Koolide pingerea vähetuntud saladus

Iga-aastane jutt, aga kordan taaskord üle, seekord kirjalikult – Eesti koolide pingerida eksamitulemuste põhjal näitab Eesti koolide pingerida eksamitulemuste põhjal. EI MIDAGI MUUD.

Palun, ärge lugege sealt välja seda, mida seal ei ole. Seal ei ole kirjas, milline on parim kool, seal ei ole kirjas, millise kooli esimesse klassi peaks lapse viima, seal ei ole kirjas, millises koolis on head õpetajad, seal ei ole kirjas, millises koolis on tervislik koolitoit, seal ei ole kirjas, millised on kooli küttearved jaanuari teisel nädalal.

Seal on kirjas, kui palju punkte said mingi kooli abituriendid keskmiselt mingi aine eksamil või keskmiselt kõikide eksamite peale kokku. See on kõik.

Miks kardetud ummikud ära jäid?

Seoses ühistranspordi muudatustega, eriti BUS-siradade mahajoonimisega, kedrati nädalate kaupa meedias, et oi-oi-oi mis ummikud saavad olema kooliaasta alguses. Uskusin seda minagi. Täna on esimene n-ö päris koolipäev ja tavapärasemast rohkem ummikuid ei ole. Miks?

Igasugune loogika ütleb, et linn peaks olema praegu, kui kell 8:47 seda rida kirjutan, paksult ummikuis. Autodel on sel sügisel bussiradade tõttu veel vähem ruumi kui varasematel sügistel, mil kooli algusega seoses alati linn umbes on olnud. Ja olgugi, et mul ei ole usk inimkonda päris kadunud, arvan siiski, et nii paljud autoomanikud siiski oma sõiduvahendit ühisbussi vastu vahetanud ei ole.

Ummikute puudumise põhjus peitub minu arvates meedias. Ja samuti kinnitub siin veelkord tõsiasi, et meedial, kitsamalt ajakirjandusel siiski on mõju igapäevaelule. Kui ikka kaks nädalat hirmutatakse tulevaste megaummikutega 3. ja 4. septembril, siis inimestele jõuab see kohale ja lausa imeväel suudetakse oma hommikut planeerida nii, et kõigil ligi 200 000 autoomanikul ei toimu sõidud üheaegselt.

Kindlasti otsustas mõni ummikuhirmus ka bussi kasuks, vähemalt neil esimestel päevadel. Seda ei saa välistada. Samuti ilmselt viidi mõned lapsed kooli üldse jalgsi, vähemalt esimestel päevadel. Mõni läks kindlasti autoga, aga teisel marsruudil, teisel kellaajal vms. Ühesõnaga – planeeriti asju ette.

Ma küll eksisin esimese ennustusega, et just täna hommikul on suured ummikud, kuid julgen siiski teha ka teise ennustuse. Kahe nädala pärast on ummikud hullemad. Põhjus lihtne. Meedia pöörab pilgud ummikutelt eemale, inimeste endine rutiin hakkab taastuma, st kõik inimesed teevad kõiki toiminguid hommikul viimasel minutil või natuke veel hiljem ja teevad seda kõike üheaegselt. Ja autodega. Ja kesklinnas.

Aga siiski on tore teada, et kui piisavalt palju kaagutada ja hoiatada, suudetakse sellest õppust võtta küll. Kahju ainult, et kuskil keset ligast novembrit näiteks ei soovi autoomanik enam bussis õõtsuda ega jala poris tallata. Ummikus seisev soe ja vihmakindel auto on mõnusam kui sügisesed ilmad Eestis, see on fakt.

Püsi parem heaga oma mugavustsoonis

Leidsin ühe pisikese artikli, mis räägib jälle kurat teab mis uuringust, aga mille point on: püsi oma mugavustsoonis. Ei taha rääkida sellest artiklist, ammugi mitte tollest Šveitsi sõltumatu uuringutootja dermatoloogiliselt testimata uuringust. Tahan natuke mõelda tolle mugavustsooni teemal üldiselt.

Kuhu ma ka ei vaata, kõikjal nähakse (just nimelt umbisikuliselt) kurja vaeva, et süstida inimestesse arvamust, et nonde elu on liiga mugav ja kui sa oled hetkeolukorraga rahul, siis sa lihtsalt mandud ning kõik teised, kes muudkui püüdlevad, libisevad järjest kaugemale eest ära. Kes poleks näinud kellegi poolt Paintis joonistatud graafikuid, kus ühes pisikeses sõõris on sinu mugavustsoon ning sellest millimeetri kaugusel, kõigest käeulatuses ebamugavustsoonis asub suurem sõõr kogu elu naudingute ja põnevuste ja igavese õnnega.

