Koolide pingerea vähetuntud saladus

Iga-aastane jutt, aga kordan taaskord üle, seekord kirjalikult – Eesti koolide pingerida eksamitulemuste põhjal näitab Eesti koolide pingerida eksamitulemuste põhjal. EI MIDAGI MUUD.

Palun, ärge lugege sealt välja seda, mida seal ei ole. Seal ei ole kirjas, milline on parim kool, seal ei ole kirjas, millise kooli esimesse klassi peaks lapse viima, seal ei ole kirjas, millises koolis on head õpetajad, seal ei ole kirjas, millises koolis on tervislik koolitoit, seal ei ole kirjas, millised on kooli küttearved jaanuari teisel nädalal.

Seal on kirjas, kui palju punkte said mingi kooli abituriendid keskmiselt mingi aine eksamil või keskmiselt kõikide eksamite peale kokku. See on kõik.

Püsi parem heaga oma mugavustsoonis

Leidsin ühe pisikese artikli, mis räägib jälle kurat teab mis uuringust, aga mille point on: püsi oma mugavustsoonis. Ei taha rääkida sellest artiklist, ammugi mitte tollest Šveitsi sõltumatu uuringutootja dermatoloogiliselt testimata uuringust. Tahan natuke mõelda tolle mugavustsooni teemal üldiselt.

Kuhu ma ka ei vaata, kõikjal nähakse (just nimelt umbisikuliselt) kurja vaeva, et süstida inimestesse arvamust, et nonde elu on liiga mugav ja kui sa oled hetkeolukorraga rahul, siis sa lihtsalt mandud ning kõik teised, kes muudkui püüdlevad, libisevad järjest kaugemale eest ära. Kes poleks näinud kellegi poolt Paintis joonistatud graafikuid, kus ühes pisikeses sõõris on sinu mugavustsoon ning sellest millimeetri kaugusel, kõigest käeulatuses ebamugavustsoonis asub suurem sõõr kogu elu naudingute ja põnevuste ja igavese õnnega.

Esiteks tähendab mugavus inimestele erinevaid asju ja üks, mida mugavus kindlasti ei tähenda on laiskus. Ma ei saa aru, mismoodi on mugavusest saanud laiskuse sünonüüm. Need sõnad ei tähenda ju üht ja sedasama. Kui vaadata kõiki neid lõputud sõõrigraafikuid ja asendada nendes sõna „comfort“ sõnaga „laziness“, lähevad need sõõrid ju palju täpsemaks ja neis tekib tähendusealge.

Aga oletame, et neis sõõrides peetakse tõesti silmas mugavust. Kuid mugavus on ju see, mille poole inimesed on alati püüelnud. Seda ka kõige pisemates asjades. Kui diivanil istuda on liiga mugav, siis palun, istu põrandal. Utreeritud näide, loomulikult, aga annab aimu, mida ma mõtlen. Kui inimesel on mugav, on tal hea olla. Ma ei tea kedagi, kes järjekindlalt sooviks, et tal oleks halb olla. Aga ütleme, et vaevab kolekange soov mugavusest välja murda, siis mis saab edasi? Olen tahtlikult end viinud ebamugavustsooni. Mis on seal olemise eesmärk? Kõige loogilisemalt mõeldes on eesmärgiks taastada mugavus, kuid väidetavalt siis mingil kõrgemal tasemel. Ja siis? Järgmise taseme ebamugavustsooni?

Mind hämmastab, kuidas inimesi hakkab vaevama justkui mingi süütunne, kui neil on hea ja mugav olla. Ma julgen öelda, et oma elus pidevalt mugavuse jälgede otsimine ja nende väljaajamine viib inimese sirgelt depressiooni ja ajab nad hulluks. (Tuletage meelde, mis juhtus perekonnaga Pätus, kui nad olid korralikeks hakanud ja nägid unes, kuidas majas polnud enam ühtki tolmukübet.)

Niipea kui on tekkinud hinges rahulolemise tundepojuke, tuleb hakata järele mõtlema – kas ma ikka olen rahul, kas ma sellist elu tahangi, kas mitte ei saaks paremini, äkki ma olen muutunud mugavaks, näe, arutlen siin soojas toas pehmel voodil, hea raamat nina ees lahti. Ja see hakkab hinges närima, kuni tuleb sõõrigraafik ja toob selguse – jah, sa oled mugav ja pead sellest pääsema.

