Paar raamatut

Kellegi vihje teemal, et sari „Califonication”, mis mulle väga meeldib, on kohati sarnane Bukowski romaanidega, viis mu viimaks selleni, et lugesin ühe tema romaanidest lõpuks ka läbi.

See oli mul tegelikult juba ammu plaanis, aga miskipärast kuidagi ei olnud seda kättevõtmist. Ühe kinkekaardi abiga ostsin endale Bukowski „Post Office’i”. Just nimelt inglisekeelse, sest eestikeelne oli ammu juba läbi müüdud, nagu ka kõik teised Bukowski tõlked, välja arvatud „Hollywood”. Ja seda viimast ma ei tahtnud.

Emotsioonid "Postkontorist"? Ma ei tea, justkui oli kohati hea, aga mitte päris selline, nagu ma olin arvanud. Ma justkui ootasin, et see on veel kurjema keelega ja peategelane on suurem egomaniakk. Ma ei tea, miks ma seda ootasin. Seega väike pettumus justkui oli.

Samas jälle nalja sai, oli toredaid väljendeid ja võrdlusi, väga ladus jutustus, kuigi lihtlausetes. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab peaaegu tavalise inimese siplemisest. Ilmselt loen üsna pea veel midagi Bukowskilt, näiteks „Women” kõlab paljulubavalt.

Sama kinkekaardiga sain väikese lisafinantseeringu abil endale ka Helme „Septembri”. Ka sellel olin ammu juba silma peal hoidnud. Esimesed leheküljekümned on loetud ja mulle juba praegu meeldib, mismoodi Helme kirjutab. Palju tuttavaid mõtteid, mida ei ole ise osanud või viitsinud kirja panna. Hea, et keegi seda minu eest on teinud. Ja paremini teinud.

Natuke on ka sarnasusi Bukowskiga. Ja "Sidrunite ja siilidega". kõik sellisest tavalisest inimesest, kes tunneb, et on pisike mutter kuskil süsteemis ja kui ta peaks katki minema, siis ta lihtsalt vahetatakse uue vastu välja.

Selliste mõtete käigus kaob ilusa elu tunnetus, alles jääb tühisus ja "why the hell I have to go through all this shit when anything never change". Mulle see meeldib, sest vahel tunnen täpselt samamoodi.