Esiteks tähendab mugavus inimestele erinevaid asju ja üks, mida mugavus kindlasti ei tähenda on laiskus. Ma ei saa aru, mismoodi on mugavusest saanud laiskuse sünonüüm. Need sõnad ei tähenda ju üht ja sedasama. Kui vaadata kõiki neid lõputud sõõrigraafikuid ja asendada nendes sõna „comfort“ sõnaga „laziness“, lähevad need sõõrid ju palju täpsemaks ja neis tekib tähendusealge.

Aga oletame, et neis sõõrides peetakse tõesti silmas mugavust. Kuid mugavus on ju see, mille poole inimesed on alati püüelnud. Seda ka kõige pisemates asjades. Kui diivanil istuda on liiga mugav, siis palun, istu põrandal. Utreeritud näide, loomulikult, aga annab aimu, mida ma mõtlen. Kui inimesel on mugav, on tal hea olla. Ma ei tea kedagi, kes järjekindlalt sooviks, et tal oleks halb olla. Aga ütleme, et vaevab kolekange soov mugavusest välja murda, siis mis saab edasi? Olen tahtlikult end viinud ebamugavustsooni. Mis on seal olemise eesmärk? Kõige loogilisemalt mõeldes on eesmärgiks taastada mugavus, kuid väidetavalt siis mingil kõrgemal tasemel. Ja siis? Järgmise taseme ebamugavustsooni?

Mind hämmastab, kuidas inimesi hakkab vaevama justkui mingi süütunne, kui neil on hea ja mugav olla. Ma julgen öelda, et oma elus pidevalt mugavuse jälgede otsimine ja nende väljaajamine viib inimese sirgelt depressiooni ja ajab nad hulluks. (Tuletage meelde, mis juhtus perekonnaga Pätus, kui nad olid korralikeks hakanud ja nägid unes, kuidas majas polnud enam ühtki tolmukübet.)

Niipea kui on tekkinud hinges rahulolemise tundepojuke, tuleb hakata järele mõtlema – kas ma ikka olen rahul, kas ma sellist elu tahangi, kas mitte ei saaks paremini, äkki ma olen muutunud mugavaks, näe, arutlen siin soojas toas pehmel voodil, hea raamat nina ees lahti. Ja see hakkab hinges närima, kuni tuleb sõõrigraafik ja toob selguse – jah, sa oled mugav ja pead sellest pääsema.

Võite nüüd öelda, et just ebamugavuses hakkab inimene tegutsema ja millegi poole püüdlema. See on osaliselt õige, aga ainult väga osaliselt. Minu tagasihoidlik kogemus ütleb, et head mõtted ja tahe tekib just siis, kui on hea olla, tagala on kindel, väsimus ei murra. Ebamugavuses hakkab inimene tegutsema siis, kui ta sinna mingil põhjusel satub, mitte ise ei roni. Kui inimese sissetulekud järsult vähenevad, hakkab ta esmalt kokku hoidma oma mugavuse arvelt. Ei ütleks, et ta elu siis paremaks läheks või et ta kuidagi kirgastuks senisest elustandardist loobumise käigus. Kui rahaline seis paraneb, hakkab inimene endist mugavust taastama ning elu ja eelkõige tuju läheb paremaks.

On vale järeldada, et kui inimene ootamatul vaesusse sattudes näiteks asutas oma hobi põhjal firma, millel hakkab hästi minema, siis järelikult tuleb end viia ebamugavusse, et edu õuele tuleks. Kes suudaks tõestada, et kui ootamatu vaesus oleks tulemata jäänud, poleks sel inimesel veelgi paremini läinud?

Ja kõigel sellel pole mingit pistmist keskpärasusega rahuldumisega. Mis on keskpärasus? See, kui ma ei ole Steve Jobs?

Ma saan suurepäraselt aru inimeste soovist kuhugi edasi liikuda, teha elus muutusi, kui need vajalikuks osutuvad, mitte muutuda laisaks ja seejärel igavaks. See kõik on hea, aga peab tulema inimesest endast ning igasugune pealepressimine, inimeste mugavusest väljautsitamine, neis tahtlikult rahulolematuse tekitamine viib inimesed ebamugavusse. Ja ebamugavuses pole midagi head. Märjad sokid ei ole mõnusad.



PS. Lisasin siia siis ka kuulsad sõõrid. Esimesed netist leitud. Vaadake ometi neid sõnu seal mugavussõõris. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks mugavusest depressiooni langenud, keda mugavus saaks väsitada (see on ju lausa jabur!). „Just Survival“ kuulge, lõpetage ära, lugege Ekspressist lugu korra päevas söönud üksikisast ja öelge, et too mees oli kolme last kasvatades lihtsalt elus püsides oma mugavustsoonis. See on juba mõnitamine. Ja kuulus „What If I Can't“ on iga ratsionaalse inimene kalkulatsiooni osa, kui selgitatakse välja ettevõtmise riskide suurust.