Võite nüüd öelda, et just ebamugavuses hakkab inimene tegutsema ja millegi poole püüdlema. See on osaliselt õige, aga ainult väga osaliselt. Minu tagasihoidlik kogemus ütleb, et head mõtted ja tahe tekib just siis, kui on hea olla, tagala on kindel, väsimus ei murra. Ebamugavuses hakkab inimene tegutsema siis, kui ta sinna mingil põhjusel satub, mitte ise ei roni. Kui inimese sissetulekud järsult vähenevad, hakkab ta esmalt kokku hoidma oma mugavuse arvelt. Ei ütleks, et ta elu siis paremaks läheks või et ta kuidagi kirgastuks senisest elustandardist loobumise käigus. Kui rahaline seis paraneb, hakkab inimene endist mugavust taastama ning elu ja eelkõige tuju läheb paremaks.

On vale järeldada, et kui inimene ootamatul vaesusse sattudes näiteks asutas oma hobi põhjal firma, millel hakkab hästi minema, siis järelikult tuleb end viia ebamugavusse, et edu õuele tuleks. Kes suudaks tõestada, et kui ootamatu vaesus oleks tulemata jäänud, poleks sel inimesel veelgi paremini läinud?

Ja kõigel sellel pole mingit pistmist keskpärasusega rahuldumisega. Mis on keskpärasus? See, kui ma ei ole Steve Jobs?

Ma saan suurepäraselt aru inimeste soovist kuhugi edasi liikuda, teha elus muutusi, kui need vajalikuks osutuvad, mitte muutuda laisaks ja seejärel igavaks. See kõik on hea, aga peab tulema inimesest endast ning igasugune pealepressimine, inimeste mugavusest väljautsitamine, neis tahtlikult rahulolematuse tekitamine viib inimesed ebamugavusse. Ja ebamugavuses pole midagi head. Märjad sokid ei ole mõnusad.



PS. Lisasin siia siis ka kuulsad sõõrid. Esimesed netist leitud. Vaadake ometi neid sõnu seal mugavussõõris. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks mugavusest depressiooni langenud, keda mugavus saaks väsitada (see on ju lausa jabur!). „Just Survival“ kuulge, lõpetage ära, lugege Ekspressist lugu korra päevas söönud üksikisast ja öelge, et too mees oli kolme last kasvatades lihtsalt elus püsides oma mugavustsoonis. See on juba mõnitamine. Ja kuulus „What If I Can't“ on iga ratsionaalse inimene kalkulatsiooni osa, kui selgitatakse välja ettevõtmise riskide suurust.

Veebitoimetajate töö ilu ja valu

Kui teid peaks mingil põhjusel huvitama, kuidas käib töö veebitoimetuses, kuidas tehakse otsuseid ja valikuid Delfi ja Postimehe online uudistes, mida te kahtlemata iga päev loete, siis tasub lugeda seda ülihuvitavat magistritööd Karin Kaselt. Kui kohe töö enda kallale asuda ei viitsi, lugege ERR-i kokkuvõtet.
Saab päris selge pildi, miks on veebiuudised sellised nagu need parasjagu on.

Rahavaba transport

Rääkisin eelmises postituses oma mõtetest tasuta transpordi teemadel. Kellel nüüd Postimees peaks kätte sattuma, lugege Hannes Lutsu arvamuslugu. Kõik on öeldud.
Kui artikkel netis avalikuks läheb (mida ta päevapeale läheb nagu 95% "lugege-raha-eest-artiklitest"), riputan ka lingi.

Tänan tähelepanu eest.
***
10:55
Ei läinud paari tundigi.
http://arvamus.postimees.ee/703564/hannes-luts-rohkem-kara-kui-kasu/

Maal elamine on rikastele

Tänane Faktum&Ariko uuringujuhi Kalev Petti artikkel Postimehes „Maalt linna, pisarateta“ võtab kenasti argumenteeritult ja lahti seletades kokku ühe mõtte, mida olen juba paar aastat ükskõik kellega maa-elu teemal rääkides aluseks võtnud – maal elamine on rikastele.

Ma ei pea silmas kitsalt rahaliselt rikkaid, vaid inimesi, kes on oma elus jõudnud nii kaugele, et sisuliselt ei vaja maal kohapeal pakutavaid teenuseid (nii vähe kui neid seal saada ongi). Neil, kes sõltuvad kohapealsetest teenustest, kaotavad elukvaliteedis suurelt.

