Ratas ja kiiver

Kuigi ilmad on külmad ja meretuul puhub ripsmed jäässe, on rattahooaeg väikese vungi sisse saanud. Laupäeval katsetasin vabaõhumuuseumi juures olevat jalgrattateed umbes tunnikese. Polnud viga, sõita nagu jaksasin ja igav ka ei hakanud. Pärast kodus prügi välja viies selgus, et trenn oli olnud päris tugev – trepist üles ronimine pole ammu nii raske olnud.

Ostsin endale ka kiivri – sellise kena ja musta – mis peaks mu šansse Tallinna liikluses mõnikümmend protsenti parandama. Üllatavalt kerged on need rattakiivrid, häirima ei ole hakanud, kuigi algul oli kummaline sõita rattaga kiiver peas.

Ilmselt põnnina väikeses asulas ereliukastega kihutamise kogemus ilma mingite ohutusvahenditeta (mõnikord ka piduriteta) on liiga kõvasti ajusse pugenud. Harjumine aga tuleb ruttu, praegu juba unustan, et mul on kiiver peas (rattaga sõites siis, mitte praegu).

Imelikul kombel ei näe ma teel tööle peaaegu ühtki kiivriga ratturit. Ometi tuleb kesklinnas sõita autoteel, kus kaitsekiiver eriti oluline. Samas kui minna rattateedele, mis tänavate kõrval, näeb harva rattureid, kellel ei ole kiivrit. On kellelgi mingi loogiline ja pädev seletus?

Kui eelmise suve lõpus ratta sain, püüdsin linnas liigelda ikka seal kus rattateed ja kui neid ei olnud, siis kõnniteel. Autode vahele ronimine tundus enesetapuna, kui vähe liialdada. Sel aastal aga olen teadlikult seal, kus ruumi rohkem ja jalgrattateed ei ole, sõiduteele roninud. Üldiselt pole üldse nii halb, sest silmad pungis liiklust jälgides ja ise kõiki eeskirju täites saab täitsa kenasti sõita. Eelistaksin muidugi rattateid, aga kesklinna ei mahu enam ju isegi jalakäiad, ratturitest rääkimata.

Tallinn promos siin mõnda aega tagasi, et jalgrattateid on hoolsalt juurde ehitatud. Pole veel kaarti ette võtnud, aga millegipärast arvan, et need uued teed on kõik kuskil Haabersti või Pirita otstes, kus autosid vähem ja ruumi rohkem. Ega kesklinnas ei saa autodelt ju sentimeetritki võtta.

Aga ega liiga palju saagi tahta vist – Eesti ei ole ometi Holland või Taani. Väike võsariik, arenguaega tuleb ikka ka anda. Aga kindel on see, et linnas on võimalik rattaga läbi ajada, ei pea autoga sõitma, ega isegi bussiraha kulutama. See viis minutit, mis ma rattaga bussist kauem tööle lähen, on väike kaotus võrreldes võiduga tervises, rahakotis ja võimaluses minna siis kui tahan ja sealt, kust tahan.

Vaatame, kaua ma jaksan tubli olla.