Restart nr ei tea mitmes

Nagu lugejad kõik märkasid, proovisin aastat alustada uljalt blogides, et siis vähemalt ühe postiga nädalas välja tulla. Aga tuli välja, et ei tulnud välja. Vabandus valige järgneva hulgast: puhkus, palju tööd, vähe vaba aega, mõtteid pole, mõtteid on, aga ei viitsi kirjutada, elumuutused, koer sõi arvuti ära. Osad siit on õiged ka. Koera oma mitte, selle vale pärast vabandan.

Igasugu sebimist on palju olnud ja tegelikult on juhtunud ka asju, millest siia kirjutada, aga pole kättevõtmist olnud lihtsalt seni.

Uudis nr 1: lähen kooli taas. Olen seda jõudnud päris paljudele rääkida, aga panen korra ka siia kirja ikkagi. Eesmärgiks siis saada ajakirjanduse osas targemaks. MA-ks koguni. Plaan on olemas ja tahe on olemas, eks näis kuidas see välja kukub. Palju loodan sellele, et kuna olen valdkonnas sees, siis leian õppides palju tuttavat või midagi, mis vähemalt haakub mu seniste kogemustega ning see kõik annab lisamotivatsiooni. Ei loo illusioone, et järgmise kahe aasta jooksul palju magada või puhata saan. Aga ma arvan, et olen valmis.

Uudis nr 2: noored inimesed siiski abielluvad. See on väga tore, ma ei oskagi öelda, miks täpselt see tore on. Ühiskond otseselt ei nõua enam ammu kooselu seadustamist, seega on hea, et inimesed sellest hoolimata leiavad põhjuseid, miks oma tihti juba pikka aega tagasi tehtud otsus ka lõplikult kinnitatakse.

Rohkem uudiseid vist ei olegi, eriti isiklikust elust. Andunud lugejad saavad jääda siis ootama postitusi meediateemadel ning eriti õpingute teemadel. Viimased hakkavad kindlasti sisaldama hulgaliselt vandesõnu, virinat ning küsimusi miks küll, kas keegi ei võinud varem öelda, millal ometi, kas keegi teab jne. Aga varasemast ülikooliajast saadud kogemus ütleb, et blogipostitusi hakkab rohkem tulema, eriti kui samal ajal oleks vaja mingit kooliasja teha.

Maanteemaks Eesti moodi

Eile tegid siseministeerium ja politseiamet ülevaate eelmisest aastast. Õhtusest „Aktuaalsest kaamerast“ jäi minu jaoks kõlama korrakaitse politsei bossi Tarmo Miilitsa mõte, mis puudutas suurenenud väikeste kiiruseületamiste arvu.

Nimelt leidis ta, et paljud liiklejad, kes ületavad sõidukiirust umbes 6 km/h, võtavad kiiruskaameralt või patrullilt saadud väikest trahvi kui kiiruse- või teemaksu – peabki väheke raha andma selleks, et viis minutit varem Tartusse või Tallinnasse jõuda.

Sellele lisaks tuli täna hommikul politseilt teade, et patrullautodes hakatakse katsetama kaardimakseterminale. Naljakas, et üks asutus, mis räägib probleemist, töötab sellele ise vastu, sest kaardimakse võimaldamine just kinnitabki Miilitsa teooriat. Ületad pisut kiirust, saad väikese trahvi, aga siis kollases vestis relva ja kiirusemõõtjaga klienditeenindaja ulatab kaardimakseterminali, lööd pinni sisse ja head teed. Tegelikult saab kaardiga tasuda lausa kuni 400€ suuruse trahvi, mida vaevalt väga väikese kiiruseületamise eest määratakse.

Ma saan aru, et riigil on oluline trahviraha inimestelt kätte saada, olgu see trahv nii väike kui tahes. Kohe trahvi maksmine aitab riigil kokku hoida ka bürokraatiakulusid.

Samas on trahv siiski karistus väär- või kuriteo eest. Minu arvates ei tohiks karistuse kandmine olla mugav, lihtne ja kerge. Vastupidi, see peaks olema paras piin, tüli ja nikerdamine, mis võtab isu seda jama uuesti läbi teha.

Kui trahvi saab kohe kaardiga ära tasuda nagu poes singi eest makstes, siis ei ole sellisel karistusel muud mõtet kui lihtsalt riigile raha kogumine. Maanteemaks. Kiiruseületamise tasu. Aga mitte karistus. Ja kui ei ole karistust, siis sisuliselt on väike – või ka keskmine – kiiruseületamine vaikivalt aktsepteeritud. Kuigi kiiruseületamise teenus ei ole tasuta, saab selle eest alati käigu pealt tasuda...vahel ehk õnnetub maksmatagi läbi hiilida.