Aga kui Petti on juba minust paremini hulga mõtteid kirja pannud, toon kokkuvõtlikult välja mõned minu jaoks tähelepanuväärsed lõigud:

**„Regionaalarengu küsimustes on üheks adekvaatse konteksti keskseks elemendiks asjaolu, et Eesti on väike, hõredalt asustatud ja suhteliselt vaene maa. Seda teadmist eirates ei õnnestu isegi probleemi õigesti püstitada, rääkimata lahenduste leidmisest.“

**„Kui küsida, kas külas, kus elab paarkümmend inimest, vajab inimene näiteks juuksurit, siis vastus on, et muidugi vajab (kes ei vajaks?), aga see tase ei saa kuidagi olla ettevõtluse aluseks. Kui võrdleme oma rahvastiku tihedust ja ostujõudu maal tüüpilise Euroopa riigiga, siis tuleb kohalikule turule suunatud ettevõtluse puhul vältimatult tõdeda: unustame ära, see on täiesti mõttetu üritus.“

**„Kõigepealt tasuks määratleda, kes võiks üldse meil maal elada. /---/ Esiteks talupidajad/põllumajandustootjad ning nende alaline tööjõud. Teiseks ettevõtjad ja nende töötajad, kelle toodang või teenused lähevad eksporti ehk kelle klient on tegelikult mujal. Kolmandaks vabakutselised – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, programmeerijad (interneti vahendusel) jms, kes ei pea oma tööd tingimata linnas tegema. Ja neljandaks, kelle töökoht on lähimas linnas ja kes ei pelga igapäevast edasi-tagasi sõitu. Kõik. Ehk inimesed, kelle toimetulek ei sõltu kohalikust tarbijaskonnast.“

**„Rohkematel pole põhimõtteliselt asja ega ka majanduslikku otstarvet elada maal. Kui seda soovitakse, palun väga, aga siis ei tasu kurta, et kohapeal pole teenuseid, apteeki, kohalikku võimu ja muud sellist. Nimetatud neli kategooriat saavad telekommunikatsiooniajastul hakkama ilma kõigi teenuste püsikohalolekuta ning võivad füüsilist kohalolekut vajavaid teenuseid saada vabalt maakonna- või muus lähimas keskuses. Majanduslikult toimetulev seltskond on ka see, kes suudab „maa“ eest hoolitseda ja seda korras hoida.“

**„Võib-olla oleks otstarbekas kogu regionaalpoliitika, haldusreformi, haridusreformi jm reformide ja arengukavade juures võtta aluseks terviklik majandusgeograafiline pilt ning panna püsti toetusprogramm, mis aitaks inimestel ümber asuda elujõulisematesse keskustesse.“ (Kalev Petti, Postimees, 11.01.12)

Seega kui te ei kuulu ühte Petti nimetatud neljast kategooriast, ei ole mõtet ronida maale elama nii, et kogu elu hakkab sõltuma kohapealsest apteegist, külapoest, vallavalitsusest, kultuurimajast, lasteaiast ja koolist. Rääkimata töökohast. No tegelikult võib muidugi maale kolida küll, aga seda siis teadlikult leppides faktiga, et riik ei suuda iial tagada maal kõiki teenuseid.

Kui ühegi taolise teenuse kaugemalt kättesaamine probleeme ei valmista ehk on olemas (rahaline) sõltumatus, siis on maal hea elada.

Pühademõnitus autojuhtidele

Tänases tarbijanurgas räägime hindadest ja autojuhtide mõnitamisest. Full disclosure'ina ütlen kohe ära, et mul autot ei ole, küll aga on load ja olen juhtunud ka rooli.

Enne jõule teatas Statoil, et pühade ajaks langetatakse kütuse hinda 2 (kaks) senti liitrilt. Teised jaamad tulid muidugi robinal järgi, Neste oli isegi nii ülbe, et alandas hinda 3 (kolm) senti. Seepeale korrigeeris muidugi Statoil ka 1 (ühe) sendi võrra hinda veel allapoole.

Esiteks kajastas kogu online meedia seda „hinnarallit“ uskumatu hasardi ja pühendumusega. Ilmusid pealkirjad nagu „Neste trumpas Statoili sendiga üle“, „Statoil tuli kaasa“ jne. Masendav kui lihtsalt said kütusemüüjate PR-inimesed oma jõulueelse preemia välja teenitud. Mitte midagi ei olnud vaja teha, online'id küsisid ise konksu ja haakisid end otsa. Aga see selleks.

Olulisem tuleb siit. Statoili pressiteatega oli kaasas ka tolle keti mingi ülemuse lausejupp, kus ta hinnaalandamist põhjendas enam-vähem nii: laseme hinda alla, et inimestel hardal pühadeajal ükski sõit tegemata ei jääks. Vot nii.

