MUPOSÜM

On varahommik ja kõik on rahulik. Me magame mõnusalt sooja teki all. Järsku kostab ukse tagant prõmmimist. Mida paganat, mõtlen ma üles ehmatades. Jõuan vaevu endale särgi selga ajada kui kuulen, et uks murtakse maha ja näen, kuidas kolm tursket selli sisse vajuvad, käed rusikas. Seljas on neil mustad joped, mille seljal on ümmargune rooma numbritega kell ja helendavad seierid. Samuti musta värvi nokamütsidelt veerin kokku MUPOSÜM. Need tähed ei ütle mulle midagi ja otsivate pilkudega mehed hakkavad minu poole tulema.
"Nii," alustab üks meestest, kellel on kaenlas mapp paberitega, "Nimi?" Ütlen. "Vanus?" Ütlen. "Töökoht?" "Kodune aadress?" "Jalanumber?"
Mees plaksatab mapi kinni, sunnib mind väriseva käega allkirja andma ja ilma hoiatamata marsivad jõmmid mu tuppa sisse ja hakkavad midagi otsima. Mapiga mees märkab mu tärkavat trotsi ja tigedamaks muutuvat pilku ning ütleb: "Ärge muretsege, tavaprotseduur siin linnas. Meie oleme Munitsipaalpolitsei Suveajale Ülemineku Meeskond. Palume teil olla koostöövalmis ja tuua välja kõik oma ajanäitajad."
Kell neli hommikul ei suuda aju sellist infot kuigi kiiresti mõistetavaks kodeerida ja ma jään seinakellale osutamisega sekundi hiljaks, sest juba on üks meestest sellel kallal. Ta rebib professiaonaalse agresiivsusega kella seinalt maha, ühe vilunud liigutusega sätib seierid ühe tunni võrra edasi ning peaaegu viskab kella seinale tagasi. Kõik toimub nii kiiresti, et kell ise ilmselt ei saagi aru, et teda on võetud. Millimeetrise täpsusega ripub ta omal vanal kohal ja tiksub edasi, nüüd juba suveaega.
Samal ajal on teine mees haaranud laualt meie mobiiltelefonid ja, ühes käes Ericsson, teises Nokia, opereerib mõlema telefoni menüüs üheaegselt ajanäitajad õigeks. "Arvuti kell," vihjan väriseva häälega, mille peale mapiga mees turtsatab. "Keda te siin lolliks peate? Arvuti võtab aja internetist, selliste trikkidega sa meid küll ei tõmba, poisu."
Mehed kogunevad kokku ja jäävad mulle otsa vaatama. Mina ei oska midagi kosta. "Too aga välja," käsib mapiga mees. "Sa ei taha ju ometi, et me hakkaksime jõudu rakendama. Kus see sul on?"
"Misasi?!?" olen ma ülimas hämmingus. Ma muidugi sain juba aru, et nad ootavad mult veel mingit õigekskeeramist vajavat ajanäitajat, aga omateada ei olnud mul enam ühtegi kella.
"Käekell," ütleb mapiga MUPOSÜM rahulikult. "Me teame, et see on sul kuskil, valetamisega ei jõua me kuhugi."
Käekell on mul tõesti - iidvana, patareid peaaegu tühjad ja ekraanil mõra sees. Ma ei kanna seda kunagi ja ei kavatse ka, kuid nendele meestele sellised vabandused ei loe. "Saate hoiatuse...seekord. Järgmine kord ei pruugi nii hästi minna," ütleb mees ilmselgelt oma võimu nautides. "Hea küll, mehed, hakkame minema. Võtke kviitung, olete ametlikult suveajaliseeritud." Kahe sekundiga on tuba tühi ja ma ei oska muud teha kui minna kööki ja keeta endale üks tee.