Või mis?

Rahavaba transport

Rääkisin eelmises postituses oma mõtetest tasuta transpordi teemadel. Kellel nüüd Postimees peaks kätte sattuma, lugege Hannes Lutsu arvamuslugu. Kõik on öeldud.
Kui artikkel netis avalikuks läheb (mida ta päevapeale läheb nagu 95% "lugege-raha-eest-artiklitest"), riputan ka lingi.

Tänan tähelepanu eest.
***
10:55
Ei läinud paari tundigi.
http://arvamus.postimees.ee/703564/hannes-luts-rohkem-kara-kui-kasu/

Tahan kõike tasuta! Kohe!

Ajendatuna Savisaare ideest panna ühistransport linnaelanikele käima tasuta tahan selle kõlava ja hiid-populistliku mõtte juures mõnd asja rõhutada enne kui selleteemalisel tulevasel rahvaküsitlusel „jaa“ vastama tormate.

Ma ei peatu selle idee väljakäimise ajastuse ja mastaapsuse tagamõtetel, see on niigi selge, eriti kui transport peaks hakkama olema tasuta 2013. aastast, mil paari kuu pärast on ootamas kohalike omavalitsuste valimised.

Idee sisu on paljuhuvitavam. Tasuta transport ise on õilis ja hea ning mulle jubedalt meeldiks, kui ma ei peaks maksma sentigi Tallinnas busside-trammide-trollidega sõitmise eest. Aga teades, et midagi ei ole maailmas tasuta, siis kes selle nalja kinni maksab?

Linn väidab, et raha ja arvutused on olemas. Kahjuks ei jaga linnavalitsus seda arvutust linnarahvaga vaid kinnitab, et see on olemas ja olge aga rahulikud. Aga tahaks ikkagi näha, sest sellise projekti katteallikad peavad olema üüratud ja kindlasti tuleb osa, kui mitte kogu vajalik summa linnarahva taskust. Nii või teisiti.

Muide, mäletate kui Tallinn kehtestas müügimaksu? Ka siis ei olnud algul arvutusi ega prognoositavat tulu, samuti puudus selgus, mis tooted maksu alla lähevad. Seega sarnane käitumismall – idee lopsti välja ja pärast vaatame, mis ja kus ja kes.

Nüüd selle idee tulemustest. Tasuta transpordiga autode hulka vähendada sooviva Savisaare vildakas loogika kõlab nii: „Teisalt pole ühissõiduk paljude inimeste jaoks "odav alternatiiv" autole. Tallinnas on 30 päeva kaardi hind vaid 18,50 eurot. Samas on paljudel inimestel riigi õhukese sotsiaalsüsteemi või napi töötutoetuse tõttu ikkagi karjuvalt vähe raha.“ (E. Savisaar, Õhtuleht, 11.01.12)

Palun selgitage nüüd mulle, kuidas seni autoga sõitnud (ja ropult raha kütusele kulutanud) inimene valib auto asemel ühissõiduki, kui kogu tasuta bussist tulenev kokkuhoid kuus on kõigest 18 ja pool eurot? Kas see raha kaalub tema jaoks üles mugavuse, millega ta on seni harjunud ja mida ta on jõudnud seni ka kinni maksta? Väga kaheldav.

Kui rahaline pool kõrvale jätta, siis tasuta ühistransport tähendaks suure hulga uute ühissõidukite ostmist (kuna sõitjaid ilmselt tuleks siiski juurde) ja ka vanu tuleks paljuski välja vahetada. Sest olgu see sõit tasuta või mitte, kui bussides on tihedas kobaras sadu inimesi, buss on räpane, sõidugraafik on hõre ja ebaloogiline, ei taha inimesed ühistransporti kasutada. Olgem ausad, need kes sõidavad täna Tallinnas ühistranspordiga, teevad seda sellepärast, et muud võimalust ei ole, mitte et neile hirmsasti meeldib siinse ühistranspordiga sõita.

Olen nõus Hannes Lutsuga tänases Päevalehes, kes usub, et kui ühistransport on tasuta, hakkavad seda senisest enam kasutama hoopis need, kes praegu käivad jala või sõidavad rattaga. Samuti ronivad bussidesse ka need asotsiaalid, kes seni veel trahvi hirmus seda ei teinud.

Need on vaid mõned esmased mõtted, mis selle ideega tekivad. Vastuseta küsimusi palju. Iseenesest on tasuta transport lahe ja vägev küll, aga reaalsuses on kahtlane, kas see soovitud kujul toimib.