Arvestusega, et jõulude ajal käiakse näiteks linnast maale pühi pidama ja pärast tagasi, siis võib arvestada, et sõidetakse maha ehk kuskil 200 km. Oletame, et kulub 10 liitrit sajale, siis sõidan maha 20 liitrit kütust. Kuna Statoil on hoolitsenud, et ükski sõit tegemata ei jääks, olen pühadehinnaga säästnud igalt liitrilt kolm senti ehk täpselt 60 senti. 60 senti. Ja seda arvestusega, et kulub 10 liitrit sajale, ükski mõistlik auto tänapäeval maanteel nii palju üldiselt ei rüüpagi.

Öelge nüüd palun, kas see on autojuhtide mõnitamine või mitte? Inimene, kes on saanud endale lubada auto, kasutab seda võibolla mitte igapäevaselt, aga üle paari päeva siiski, saab Statoilit maal käimiseks kingituseks vanas rahas umbes ühe krooni. Selleks, et ükski sõit tegemata ei jääks. Minu arvates on see ikka totaalne näkku irvitamine. Isegi 500 km ühe sugulase juurest teise juurde maha sõites arvestusega 8 l/100 km olen säästnud 1.20 €. Millisel autoomanikul jääks selle raha pärast mõni sõit tegemata?

Vahel on lausa vastik vaadata, kuidas inimesed sellisele „säästule“ tarbimise suurenemisega reageerivad ja kütusemüüjad sellega arvestavad, teades, et langetatud hinna teeb tasa kütuse tarbimise suurenemine, mis niikuinii pühade ajal suureneb, hinnast olenemata. Seega igal juhul võetakse välja aasta suurim kasum (teine hea aeg on jaanipäev) ja väikese kliendimasseerimise eesmärgil loobutakse pisikesest osast kasumist langetades hinda sendikese või paari võrra. Küüniline ja vastik.

Aga loodetavasti olid teil kõigil toredad pühad. Soovin head vana aasta lõppu :) Ehk ei jää teil ükski sõit tegemata.

Kõik kooli

Nagu ikka suve lõpus mõtlen jälle kooliminekust. Ei tea, mis häda mul sellega on. Kohati tunnen, et kuidagi seisma on jäänud asjad ja oleks vaja kuhugi suunas edasi liikuda. Ja seda just nii, et teeks tööd edasi, aga õpiks samal ajal midagi juurde. Tõstaks n-ö turuväärtust.

Teisalt kiiret ju ei ole, las ajad lähevad paremaks ja mõte kindlamaks. Sest ega need, kes kohe baka järgi magistrit ei tee, lähevad uuesti kooli kuskil kolmekümne ümber. Selline mulje on jäänud vähemalt. Mida ma siis üldse tõmblen? Äkki otsustan vahepeal veel eriala ja elukutset vahetada, hakkan, maitea, õpetajaks hoopis. Kahe viimase sügisega olen nüüd nii kaugele vähemasti jõudnud, et paar ettevalmistavat sammu on tehtud. Eks siis 7. oktoobril on selge, mis ma lõpuks otsustasin. Kui praegune idee ellu peaks jääma ja muid geniaalsusi pähe ei torka.

Päris kindel on aga see, et esmaspäevast läheb Nete sõimerühma. Täna täitsin trükitähtedega avaldust ja vaatasime koos ka rühmatoad üle. Täitsa okei, Nete oli väga huvitatud kõigest ja kõigist. Lasteaia kohta meil ikka veel ei ole ja päris õnnelikult läks, et sõimekohagi saime, teatavasti on just neis praegu kõige pikemad sabad. Laialt on teada, et last saab kirja panna kolme lasteaia järjekorda, ent kui paljud teavad, et lisaks saab olla ka kolme lastesõime järjekorras? Keegi mainis meile seda puhtjuhuslikult, muidu oleks Nete ka järgmise aasta rõõmsalt kodus.

Kuigi Nete saab sõimes käia vaid ühe aasta, sest järgmiseks sügiseks on ta juba kolmene, annab see siiski lasteaia järjekorra mõttes aasta juurde. Loodetavasti on sellest kasu.

Muuseas, sõime juhataja ei jätnud juba esimesel kohtumisel mainimata, et kui kodust või kuskilt saab paberit, pliiatsit, mänguasju või mida iganes, võib kõik julgesti neile tassida – sel aastal ei võimaldanud eelarve ühtki uut asja juurde osta. Welcome to Edgarburg.

Niisiis Nete sõime, Anni kooli ja mina teen ikka tööd samamoodi edasi – ärkamisest magamaminekuni ja õpetajaks siiski minna ei kavatse. Liiga huvitav on selleks. Meediasuunal on ka laiemalt üsna muutusteta, üldine reklaamikäive kukub ikka veel, kuigi online-meedias on üllatuslikult päike juba välja tulnud ja eelmise aasta sama ajaga on onu emori uuringu järgi vilkuvaid ja tõmblevaid bännereid müüdud kuskil 13% jagu rohkem. Kuna online on kiire reageerija, siis äkki on varsti oodata olukorra paranemist laiemalt, ka trükimeedias. Mil määral aga taastumine tuleb ning milline hakkab olema online’i, paberi ja tele vahekord, ei soovi keegi vist veel ennustada.

