Miks me oleme seal kus oleme

Eestlaste probleem kõigi muude vigade ja hädade kõrval on silmakirjalikkus. See avaldub kõige selgemalt kolme, aga peamiselt kahe teema puhul – tuumajaam, tuulikud ja polügoonid.

Iga inimene meie pisivabariigis saab aru, et kuna pappi on vähe võiks seda kokku hoida. Näiteks kasutades rohelisemat ja efektiivsemat energiat. Selleks tarbeks on leiutatud tuulest elektrit väntavad tiivikud. Ma ei hakka siin arutama, et mis mõju on neil ümbritsevatele ja kui kallis selline elekter tegelikult on, aga kindel on see, et tossu ei tõuse, kui tuulest elektronid saavad.

Niisiis saavad kõik aru, et tuulikuid võiks rohkem olla, roheline on hea. Aga kui asi jõuab mõttest kaks sentimeetrit kaugemale, selgub, et isegi inimesed, kes metsarajal sipelgatele pealeastumist väldivad, ei taha tuulikut oma koduõuest ka mõne kilomeetri kaugusele. Mitte keegi neist.

Sama probleem on polügoonidega. Pragusel juhul tahab kaitseministeerium rajada (midagi ei ehitata) ühe laskeala suurtükiväe tarvis. Ala kasutataks kamina andmetel 8 päeva aastas talvisel perioodil. Mitte ühegi valla inimesed ei ole sellistel tingimustel nõus – turistid kaovad, maja laguneb, kui hirmus põmmutamine hakkab, kõrvad kukuvad peast ära kui paugutatakse, teed sõidetakse läbitamatuks.

Küsige neilt, et kas Eestit on vaja kaitsta. Vastus – nojaa, pauguta ei tohi riiki enam ära anda. Sellegipoolest ei taha nad, et nende tagumikke kaitsvad sõdurid nende koduümbruses paar päeva aastas harjutaksid.

Tehke kindlasti, aga mitte siia.

Vihale ajab selline inin. Kõik mõtlevad vaid oma ninaesisele. Ime siis, et oleme seal kus me oleme.