Maal elamine on rikastele

Tänane Faktum&Ariko uuringujuhi Kalev Petti artikkel Postimehes „Maalt linna, pisarateta“ võtab kenasti argumenteeritult ja lahti seletades kokku ühe mõtte, mida olen juba paar aastat ükskõik kellega maa-elu teemal rääkides aluseks võtnud – maal elamine on rikastele.

Ma ei pea silmas kitsalt rahaliselt rikkaid, vaid inimesi, kes on oma elus jõudnud nii kaugele, et sisuliselt ei vaja maal kohapeal pakutavaid teenuseid (nii vähe kui neid seal saada ongi). Neil, kes sõltuvad kohapealsetest teenustest, kaotavad elukvaliteedis suurelt.

Aga kui Petti on juba minust paremini hulga mõtteid kirja pannud, toon kokkuvõtlikult välja mõned minu jaoks tähelepanuväärsed lõigud:

**„Regionaalarengu küsimustes on üheks adekvaatse konteksti keskseks elemendiks asjaolu, et Eesti on väike, hõredalt asustatud ja suhteliselt vaene maa. Seda teadmist eirates ei õnnestu isegi probleemi õigesti püstitada, rääkimata lahenduste leidmisest.“

**„Kui küsida, kas külas, kus elab paarkümmend inimest, vajab inimene näiteks juuksurit, siis vastus on, et muidugi vajab (kes ei vajaks?), aga see tase ei saa kuidagi olla ettevõtluse aluseks. Kui võrdleme oma rahvastiku tihedust ja ostujõudu maal tüüpilise Euroopa riigiga, siis tuleb kohalikule turule suunatud ettevõtluse puhul vältimatult tõdeda: unustame ära, see on täiesti mõttetu üritus.“

**„Kõigepealt tasuks määratleda, kes võiks üldse meil maal elada. /---/ Esiteks talupidajad/põllumajandustootjad ning nende alaline tööjõud. Teiseks ettevõtjad ja nende töötajad, kelle toodang või teenused lähevad eksporti ehk kelle klient on tegelikult mujal. Kolmandaks vabakutselised – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, programmeerijad (interneti vahendusel) jms, kes ei pea oma tööd tingimata linnas tegema. Ja neljandaks, kelle töökoht on lähimas linnas ja kes ei pelga igapäevast edasi-tagasi sõitu. Kõik. Ehk inimesed, kelle toimetulek ei sõltu kohalikust tarbijaskonnast.“

**„Rohkematel pole põhimõtteliselt asja ega ka majanduslikku otstarvet elada maal. Kui seda soovitakse, palun väga, aga siis ei tasu kurta, et kohapeal pole teenuseid, apteeki, kohalikku võimu ja muud sellist. Nimetatud neli kategooriat saavad telekommunikatsiooniajastul hakkama ilma kõigi teenuste püsikohalolekuta ning võivad füüsilist kohalolekut vajavaid teenuseid saada vabalt maakonna- või muus lähimas keskuses. Majanduslikult toimetulev seltskond on ka see, kes suudab „maa“ eest hoolitseda ja seda korras hoida.“

**„Võib-olla oleks otstarbekas kogu regionaalpoliitika, haldusreformi, haridusreformi jm reformide ja arengukavade juures võtta aluseks terviklik majandusgeograafiline pilt ning panna püsti toetusprogramm, mis aitaks inimestel ümber asuda elujõulisematesse keskustesse.“ (Kalev Petti, Postimees, 11.01.12)

Seega kui te ei kuulu ühte Petti nimetatud neljast kategooriast, ei ole mõtet ronida maale elama nii, et kogu elu hakkab sõltuma kohapealsest apteegist, külapoest, vallavalitsusest, kultuurimajast, lasteaiast ja koolist. Rääkimata töökohast. No tegelikult võib muidugi maale kolida küll, aga seda siis teadlikult leppides faktiga, et riik ei suuda iial tagada maal kõiki teenuseid.

Kui ühegi taolise teenuse kaugemalt kättesaamine probleeme ei valmista ehk on olemas (rahaline) sõltumatus, siis on maal hea elada.

Pühademõnitus autojuhtidele

Tänases tarbijanurgas räägime hindadest ja autojuhtide mõnitamisest. Full disclosure'ina ütlen kohe ära, et mul autot ei ole, küll aga on load ja olen juhtunud ka rooli.

Enne jõule teatas Statoil, et pühade ajaks langetatakse kütuse hinda 2 (kaks) senti liitrilt. Teised jaamad tulid muidugi robinal järgi, Neste oli isegi nii ülbe, et alandas hinda 3 (kolm) senti. Seepeale korrigeeris muidugi Statoil ka 1 (ühe) sendi võrra hinda veel allapoole.

