Jätkates ühistranspordi teemadel

Külastasin vahelduseks jälle Vändrat. Sõitsime rongiga, mina ja Anni siis. Miks me näiteks bussiga ei sõitnud, loe eelmisest postitusest.

Kuna olin neljapäeval õhtuses vahetuses, siis oli reede hommikul äratus kell 5.50. Pühade munade tõttu oli linn sellisel kellaajal täiesti väljasurnud nagu susiseks kuskil mõni keemiarelv. Loomulikult ei olnud me arvestanud pühapäevase trammigraafikuga ja oht rongist maha jääda oli täiesti reaalne. Õnneks me maha ei jäänud. Ilmselt meeldisime me rongile kohe nii hästi, et Viluveres ei tahtnud ta meid hoopis välja lasta.

Seisime ilusasti enne peatust oma kompsudega vahekäigus, rongi mürin ja ragin kõrvu kurdistamas ja valmistusime aeglustavas rongis maha minema. Aga kui rong peatus ja kõlas heli, mille saatel uksed lahti libisevad, siis need uksed ei liikunud. Seisime, imestasime, tagusime vastu uksi ja rong hakkas jälle liikuma.

Vähem hämmingus ei olnud kindlasti ka Mikk, kes meile autoga vastu oli tulnud. Pärast paari kiiret halvakvaliteedilist telefonikõnet leppisime kokku, et püüame maha saada järgmises peatuses - Tootsis. Seal see meil ka õnnestus, igaks juhuks väljusime vaguni teisest otsast.

Igal juhul oli tegu uudse kogemusega ja pani mõtlema sellele, et alati muretsetakse selle pärast, kuidas peale saada. Maha saamisele ei mõelda aga üldse, võib-olla alles siis kui juba peal ollakse.

Filosoofiliseks läks. Lõpetan.