Selline suvaliste mõtete lühiülevaade siis.

Löö palli jalaga

Olid ajad, mil ootasin jalgpalli MM-i kuude kaupa, koostasin tabeleid, kirjutasin üles koondiste koosseise koos treenerite ja abitreeneritega. Kui turniir ükskord ometi algas, ei jäänud vaatamata ühtki mängu ega jalgpallistuudiot. Tähtsamate mängude ajal toppisin varem valmis ostetud tühja kasseti videomakki ja võtsin kohtumise linti. (Ei mäleta, et oleks iial kunagi mõnd mängu uuesti vaadanud.)

Nüüd aga tunnen, et väga suur osa huvist on kadunud. Kõiki mänge ei viitsi ammugi enam vaadata, spetsiaalselt vajutan telksi käima vaid siis kui mängivad suured. Kui midagi tuleb ette ega saa sellist mängu vaadata, siis ei tunne ka, et oleksin eriti milleski ilma jäänud. Samuti ei ole mul ühtki tõsist soosikut, kellele pöialt hoida. Mõni meeskond meeldib rohkem, mõni vähem või üldse mitte, aga riiki, mille võitu ma hirmsasti ootaksin ja mille kaotus terveks päevaks tuju rikub, ei ole. Mõnikord on isegi terve mängu lõpuni vaatamine keeruline, sest 90 minutit tundub kohutavalt pikk aeg.

Kuhu see huvi kadunud on, ma ei tea. Ei ole huvitav enam lihtsalt. Võibolla kui ma ise veel mängiksin, pakuks telekast MM-i vaatamine rohkem põnevust. Samuti näen, et uusi tugevaid mängijaid on kuskilt välja ilmunud, kellest ma midagi ei tea. Ehk ka seepärast on huvi kadunud, et lihtsalt ei ole kursis mängijate ja muude detailidega.
Seega MM-i esimesed päevad käivad ja mul on kirjas kolm mängu, millest ühest olen näinud tervet poolaega, teistest episoodiliselt mõningaid kohti kui silmad juhtusid parasjagu teleka poole pöörduma. Esimese algusest lõpuni vaadatud mängu loodan kirja saada õhtul kui Saksamaa mängib kellegagi. Erinevaid finaale alates veeranditest luban ikka vaadata.

PS. Meelega ei alustanud postitust põhjenduste ja vabandustega, et miks nii kaua vaikus on olnud. Ei oskagi seda kuidagi põhjendada. Kiired ja kurnavad ajad lihtsalt. Pealegi pole suvi arvutis istumiseks. Õue minge.

Kuidas usku pööratakse

19. veebruari veetsin siis Soomes, kuhu kaitseministeerium vedas mind, mõnd ajakirjanikku, vallavanemat ja muud asjast huvitatut vaatama, kuidas on Soomes lahendatud polügooni kõrval elamise probleem.

Käisime Helsinki lähedal asuval Santahamina saarel, mis on juba 200 aastat kaitseväe käsutuses. Aukartustäratav kompleks, peaks esmalt ütlema. Kõik on perfektselt läbi mõeldud – kasarmute, laskeväljade, treeningpaikade asupaigad ja logistika. Põhimõtteliselt ei pea ajateenijad teenistuse jooksul saarelt lahkumagi, kõik vajalik, ka mets välilaagriteks, on olemas.

Ja kõik see asub otse pealinna külje all. Ehtsa ametnikunaeratuse ja roosa lipsuga Helsinki linnavalitsuse liige Risto Rautava ladus ette fakte seebiselt libedalt sujuvast koostööst. Tegelikult ma ei kahtle et koostöö on hea, eriti nüüd, kui kärbe viis Santahaminalt haubitsad, mistõttu nendega seal enam ei paugutata. Aga fakt, et pealinna külje all tegutseb sõjaväesaar, kus käivad laskmised 47 nädalat aastas, annab tunnistust et soomlased mõtlevad vähe teisiti kui meie siin.

Põhjus, miks soomlased kaitseväega nii rahul on, peitub minu arvates selles, et soomlased austavad oma kaitseväge. Soome mereväekomandör Lauri Helaniemi ütles mulle lõunalauas, et inimesed usaldavad ja austavad kaitseväge kõrgelt, mida näitavad ka küsitlused. Põhjuse leian mina kahest Venemaa vastu võidetud sõjast. Milline rahvas ei austaks väge, mis on kahel korral löönud – küll pisikeste territoriaalsete kaotustega – tagasi Punaarmee?