Esiteks kajastas kogu online meedia seda „hinnarallit“ uskumatu hasardi ja pühendumusega. Ilmusid pealkirjad nagu „Neste trumpas Statoili sendiga üle“, „Statoil tuli kaasa“ jne. Masendav kui lihtsalt said kütusemüüjate PR-inimesed oma jõulueelse preemia välja teenitud. Mitte midagi ei olnud vaja teha, online'id küsisid ise konksu ja haakisid end otsa. Aga see selleks.

Olulisem tuleb siit. Statoili pressiteatega oli kaasas ka tolle keti mingi ülemuse lausejupp, kus ta hinnaalandamist põhjendas enam-vähem nii: laseme hinda alla, et inimestel hardal pühadeajal ükski sõit tegemata ei jääks. Vot nii.

Arvestusega, et jõulude ajal käiakse näiteks linnast maale pühi pidama ja pärast tagasi, siis võib arvestada, et sõidetakse maha ehk kuskil 200 km. Oletame, et kulub 10 liitrit sajale, siis sõidan maha 20 liitrit kütust. Kuna Statoil on hoolitsenud, et ükski sõit tegemata ei jääks, olen pühadehinnaga säästnud igalt liitrilt kolm senti ehk täpselt 60 senti. 60 senti. Ja seda arvestusega, et kulub 10 liitrit sajale, ükski mõistlik auto tänapäeval maanteel nii palju üldiselt ei rüüpagi.

Öelge nüüd palun, kas see on autojuhtide mõnitamine või mitte? Inimene, kes on saanud endale lubada auto, kasutab seda võibolla mitte igapäevaselt, aga üle paari päeva siiski, saab Statoilit maal käimiseks kingituseks vanas rahas umbes ühe krooni. Selleks, et ükski sõit tegemata ei jääks. Minu arvates on see ikka totaalne näkku irvitamine. Isegi 500 km ühe sugulase juurest teise juurde maha sõites arvestusega 8 l/100 km olen säästnud 1.20 €. Millisel autoomanikul jääks selle raha pärast mõni sõit tegemata?

Vahel on lausa vastik vaadata, kuidas inimesed sellisele „säästule“ tarbimise suurenemisega reageerivad ja kütusemüüjad sellega arvestavad, teades, et langetatud hinna teeb tasa kütuse tarbimise suurenemine, mis niikuinii pühade ajal suureneb, hinnast olenemata. Seega igal juhul võetakse välja aasta suurim kasum (teine hea aeg on jaanipäev) ja väikese kliendimasseerimise eesmärgil loobutakse pisikesest osast kasumist langetades hinda sendikese või paari võrra. Küüniline ja vastik.

Aga loodetavasti olid teil kõigil toredad pühad. Soovin head vana aasta lõppu :) Ehk ei jää teil ükski sõit tegemata.

Kõik kooli

Nagu ikka suve lõpus mõtlen jälle kooliminekust. Ei tea, mis häda mul sellega on. Kohati tunnen, et kuidagi seisma on jäänud asjad ja oleks vaja kuhugi suunas edasi liikuda. Ja seda just nii, et teeks tööd edasi, aga õpiks samal ajal midagi juurde. Tõstaks n-ö turuväärtust.

Teisalt kiiret ju ei ole, las ajad lähevad paremaks ja mõte kindlamaks. Sest ega need, kes kohe baka järgi magistrit ei tee, lähevad uuesti kooli kuskil kolmekümne ümber. Selline mulje on jäänud vähemalt. Mida ma siis üldse tõmblen? Äkki otsustan vahepeal veel eriala ja elukutset vahetada, hakkan, maitea, õpetajaks hoopis. Kahe viimase sügisega olen nüüd nii kaugele vähemasti jõudnud, et paar ettevalmistavat sammu on tehtud. Eks siis 7. oktoobril on selge, mis ma lõpuks otsustasin. Kui praegune idee ellu peaks jääma ja muid geniaalsusi pähe ei torka.

Päris kindel on aga see, et esmaspäevast läheb Nete sõimerühma. Täna täitsin trükitähtedega avaldust ja vaatasime koos ka rühmatoad üle. Täitsa okei, Nete oli väga huvitatud kõigest ja kõigist. Lasteaia kohta meil ikka veel ei ole ja päris õnnelikult läks, et sõimekohagi saime, teatavasti on just neis praegu kõige pikemad sabad. Laialt on teada, et last saab kirja panna kolme lasteaia järjekorda, ent kui paljud teavad, et lisaks saab olla ka kolme lastesõime järjekorras? Keegi mainis meile seda puhtjuhuslikult, muidu oleks Nete ka järgmise aasta rõõmsalt kodus.

Kuigi Nete saab sõimes käia vaid ühe aasta, sest järgmiseks sügiseks on ta juba kolmene, annab see siiski lasteaia järjekorra mõttes aasta juurde. Loodetavasti on sellest kasu.

