Täna virutati mulle reaalsusega otse lagipähe.
Jalutasin Anetega Sõle tänava Selveri lähedal, endisel rauteetammil, millest eriti midagi enam järgi ei ole, kuid mõne koha peal on veel liipreid näha. Vanade garaažiloksude lähedal kasvab üsna suur hõbepaju, mille alumised oksad ripuvad maani. Nende okste varjus oli kolm inimest - kaks meest ja naine.
Üks mees kükitas ja oli minu poole seljaga, naine oli näoga minu poole, kükitas samuti ja võttis ükshaaval mingeid asju kilekotist välja, vaatas neid ja pani tagasi. Kolmas mees oli püsti ja kopsis sõrmega vastu süstalt. Sel hetkel sain aru, et naine valis kilekotist süstlaid, vaatas neid hoolikalt ja pani ebasobivad tagasi.
Hetkel kui neist mööda kõndisin, oli ka teine mees maha kükitanud. Puu juurest pidin ära keerama ja raudteetammist alla liikuma. Puu paistis ikka, aga inimesed puu all enam mitte.
Kõndisin garaažide eest läbi ja jäin enne Puhangu tänavat seisma. Mingi uudishimu minus ei lasknud edasi liikuda. Ma tahtsin olla täiesti kindel, et nad olid end puu all süstinud. Ootasin paar minutit, kui nägingi naist ja ühte meest raudteetammist alla tulemas.
Naine oli alla kolmekümne, heledate juustega ja kena välimusega, kuigi ta nägi välja justkui oleks äsja nutnud. Enam ma ei kahelnud, nad olid end tõepoolest süstinud. Naine kõndis väga kummaliselt, justkui inimene, kes liigub pimedas mööda treppi, ega tea, millal trepp lõpeb.
Mees oli naisest kindlasti 15 aastat vanem ja liikus nagu tavaline purjus inimene - suits suunurgas ühelt küljelt teisele kõikudes.
Ma ei hakanud neid endast mööda laskma, kohe kui nägin, mis vaja, liikusin kiirelt edasi, ega vaadanud tagasi.
Rohkem ei oskagi midagi öelda. Kui siis seda, et tegelikult on üsna lihtne elada nii, et tead, mis ümberringi toimub, kuid ei lase sel kunagi päriselt kohale jõuda. Tead aga ei teadvusta. Sellises olukorras nagu mul täna jõuab üsna kenasti pärale.