Mõtleme nüüd selle teadmise valguses, kuidas suhtutakse Eesti kaitseväkke. Kui lähedal endale me oma sõdureid tunneme? Kas nad võrduvad meile kaitsjate ja kangelastega? Siin on küsimus, millega peavad kaitseväe juhid tegelema. Kui tuleb austus, ei ole ka vastuseisu nii väikestele asjadele nagu mõned haubitsad.

Lõpetuseks midagi lõbusat. Hiiu lehe peatoimetaja oli teel Soome valmis surnuks väitlema kõik, kes Kõppu laskeala rajamist soovisid. Päeva lõpuks...noh, lugege parem ise siit.

Seal muide pildil vasakult suurtükiväegrupi ülem kapten Vahur Kütt, üks Nõva kohalik elanik ja ettevõtja, mina, Kõrgessaare vallavanem Jaanus Valk, kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna juhataja Nele Loorents ja leitnant Timo Mustaniemi.

Miks me oleme seal kus oleme

Eestlaste probleem kõigi muude vigade ja hädade kõrval on silmakirjalikkus. See avaldub kõige selgemalt kolme, aga peamiselt kahe teema puhul – tuumajaam, tuulikud ja polügoonid.

Iga inimene meie pisivabariigis saab aru, et kuna pappi on vähe võiks seda kokku hoida. Näiteks kasutades rohelisemat ja efektiivsemat energiat. Selleks tarbeks on leiutatud tuulest elektrit väntavad tiivikud. Ma ei hakka siin arutama, et mis mõju on neil ümbritsevatele ja kui kallis selline elekter tegelikult on, aga kindel on see, et tossu ei tõuse, kui tuulest elektronid saavad.

Niisiis saavad kõik aru, et tuulikuid võiks rohkem olla, roheline on hea. Aga kui asi jõuab mõttest kaks sentimeetrit kaugemale, selgub, et isegi inimesed, kes metsarajal sipelgatele pealeastumist väldivad, ei taha tuulikut oma koduõuest ka mõne kilomeetri kaugusele. Mitte keegi neist.

Sama probleem on polügoonidega. Pragusel juhul tahab kaitseministeerium rajada (midagi ei ehitata) ühe laskeala suurtükiväe tarvis. Ala kasutataks kamina andmetel 8 päeva aastas talvisel perioodil. Mitte ühegi valla inimesed ei ole sellistel tingimustel nõus – turistid kaovad, maja laguneb, kui hirmus põmmutamine hakkab, kõrvad kukuvad peast ära kui paugutatakse, teed sõidetakse läbitamatuks.

Küsige neilt, et kas Eestit on vaja kaitsta. Vastus – nojaa, pauguta ei tohi riiki enam ära anda. Sellegipoolest ei taha nad, et nende tagumikke kaitsvad sõdurid nende koduümbruses paar päeva aastas harjutaksid.

Tehke kindlasti, aga mitte siia.

Vihale ajab selline inin. Kõik mõtlevad vaid oma ninaesisele. Ime siis, et oleme seal kus me oleme.

Kuskil see peab olema...

Tõenäoliselt selle aasta viimane postitus siia ja seega peaks miskitpidi kokku võtma midagi või kedagi. Kasvõi ennast, selleks et siia midagi kirja saaks.

Kuna veetsin esimesed jõulupühad Tallinnas, siis tuleb tunnistada, et enam niimoodi ilmselt ei tee. Tore on olla koos kalli ja pisi-kalliga, aga midagi jääb nagu ikka puudu. Jõulupraad oli – täiesti inimlik, ei mingit ülepingutamist –, isetehtud piparkoogid olid, väikesed kingidki olid. Umbes kõik, mis jõulude ajal peaks olema. Isegi sületäie männioksi lohistasin Merimetsast õhtupimeduses tuppa, et oleks looduse lõhna. Kuuse peale ei raatsinud kulutada, kuna need, mida vaatasin olid üsna nirud ja Tallinnas paisuvad kulud niigi tuludest kiiremini.

Kõigest sellest hoolimata midagi nagu oli puudu. Lumi ehk kuigi ka seda oli umbes helbepaksuse kihina seal, kus koerad ja nende peremehed seda ära ei tallanud. Ma ei tea misasi kriibib, äkki olen lihtsalt suureks saanud. Jõulud tegelikult ju ongi (praegu tuntud kujul) pigem ikka lastele. Kui Anete hakkab asjadest midagi arvama, võibolla siis muutuvad ka pühad kuidagi teistsuguseks.

