Kunstilisest udust, eelmise posti jätk

Nagu minu kiusamiseks kirjutas reedeses Päevalehes kirjanik Kärt Hellerma nii:

„Viimasel ajal lööb eesti proosas välja üks rahvuskultuuri omapära – armastus nalja ja naeru vastu. Aga see nali on natuke kitsapiiriline ja kohati ülimalt odav.

Romaanivõistluse käsikirjade valikus kippus pinnale jääma hästi vormistatud, aga toores ühiskonnakriitiline paatos, ühesõnaga eluline lugu. Veelgi parem, kui see lugu oli esitatud iroonilis-groteskses võtmes, viimse piirini karikeeritult.

Paistab, et irratsionaalne, poeetiline, peenemat kirjanduslikku kuulmist eeldav, tavareaalsusest hälbiv kujutamislaad ei leia sotsiaalkriitilise ja läbivalt depressiivsete fantaasiatega tembitud autorihoiakuga harjunud kriitikute seas enam mõistmist. /---/ Nad lihtsalt joonduvad tavaarusaama järgi, mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”.

Kogemus ütleb, et ainult argielust materjali ammutav kirjanik muutub varem või hiljem pessimistiks ja resigneerub. Mäss „paha” ühiskonna vastu näib küll pakkuvat ammendamatut loomearsenali, aga viib ikkagi ummikusse ja tekitab vaid üha šokeerivamaid vägivallafantaasiaid – nii nagu maailmakirjandus, -kunst ja -film on tõestanud.”

Ei saa kuidagi nõus olla kirjanik Hellerma arvamusega. Just eelmises postituses kirjutasin, et mulle meeldib lugeda selliseid iroonilisi, elulisi ja sotsiaalkriitilisi raamatuid. Ma ei ole kunagi viitsinud lugeda kunstilist udu (A. Laasiku väljend „Püha Tõnu kiusamise” kohta). Võib-olla kunagi hakkab meeldima, aga praegu tunnen küll, et lilleline, kuskil teispoolsuses hõljuv ja une-reaalsuse-müstika piiril kõikuv proosatekst ei ole minu jaoks.

”... mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”. No milleks peaks raamat olema keeruline ja elukauge. Mida ma sellise infoga peale hakkan? Täpselt nagu muusika, peab ka kirjandus midagi mulle ütlema.

Tekst ei saa olla ilus lihtsalt ilusolemise pärast. Mingi mõte võiks ka ikka kuskil kirjas olla. Lihtsalt eputamine kõnekujundite või metafooride või võimalikult segasema lauseehitusega on igav ja tüütu.

Kui midagi on öelda, siis ütle, aga nii, et teised ka aru saavad.

Mis vägivallafantaasiatesse puutub, siis need on küll läinud järjest jõhkramaks (parim näide - "Ameerika psühhopaat"), aga samas ei saa ka öelda, et elu meie ümber oleks kuidagi vähem vägivaldne. Kas seda peaks raamatust lugema? Ma ei tea, kui mitte otsida eeskujusid, vaid püüda mõista, mida autor sellega öelda tahab, siis võib ju olla.

Üldiselt usun ma, et parim materjal kirjutamiseks on ikkagi elu ise ja meie haige ühiskond (see viimane on fakt, mitte arvamus). Eluline lugu ei tähenda ju elulugu või tükki stiilis "mina ja minu saavutused ning läbikukkumised".

Kunstilist udu loen siis, kui targemaks saan.