Tervitage uut tallinlast

Olen nüüd ametlikult tallinlane. Lasin ennast ja Anetet eile Tallinnasse sisse kirjutada. Peamiselt selleks, et tagada Netele lasteaiakoht. Millal selle võiks reaalselt saada, ei tea. Ühe lasteaia juhtivtegelane ütles, et enne kaht aastat ei ole lootustki. Aga samas lisas, et kui tööpuudus sedasi kasvab, võib igasugu asju juhtuda ja avaldas lootust, et kui mul selleks ajaks töö veel alles on, võib õnnestuda isegi varem koht saada. Selline eluterve lasteaia tragikoomika siis.

Korteriomanikuga pidasime maha ka väikese üüriarutelu nagu eelmine nädal sai kokku lepitud. Natuke rohkem kui viiendiku oli ta nõus järele andma. See pole küll nii palju kui meie lootsime, aga midagi siiski. Kui Anni ka tööl käima hakkab, mis varsti juhtub, siis on kõik okei.

Sellegipoolest maksame natuke palju oma korteri eest, eriti arvestades millise languse on hinnad üldiselt teinud ja kui külm talviti siin võib olla. Aga kuna omanik ei ole siiani ühistule ära maksnud isegi ühe akna vahetust, siis võib arvata, et tal endalgi kuskilt midagi üle ei jää ja palju alla üüri lasta ei saa. Mis pole muidugi puht ärilisest küljest meie probleem. Aga üürimisega ongi see asi, et kui enam ei meeldi või kokkuleppele ei saa võib lihtsalt ära kolida.

Seda me veel esialgu teha ei kavatse, eks näis, mis sügis toob. Suvel on praeguses elukohas küll väga mõnus olla - on rohelust ja on rand ja on ruumi, kus olla.

Lisaboonusena ei satu eriti siiakanti suvel hulluvaid tsiklimehi, kes sihitult linnavahel kütust põletavad. Kesklinnas elades olid need kaherattalised üheks kõige hullemaks nuhtluseks - nad ju ei suuda inimese moodi sõita, kas gaas põhjas või üldse mitte midagi. Seda viimast teevad nad supermarketite parklates sajakesi koos üksteise kiivridisaini imetledes.

Vist saigi kõik.

Siiski - lisan lingi ühele blogile, kus tõlgitud lugu sellest, millisena näevad erinevad USA eksperdid interneti mõju traditsioonilisele ajakirjandusele. Lugege, kui vähegi huvitab.

Ratas ja kiiver

Kuigi ilmad on külmad ja meretuul puhub ripsmed jäässe, on rattahooaeg väikese vungi sisse saanud. Laupäeval katsetasin vabaõhumuuseumi juures olevat jalgrattateed umbes tunnikese. Polnud viga, sõita nagu jaksasin ja igav ka ei hakanud. Pärast kodus prügi välja viies selgus, et trenn oli olnud päris tugev – trepist üles ronimine pole ammu nii raske olnud.

Ostsin endale ka kiivri – sellise kena ja musta – mis peaks mu šansse Tallinna liikluses mõnikümmend protsenti parandama. Üllatavalt kerged on need rattakiivrid, häirima ei ole hakanud, kuigi algul oli kummaline sõita rattaga kiiver peas.

Ilmselt põnnina väikeses asulas ereliukastega kihutamise kogemus ilma mingite ohutusvahenditeta (mõnikord ka piduriteta) on liiga kõvasti ajusse pugenud. Harjumine aga tuleb ruttu, praegu juba unustan, et mul on kiiver peas (rattaga sõites siis, mitte praegu).

Imelikul kombel ei näe ma teel tööle peaaegu ühtki kiivriga ratturit. Ometi tuleb kesklinnas sõita autoteel, kus kaitsekiiver eriti oluline. Samas kui minna rattateedele, mis tänavate kõrval, näeb harva rattureid, kellel ei ole kiivrit. On kellelgi mingi loogiline ja pädev seletus?

Kui eelmise suve lõpus ratta sain, püüdsin linnas liigelda ikka seal kus rattateed ja kui neid ei olnud, siis kõnniteel. Autode vahele ronimine tundus enesetapuna, kui vähe liialdada. Sel aastal aga olen teadlikult seal, kus ruumi rohkem ja jalgrattateed ei ole, sõiduteele roninud. Üldiselt pole üldse nii halb, sest silmad pungis liiklust jälgides ja ise kõiki eeskirju täites saab täitsa kenasti sõita. Eelistaksin muidugi rattateid, aga kesklinna ei mahu enam ju isegi jalakäiad, ratturitest rääkimata.

Tallinn promos siin mõnda aega tagasi, et jalgrattateid on hoolsalt juurde ehitatud. Pole veel kaarti ette võtnud, aga millegipärast arvan, et need uued teed on kõik kuskil Haabersti või Pirita otstes, kus autosid vähem ja ruumi rohkem. Ega kesklinnas ei saa autodelt ju sentimeetritki võtta.

Aga ega liiga palju saagi tahta vist – Eesti ei ole ometi Holland või Taani. Väike võsariik, arenguaega tuleb ikka ka anda. Aga kindel on see, et linnas on võimalik rattaga läbi ajada, ei pea autoga sõitma, ega isegi bussiraha kulutama. See viis minutit, mis ma rattaga bussist kauem tööle lähen, on väike kaotus võrreldes võiduga tervises, rahakotis ja võimaluses minna siis kui tahan ja sealt, kust tahan.