Positiivse külje pealt ei häirinud Tallinna jõulud mind nii nagu eelmisel aastal. Kõige üllatavamalt ei äratanud erinevad (ja eriti häirivad, silmavaadet hägustavad sinised) tulukesed minus soovi kirvega juhtmeid lõhkuda. Üldse mingit tunnet ei tekkinud. Ehk on asi selles, et tulukesed rippusid pea kõikjal aasta ringselt kui okkad kuusel.

Aga muust. Ebatraditsiooniliselt aastakokkuvõtet tehes peab mainima, et ikka väga kirjud 361 päeva on olnud. Mõned veel on aasta lõpuni jäänud, aga vaevalt, et need üldpilti oluliselt muudavad. Ega vist ei olegi minu veel üsna lühikeses elujupis nii palju tähtsaid asju ühte aastasse ära mahtunud. Anete sünd, ülikooli lõpetamine, töökoha vahetus, ühikaelu lõpetamine ja veel mõningad asjad. Ka negatiivsed. Elukooli on olnud ikka kogu raha eest ja pisut ka avansina ette saadud.

...praegu just mõtlesin, et äkki peaks Rob Gordoni kombel mõningad edetabelid koostama, nagu tema seda Nick Hornby ”Elu edetabelites” teeb. ”Viis parimat hetke”, ”Viis kõige piinlikumat momenti”, ”Viis parimat kuuldud muusikapala”, ”Viis kehvemat vaadatud filmi” jne. Neid oleks muidugi ainult mul endal põnev lugeda ja mingit kasu sellistest toppidest ei oleks. Nagu ka Kanal 2-e Reporterit ülistavatest võludest ja valudest...las jääb...

Aga pean tunnistama, et tühja see 2008 küll läinud ei ole. Raske oleks mitte rahul olla, sest kõike negatiivset ja positiivset arvestades olen saanud targemaks ja sinist silmades on vähemaks jäänud.

Nii et väga hea aasta pakib kohvreid, väga hea.


Pealkiri muide on täiesti laest võetud, ärge otsige vilohsoohviat.

Hoidke lipp laes.

Silmakirjalikkus ja populism ajavad oksele

Eilne väike TV3-e lugu sellest, kuidas Lasnamäel avati uus linna ja erasektori koostöös valminud sotsiaalmaja sundüürnikele, aga avamisele ei kutustud vastseid elukohaomanikke endid, ei olegi tegelikult lihtsalt lõbus juhtum. Minu arvates näitab see üsna selgelt, kui palju - või õigemini vähe - tähendab Tallinna linnavalitsuse jaoks rahvas ise ja nende probleemide sisu.

Kaamerate ees enesenühkimine on see, mis neid huvitab. Kohal oli ka linnapea – pidas koguni kõne – ja muud linnaisad, nende hulgas mingitel põhjustel ka hüperaktiive sabasjooksik Tarmo Lausing. Kogu see justkui rõivafirma mantlikollektsiooni väljanäitus kõndis seal edasi-tagasi, patsutas üksteist ja ootas kannatamatult, mil rahvale ohtlikult lähedalt turvalisse kontoripugerikku tagasi saab.

Täiesti mõistetamatult ei olnud avamisele kutsutud neid, kelle jaoks see maja ehitati. Ja kelle jaoks ka see pidulik avamine peaks tegelikult olema korraldatud, sest miks rääkida suuri sõnu ja lõigata linte, kui mitte selleks, et hea emotsiooni saaksid inimesed, kelle jaoks nüüdsest elu muutub?

Aga see linnavalitsust lihtviisil ei koti. Vaadake seda TV3 videoklippi (läbi EPL-i loomulikult) ja pange tähele, kuidas keegi mulle tundmatu pika mantliga härra ühele hea õnne peale kohale tulnud sundüürnikule seletab, miks teda ei ole avamisele kutsutud. Lihtsalt hädine ja häbiväärne.

Silmakirjalikkus ja populism pressivad kurgust välja. Käsi taskus kõnet pidaval linnapeal on irve näos, aga mitte sellest, et midagi head sai tehtud, vaid et pööbel sai nüüd oma tsirkuse ja ehk potsatab neilt kirpudest näritud koertelt ka mõni hääl järgmisel aastal.

Vastik hakkab lihtsalt.

Mõttekas mõttetus

Olisuhfv lkedf geuj iowef gy oli minu esimene mõte, mida siia kirjutada. Aga nagu näha, ei saanud sellest asja.

