CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

reede, 23. oktoober 2009

Kunstilisest udust, eelmise posti jätk

Nagu minu kiusamiseks kirjutas reedeses Päevalehes kirjanik Kärt Hellerma nii:

„Viimasel ajal lööb eesti proosas välja üks rahvuskultuuri omapära – armastus nalja ja naeru vastu. Aga see nali on natuke kitsapiiriline ja kohati ülimalt odav.

Romaanivõistluse käsikirjade valikus kippus pinnale jääma hästi vormistatud, aga toores ühiskonnakriitiline paatos, ühesõnaga eluline lugu. Veelgi parem, kui see lugu oli esitatud iroonilis-groteskses võtmes, viimse piirini karikeeritult.

Paistab, et irratsionaalne, poeetiline, peenemat kirjanduslikku kuulmist eeldav, tavareaalsusest hälbiv kujutamislaad ei leia sotsiaalkriitilise ja läbivalt depressiivsete fantaasiatega tembitud autorihoiakuga harjunud kriitikute seas enam mõistmist. /---/ Nad lihtsalt joonduvad tavaarusaama järgi, mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”.

Kogemus ütleb, et ainult argielust materjali ammutav kirjanik muutub varem või hiljem pessimistiks ja resigneerub. Mäss „paha” ühiskonna vastu näib küll pakkuvat ammendamatut loomearsenali, aga viib ikkagi ummikusse ja tekitab vaid üha šokeerivamaid vägivallafantaasiaid – nii nagu maailmakirjandus, -kunst ja -film on tõestanud.”

Ei saa kuidagi nõus olla kirjanik Hellerma arvamusega. Just eelmises postituses kirjutasin, et mulle meeldib lugeda selliseid iroonilisi, elulisi ja sotsiaalkriitilisi raamatuid. Ma ei ole kunagi viitsinud lugeda kunstilist udu (A. Laasiku väljend „Püha Tõnu kiusamise” kohta). Võib-olla kunagi hakkab meeldima, aga praegu tunnen küll, et lilleline, kuskil teispoolsuses hõljuv ja une-reaalsuse-müstika piiril kõikuv proosatekst ei ole minu jaoks.

”... mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”. No milleks peaks raamat olema keeruline ja elukauge. Mida ma sellise infoga peale hakkan? Täpselt nagu muusika, peab ka kirjandus midagi mulle ütlema.

Tekst ei saa olla ilus lihtsalt ilusolemise pärast. Mingi mõte võiks ka ikka kuskil kirjas olla. Lihtsalt eputamine kõnekujundite või metafooride või võimalikult segasema lauseehitusega on igav ja tüütu.

Kui midagi on öelda, siis ütle, aga nii, et teised ka aru saavad.

Mis vägivallafantaasiatesse puutub, siis need on küll läinud järjest jõhkramaks (parim näide - "Ameerika psühhopaat"), aga samas ei saa ka öelda, et elu meie ümber oleks kuidagi vähem vägivaldne. Kas seda peaks raamatust lugema? Ma ei tea, kui mitte otsida eeskujusid, vaid püüda mõista, mida autor sellega öelda tahab, siis võib ju olla.

Üldiselt usun ma, et parim materjal kirjutamiseks on ikkagi elu ise ja meie haige ühiskond (see viimane on fakt, mitte arvamus). Eluline lugu ei tähenda ju elulugu või tükki stiilis "mina ja minu saavutused ning läbikukkumised".

Kunstilist udu loen siis, kui targemaks saan.

neljapäev, 22. oktoober 2009

Paar raamatut

Kellegi vihje teemal, et sari „Califonication”, mis mulle väga meeldib, on kohati sarnane Bukowski romaanidega, viis mu viimaks selleni, et lugesin ühe tema romaanidest lõpuks ka läbi.

See oli mul tegelikult juba ammu plaanis, aga miskipärast kuidagi ei olnud seda kättevõtmist. Ühe kinkekaardi abiga ostsin endale Bukowski „Post Office’i”. Just nimelt inglisekeelse, sest eestikeelne oli ammu juba läbi müüdud, nagu ka kõik teised Bukowski tõlked, välja arvatud „Hollywood”. Ja seda viimast ma ei tahtnud.

Emotsioonid "Postkontorist"? Ma ei tea, justkui oli kohati hea, aga mitte päris selline, nagu ma olin arvanud. Ma justkui ootasin, et see on veel kurjema keelega ja peategelane on suurem egomaniakk. Ma ei tea, miks ma seda ootasin. Seega väike pettumus justkui oli.

Samas jälle nalja sai, oli toredaid väljendeid ja võrdlusi, väga ladus jutustus, kuigi lihtlausetes. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab peaaegu tavalise inimese siplemisest. Ilmselt loen üsna pea veel midagi Bukowskilt, näiteks „Women” kõlab paljulubavalt.

Sama kinkekaardiga sain väikese lisafinantseeringu abil endale ka Helme „Septembri”. Ka sellel olin ammu juba silma peal hoidnud. Esimesed leheküljekümned on loetud ja mulle juba praegu meeldib, mismoodi Helme kirjutab. Palju tuttavaid mõtteid, mida ei ole ise osanud või viitsinud kirja panna. Hea, et keegi seda minu eest on teinud. Ja paremini teinud.

Natuke on ka sarnasusi Bukowskiga. Ja "Sidrunite ja siilidega". kõik sellisest tavalisest inimesest, kes tunneb, et on pisike mutter kuskil süsteemis ja kui ta peaks katki minema, siis ta lihtsalt vahetatakse uue vastu välja.

Selliste mõtete käigus kaob ilusa elu tunnetus, alles jääb tühisus ja "why the hell I have to go through all this shit when anything never change". Mulle see meeldib, sest vahel tunnen täpselt samamoodi.