Muuseas, sõime juhataja ei jätnud juba esimesel kohtumisel mainimata, et kui kodust või kuskilt saab paberit, pliiatsit, mänguasju või mida iganes, võib kõik julgesti neile tassida – sel aastal ei võimaldanud eelarve ühtki uut asja juurde osta. Welcome to Edgarburg.

Niisiis Nete sõime, Anni kooli ja mina teen ikka tööd samamoodi edasi – ärkamisest magamaminekuni ja õpetajaks siiski minna ei kavatse. Liiga huvitav on selleks. Meediasuunal on ka laiemalt üsna muutusteta, üldine reklaamikäive kukub ikka veel, kuigi online-meedias on üllatuslikult päike juba välja tulnud ja eelmise aasta sama ajaga on onu emori uuringu järgi vilkuvaid ja tõmblevaid bännereid müüdud kuskil 13% jagu rohkem. Kuna online on kiire reageerija, siis äkki on varsti oodata olukorra paranemist laiemalt, ka trükimeedias. Mil määral aga taastumine tuleb ning milline hakkab olema online’i, paberi ja tele vahekord, ei soovi keegi vist veel ennustada.

Selline suvaliste mõtete lühiülevaade siis.

Maast, aga ka ilmast

Big Banki probleem, paistab, lahenes. MM-i lõpuks Anete enam liivakastis tuuseldavat Uudmäed ei kartnud. Ei teagi, milles asi oli.

Augusti lõpp on käes ja varsti algavad kõigil kiired ajad. Minul aga läheb kõik edasi nii, nagu ennegi. Vahepeal on isegi kade meel pisut, et ei saa ise töö kõrvalt kooliga rabada ja siis jonnida, et kiire on ja midagi ei jõua teha. Lahe aeg oli kooli ja tööga koos mässamine, kui nüüd tagasi mõelda.

Muidugi on mul võimalus seda järgmisel aastal jälle teha, kui ise vähegi viitsin ja erinevad otsused ära otsustan. Eks paistab, ma venitan seda mõtet veel natuke, umbes järgmisse kevadesse.

***

Maale pole ka ammu jõudnud – viimati vist juba kuu aega tagasi. Mingil põhjusel on reisimine üsna tüütuks muutunud. Võib-olla seepärast, et sel kuul oleme mitmel pool käinud, võib-olla ka seetõttu, et Anete on nüüd uudishimulikkus ise, ega taha rongis enam paigal püsida. Kahetunnise mässamise järel olen ise juba väsinud, aga temal on vaja vaadata, mis vaguni prügikastis sisaldub ja otsida üles kõik lastest kaasreisijad, kellele nägusid teha ja kelmikalt naeratada.

Järgmisel kuul peaks ikkagi kindlasti käima, kes teab, kauaks neid ilusaid suviseid ilmu veel jätkub. Siis saaks järgmise reisi planeerida kuhugi varasügisesse, mis on praegu mul vaieldamatult kõige oodatum aastaaeg.

***

Rohkem polegi midagi ette kanda. Spordirindelt kaks uudist – hakkas Hispaania velotuur, kus ässade kõrvale trügib ka Taaramäe (Vändra omad teavad, kellega tegu), talle tuleb kaasa elada, üsna tõenäoliselt teeb ta juba tänavu mingil kujul Eesti rattaspordi ajalugu. Teiseks – mu enda velotuuril on väikesed pausid sisse tekkinud ja pole nii palju sõita saanud kui tahaks. Kuskil 1000 km on suvega koos, aga plaanist olen kuskil 200K maas.

Mis on viga Big Banki reklaamil?

Peab veel eluskatseid tegema, aga kolm korda on piisav tõestus – mu laps kardab hüsteeriliselt Big Banki neid kaht klippi, mis tulevad enne ja pärast Berliini kergejõustiku MM-i ülekandeid.

Muudelt reklaamidelt ei ole võimalik tema pilku ära saada – ta vaevu pilgutab silmi, kui telekas saavad oma aja pesupulbrimemmed ja muud tegelased.

Eile aga jooksis ta Big Banki reklaami peale teleka eest minema, nii kaugele kui 1-aastase jalad kandsid ja hakkas lohutamatult nutma. Arvasin, et ta sai kuskil haiget, aga kõik paistis korras olevat.

Õhtul hiljem sattus ta nägema veel kahte Big Banki klippi. Niipea kui esimene algas jooksis ta madratsini ning viskus nuttes pikali. Siis tulid mingid muud reklaamid vahele,ta rahunes maha ja hakkas uuesti telekat vaatama. Seejärel asus Uudmäe jälle Big Banki laenuraha eest kolmikut hüppama ja tütar roomas kiiruga madratsilt maha, jooksis esikusse ning karjus kui ratta peal.

