Tervitage uut tallinlast

Olen nüüd ametlikult tallinlane. Lasin ennast ja Anetet eile Tallinnasse sisse kirjutada. Peamiselt selleks, et tagada Netele lasteaiakoht. Millal selle võiks reaalselt saada, ei tea. Ühe lasteaia juhtivtegelane ütles, et enne kaht aastat ei ole lootustki. Aga samas lisas, et kui tööpuudus sedasi kasvab, võib igasugu asju juhtuda ja avaldas lootust, et kui mul selleks ajaks töö veel alles on, võib õnnestuda isegi varem koht saada. Selline eluterve lasteaia tragikoomika siis.

Korteriomanikuga pidasime maha ka väikese üüriarutelu nagu eelmine nädal sai kokku lepitud. Natuke rohkem kui viiendiku oli ta nõus järele andma. See pole küll nii palju kui meie lootsime, aga midagi siiski. Kui Anni ka tööl käima hakkab, mis varsti juhtub, siis on kõik okei.

Sellegipoolest maksame natuke palju oma korteri eest, eriti arvestades millise languse on hinnad üldiselt teinud ja kui külm talviti siin võib olla. Aga kuna omanik ei ole siiani ühistule ära maksnud isegi ühe akna vahetust, siis võib arvata, et tal endalgi kuskilt midagi üle ei jää ja palju alla üüri lasta ei saa. Mis pole muidugi puht ärilisest küljest meie probleem. Aga üürimisega ongi see asi, et kui enam ei meeldi või kokkuleppele ei saa võib lihtsalt ära kolida.

Seda me veel esialgu teha ei kavatse, eks näis, mis sügis toob. Suvel on praeguses elukohas küll väga mõnus olla - on rohelust ja on rand ja on ruumi, kus olla.

Lisaboonusena ei satu eriti siiakanti suvel hulluvaid tsiklimehi, kes sihitult linnavahel kütust põletavad. Kesklinnas elades olid need kaherattalised üheks kõige hullemaks nuhtluseks - nad ju ei suuda inimese moodi sõita, kas gaas põhjas või üldse mitte midagi. Seda viimast teevad nad supermarketite parklates sajakesi koos üksteise kiivridisaini imetledes.

Vist saigi kõik.

Siiski - lisan lingi ühele blogile, kus tõlgitud lugu sellest, millisena näevad erinevad USA eksperdid interneti mõju traditsioonilisele ajakirjandusele. Lugege, kui vähegi huvitab.