsi ja tigedamaks muutuvat pilku ning ütleb: "Ärge muretsege, tavaprotseduur siin linnas. Meie oleme Munitsipaalpolitsei Suveajale Ülemineku Meeskond. Palume teil olla koostöövalmis ja tuua välja kõik oma ajanäitajad."
Kell neli hommikul ei suuda aju sellist infot kuigi kiiresti mõistetavaks kodeerida ja ma jään seinakellale osutamisega sekundi hiljaks, sest juba on üks meestest sellel kallal. Ta rebib professiaonaalse agresiivsusega kella seinalt maha, ühe vilunud liigutusega sätib seierid ühe tunni võrra edasi ning peaaegu viskab kella seinale tagasi. Kõik toimub nii kiiresti, et kell ise ilmselt ei saagi aru, et teda on võetud. Millimeetrise täpsusega ripub ta omal vanal kohal ja tiksub edasi, nüüd juba suveaega.
Samal ajal on teine mees haaranud laualt meie mobiiltelefonid ja, ühes käes Ericsson, teises Nokia, opereerib mõlema telefoni menüüs üheaegselt ajanäitajad õigeks. "Arvuti kell," vihjan väriseva häälega, mille peale mapiga mees turtsatab. "Keda te siin lolliks peate? Arvuti võtab aja internetist, selliste trikkidega sa meid küll ei tõmba, poisu."
Mehed kogunevad kokku ja jäävad mulle otsa vaatama. Mina ei oska midagi kosta. "Too aga välja," käsib mapiga mees. "Sa ei taha ju ometi, et me hakkaksime jõudu rakendama. Kus see sul on?"
"Misasi?!?" olen ma ülimas hämmingus. Ma muidugi sain juba aru, et nad ootavad mult veel mingit õigekskeeramist vajavat ajanäitajat, aga omateada ei olnud mul enam ühtegi kella.
"Käekell," ütleb mapiga MUPOSÜM rahulikult. "Me teame, et see on sul kuskil, valetamisega ei jõua me kuhugi."
Käekell on mul tõesti - iidvana, patareid peaaegu tühjad ja ekraanil mõra sees. Ma ei kanna seda kunagi ja ei kavatse ka, kuid nendele meestele sellised vabandused ei loe. "Saate hoiatuse...seekord. Järgmine kord ei pruugi nii hästi minna," ütleb mees ilmselgelt oma võimu nautides. "Hea küll, mehed, hakkame minema. Võtke kviitung, olete ametlikult suveajaliseeritud." Kahe sekundiga on tuba tühi ja ma ei oska muud teha kui minna kööki ja keeta endale üks tee.

Jätkates ühistranspordi teemadel

Külastasin vahelduseks jälle Vändrat. Sõitsime rongiga, mina ja Anni siis. Miks me näiteks bussiga ei sõitnud, loe eelmisest postitusest.

Kuna olin neljapäeval õhtuses vahetuses, siis oli reede hommikul äratus kell 5.50. Pühade munade tõttu oli linn sellisel kellaajal täiesti väljasurnud nagu susiseks kuskil mõni keemiarelv. Loomulikult ei olnud me arvestanud pühapäevase trammigraafikuga ja oht rongist maha jääda oli täiesti reaalne. Õnneks me maha ei jäänud. Ilmselt meeldisime me rongile kohe nii hästi, et Viluveres ei tahtnud ta meid hoopis välja lasta.

Seisime ilusasti enne peatust oma kompsudega vahekäigus, rongi mürin ja ragin kõrvu kurdistamas ja valmistusime aeglustavas rongis maha minema. Aga kui rong peatus ja kõlas heli, mille saatel uksed lahti libisevad, siis need uksed ei liikunud. Seisime, imestasime, tagusime vastu uksi ja rong hakkas jälle liikuma.

Vähem hämmingus ei olnud kindlasti ka Mikk, kes meile autoga vastu oli tulnud. Pärast paari kiiret halvakvaliteedilist telefonikõnet leppisime kokku, et püüame maha saada järgmises peatuses - Tootsis. Seal see meil ka õnnestus, igaks juhuks väljusime vaguni teisest otsast.

Igal juhul oli tegu uudse kogemusega ja pani mõtlema sellele, et alati muretsetakse selle pärast, kuidas peale saada. Maha saamisele ei mõelda aga üldse, võib-olla alles siis kui juba peal ollakse.

Filosoofiliseks läks. Lõpetan.

Bussisõidu eest

...Vändrasse 110 krooni! Taisto on kaotanud Vändra liinil kõik soodustused ja kes tahab sinna sõita, peab 2,5 tunnise ameerika raudtee eest välja käima 110 kulli. Täielik absurd!

Kui tegu oleks laudsileda teega kõigi mugavustega bussis, kus jahe õhk paitab nägu ja tagumiku all on mõnusad pehmed istmed ning buss läbib need mõningad kilomeetrid pooleteise tunniga ilma vahepeatusteta, siis ma oleksin võibolla nõus nii plaju maksma.

Aga selle kirjeldamatu tunne kodumaad väljasõidu eest hakkas mul varemalt kahju isegi 65 kroonist. 110 ei maksa ma küll kunagi.

Ma mõtlesin praegu järele korra ja absurd ei ole päris õige sõna. See lugu on ikka täiesti üle mõistuse idiootlik ning isegi Eesti eluga harjunud inimesele täiesti vastuvõetamatult ülbe ja hoolimatu käitumine.

Positiivsust

...süstib tänane päev. Kuigi on külmavõitu, (ikkagi mingi -1) siis päike paistab vahelduva eduga ja on muidu kena. Kevad tahab peale tulla ja see tekitab mõnusa ootuse tunde.

Tahaks kohe mitte midagi teha. Selgituseks, et ega ma muidugi ka negatiivsel päeval suurt midagi ei tee, aga täha tahaks kohe eriti mitte teha.

Mitte midagi tegemine tuletab mulle meelde üht lugu, mida ma oma BT jaoks kuskilt lugesin. Ameerikas oli keegi farmer, kes oli väga uhke, et ta erineb teistest ja ei kasvata üht vilja, mis teiste farmerite seas populaarne oli, mille peale valitsus premeeris teda mingi rahasummaga selle eest, et ta seda vilja ei kasvata, mille peale farmer ostis saadud raha eest maad juurde, et rohkem seda vilja mitte kasvatada.

See lugu ei läinud nüüd otseselt teemasse, aga lõbus ikkagi. Ameerika on mõtlevate inimeste maa.

Nüüd varsti tööle, kus ma olen siiski sunnitud midagi tegema.