Täna sõin end hommikul lõviks ja hakkasin rattaga tööle väntama ilma kraadiklaasi vaatamata. Toimetusse jõudes toksisin külmast kangete sõrmedega ühe ilmalehekülje sisse ja sain teada, et õues on seitse kraadi sooja. Õnneks soojendas kohv mind enam-vähem üles. Niisiis loeme sügise ametlikult alanuks.

Mitu uut telekanalite sügishooaja saadet teile meelde tuleb? Mulle meenub vaid üks-kaks. Ma kas olen sel aastal midagi maha maganud või on meie kolm kanalit oma uudsetoodetele üsna lahjalt reklaami teinud. Või lihtsalt ei ole neil eriti midagi uut eetrisse lasta. Ükskõik, milline nendset variantidest ka õige on, valitseb telemaastikul ikka sügav soo mõningate kandvate saarekestega.

Hetkel käib uutest tulijatest Värske Ekspress. Kena tootepikendus ajalehele, saatejuhiks alati populaarne või vihatud Mihkel Raud. Mulle ta meeldib, mõnusalt ründav intervujeerimisstiil. Seda isegi kannatab vaadata, kuigi naljakas, et ajalehe teemasid teles arutatakse - nagu ei oleks ajakirjanikud artiklit valmis saanud, et peab õhtul teemat veel laiendama või sama asja kohta kelleltki juurde küsima.

Totaalsetest lollustest on eetrisse lastud Tõehetk. Viimseni üles haibitud ja sisuliselt tühine telemäng, kus võitjaks on ainult telekanal. Mängijad ise on ALATI lose-lose olukorras, sest kompromiteerivale küsimusele vastates või vastamata jättes on vaatajal igal juhul selge, mis olukord tegelikult on. Rahaila peab suust ikka kosena lendama, et olla nõus end täiesti avalikult alandama. End häbistamata pääseb saatest vaid padunohik, kes iial Elu pole elanud, või Stirlitz, kes lihtsalt oskab valedetektorit petta.

Tegelt on see saade isegi õpetlik, näidates kui palju maksab selle või teise inimese eneseväärikus. Mnjah, selle muidugi näitab ära juba castingule minek ja saatesse ilmumine.

Millal hakatakse tegema telemänge, kus inimene ei pea end või teisi alandama? A kes sellist saadet vaataks?

Süstal sisse

Täna virutati mulle reaalsusega otse lagipähe.

Jalutasin Anetega Sõle tänava Selveri lähedal, endisel rauteetammil, millest eriti midagi enam järgi ei ole, kuid mõne koha peal on veel liipreid näha. Vanade garaažiloksude lähedal kasvab üsna suur hõbepaju, mille alumised oksad ripuvad maani. Nende okste varjus oli kolm inimest - kaks meest ja naine.

Üks mees kükitas ja oli minu poole seljaga, naine oli näoga minu poole, kükitas samuti ja võttis ükshaaval mingeid asju kilekotist välja, vaatas neid ja pani tagasi. Kolmas mees oli püsti ja kopsis sõrmega vastu süstalt. Sel hetkel sain aru, et naine valis kilekotist süstlaid, vaatas neid hoolikalt ja pani ebasobivad tagasi.

Hetkel kui neist mööda kõndisin, oli ka teine mees maha kükitanud. Puu juurest pidin ära keerama ja raudteetammist alla liikuma. Puu paistis ikka, aga inimesed puu all enam mitte.

Kõndisin garaažide eest läbi ja jäin enne Puhangu tänavat seisma. Mingi uudishimu minus ei lasknud edasi liikuda. Ma tahtsin olla täiesti kindel, et nad olid end puu all süstinud. Ootasin paar minutit, kui nägingi naist ja ühte meest raudteetammist alla tulemas.

Naine oli alla kolmekümne, heledate juustega ja kena välimusega, kuigi ta nägi välja justkui oleks äsja nutnud. Enam ma ei kahelnud, nad olid end tõepoolest süstinud. Naine kõndis väga kummaliselt, justkui inimene, kes liigub pimedas mööda treppi, ega tea, millal trepp lõpeb.

Mees oli naisest kindlasti 15 aastat vanem ja liikus nagu tavaline purjus inimene - suits suunurgas ühelt küljelt teisele kõikudes.

Ma ei hakanud neid endast mööda laskma, kohe kui nägin, mis vaja, liikusin kiirelt edasi, ega vaadanud tagasi.

Rohkem ei oskagi midagi öelda. Kui siis seda, et tegelikult on üsna lihtne elada nii, et tead, mis ümberringi toimub, kuid ei lase sel kunagi päriselt kohale jõuda. Tead aga ei teadvusta. Sellises olukorras nagu mul täna jõuab üsna kenasti pärale.