Vaatame, kaua ma jaksan tubli olla.

Mälulüngad

Keskerakondlaste ülbus hakkab ületama igasuguseid piire. Jutuks ikka need skandaalsed slovaki ärimehed, kes kesikutele annetasid 1,39 miljonit krooni. Kui veel neljapäeval väitsid kõik Keskerakonna juhtnupukesed, et neil pole aimugi, kes need mehed on ja miks nad Keskerakonnale miljoneid annetavad, siis tänaseks on kesikute peaseäretäril Priit Toobalil hakanud midagi juba meenuma.

ERR-ile antud telefonivestluse jupis ütleb mees selgelt, et (tsiteerin) „on püütud ju väita, et nad on kahtlased ja tundmatud ärimehed, aga Keskerakonna jaoks nad ei ole tundmatud.”

Einoaitäh...neljapäeval ei teadnud ta neist Slovakkia endise peaministri kinnisvara skandaaliga seotud ärikatest midagi ja nüüd justkui on nad kesikutele ikka tuttavad.

Tundub üle mõistuse idiootlik, et erakonna juhid ei tea, kes annetasid parteile kolme kuuga rohkem raha, kui annetati tervel 2008. aastal kokku. 1,4 miljonit krooni ei ole mingi 3.50, et ei mäleta, kes selle parasjagu andis. Ja tulla meediale rääkima, et meie ei tea, miks annetati ja kes nad üldse on, aga tore, et välismaalased on Keskerakonna avastanud – see on ikka kujuteldamatu ülbus.

Veel ühest seadusejonksust kogu selle asja juures. Nimekst on erakonnaseaduse järgi parteil kohustus avalikustada oma eraisikutest annetajate nimed ja kontaktandmed. Samas ei luba isikuandmete kaitse seadus internetti annetajate kontakse riputada. Siis on väike mõtlemise koht 101-le kõrgestitasustatud inimesele.

Rattaralli

Kavalalt planeeritud süsteem, et kolme kuu ID-pilet bussisõiduks lõppeb täpselt aprilli alguses, mil saan hakata rattaga tööl käima, pole päris kavakohaselt läinud. Seda eelkõige seetõttu, et vist hindasin aprillihommikuid tiba soojemaks kui need tegelikult on.

Nüüd siis sõidan väheke talongidega…kui ei unusta komposteerida. Seda on juba paar korda juhtunud, et alles bussist välja astudes tuleb meelde, et pidin ju pileti augustama. Mis teha, kui harjunud mugavalt ID-piletiga sõitma.

Ratta tahtsin hooldusesse viia, kuna see terve talve seisnud ja liikuvad osad kuivaks jäänud. Millegipärast mäletasin, et 100 krooni maksab hooldus. Aga ei maksnud – hoopis 600. Nii palju ma mugav olemise eest maksta ei kavatse, ostsin hoopis õli ja hakkasin ise spetsialistiks.

Ootan juba pikisilmi soojemaid ilmu, et saaks rattaga mõne pikema tiiru teha. Ka jalgrattateid on Tallinna juurde tekkinud ja need on üsna heas korras (vähemalt suurem osa) ning ootavad katsetamist.

Muus osas muutusteta. Rääkisin korteriomanikule madalama üüri mõttest ja tema ütles selle peale, et ahah, paarsada krooni siis umbes või kui palju. Ei hakanud teda telefonis šokeerima, kui palju tegelikult tahan alla kaubelda. Eks siis järgmine nädal paistab, kas ta on üldse millegagi nõus või topib lepingu mõlemad eksemplarid mulle söögitorru.

Pühadenädalavahetuseks siis Vändrasse. Loodan suuremal hulgal puhata ja mängida ning olla võimalikult vähe kasulik ja asjalik.

Palju õnne mulle tagantjärgi

Natuke vähem kui kuuajalise hilinemisega teatan pidulikult, et blogi, mida praegu loed, on kaks aastat vana. Esimene postitus siis 12. märtsil 2007. Lugesin naljapärast vanu postitusi kah. Õigesti tegin, et naljapärast lugesin, sest oligi naljakas.

Ma olen muidugi olnud keskmisest oluliselt laisem blogija, vist korra nädalas keskmiselt ilmub midagi siia. Muidugi saaks ja oleks rohkem kirjutada, aga kuna otsest sundi ei ole, siis alati ei viitsi.

Mitte et ei viitsi kirjutada, vaid sisse ei viitsi logida. Miskipärast ei jäta Firefox kuidagi just mu blogi parooli meelde ja pean selle iga kord uuesti sisestama. Te ei kujuta ette, kui palju on selle pärast siia postitusi ilmumata jäänud.

Imelik tegelikult, kui vähe ma mäletan, mida kõike olen siia üles riputanud. Ja uskumatu, mis kõik on toimunud nende kahe aasta jooksul. Ma ei julgegi mõelda, mis saab, kui elu samas tempos ja U-kurvidega edasi läheb. Millega ma tegelen mulle statistiliselt jäänud 42 eluaasta jooksul ja kuhu see kõik välja viib?

Näe lähebki vilosoohviliseks jälle, peab tuled maha tõmbama.