Ma ei ole ammu midagi nii kummalist näinud. Mis sellel reklaamil küll viga on??

Postimehe ringkaitsest veel

Ikkagi pean korra veel sõna võtma eelmise postituse teemal. Lugege seda Küllike Roovälja arvamust ja siis vastake järgmistele küsimustele:

1)Kas olete elu jooksul lugenud mõttetühjemat ja vähem argumenteeritud arvamuslugu?
2)Kas oleksite kunagi uskunud, et sellist lugu sunnitakse kirjutama suurepärane ajakirjanik Küllike Rooväli?
3)Kas oleksite uskunud, et Rooväli nõustubki midagi sellist oma nime all avaldama?
4)Kas on teil veel kahtlusi, et Postimees tegeleb oma töötaja(te) ringkaitsmisega, mitte aga asjast rääkimisega?

Igaks juhuks toonitan üle järgmised lõigud Roovälja arvamisest:

”Erinevalt pealinna pagariemandaist ei pea ühe tänapäevase skandaalikese või hapukurgiaja-uudise kergitamiseks naaberõuel sugugi pärmi kasutama. Soojal suveajal piisab mõnest lõbusast laulust, klaasist veinist, grupist elevil inimestest kirikuõuel jutlemas ning kitsukest pühamut uudistamas.”

Mõni lõbus laul ja grupp elevil inimesi!?!? Reaalsustajuta lugu.

” Diskoripult kirikus? Aga palju on pealinnas kirikuid, kus helipult puudub? Üksikud ehk. Et kirkus tantsitakse, lauldakse, pilli mängitakse, pole tänapäeval nüüd küll miski ime.”

Ei vaja lisakommentaare. Pilli mängitakse...kas me räägime samast üritusest ikka??

Olen väga ja väga pettunud. Raske uskuda, et inimene, kelle lood lugesin varem läbi juba selle pärast, et seal all oli tema nimi, on pidanud midagi niisugust avaldama. Selge, et surve või käsk kõrgemalt poolt, aga ikkagi. Sügavalt kahju. Loodetavasti kirjutas Rooväli seda teksti vähemalt pisaratega võideldes.

Mulle hakkab tunduma, et siin on peidus rohkem kui Saagim ja kirikudisko. Kuidas muidu saab ühe väljaande arvamus toimunust nii kardinaalselt erineda KÕIGI teiste Eesti meediaväljaannete omast. See ei ole võimalik. Midagi siin veel on...

Oijah.

Puhkus - päriselt

Lõpuks hakkas puhkus. Püüan seekord tõesti ka puhata ja end ajalehtedest-internetist eemal hoida. Ma ei saa muidugi lubada täielikku eraldumist, aga niipalju siiski, et püüan päeva mitte veeta arvutis.

Mida ma puhkusega peale hakkan, pole veel otsustanud täpselt. Igatahes tahaks üsna palju rattasadulas olla ja mingi aja ka maal veeta. Ei ole tahtnud midagi suurt ette valmistada, sest siis kulub päris palju närvi sellele kõigele ja see poleks enam puhkus, ega ju?

Igatahes mõtlen tõsiselt, kas mitte teha näiteks terve nädal ekstreem-puhkust üldse ilma igasuguste uudisteta. See saaks raske olema, aga võiks ju proovida, kas on enesetunne pärast kuidagi eriti puhanud või ei ole.

Kõigest hoolimata püüan netti ikka jõuda - uudiseid ei loe, aga seda kausta siin üritan tihemini täita. Sest mõtteid on. Ja aega nüüd ka natukeseks.

Tehke suvel endale midagi head.

Kolimine ja käimine

Niisiis kolimine on läbi ja olen uues üürikas juba harjuma hakanud. Pimedast ja külmast urust lõpuks valgusesse ja sooja. Justkui Urgliku muutumine Guglunkiks, ainult vastupidine protsess. Kes teab, see teab.

Aga tõesti, mulle väga meeldib ja mõnus, et kinnisvarakrahh laseb meil seda endale lubada. Tegelikult ma arvan, et maksan õiglast hinda, kaks aastat tagasi oleksin selle üürika eest lihtsalt lolli moodi üle maksnud. Kolmesõnaga – olen väga rahul.

***
Anete võttis jalad alla ja hakkas käima. Umbes täpselt siis, kui mina metsas põlvel olin ja valmis-puhas karjusin. Nüüd ta tatsab lahedalt mööda tuba ringi, käed-jalad harkis. Ta muutub järjest asjalikumaks. Saab juba aru, kuidas klotsid üksteise peale käivad näiteks. Pidin vaid neli korda ette näitama ja juba ta proovis järele. Ega muidugi päris veatult ei lähe, aga mõte on tal õige.

Lisaks käimisele on tal esimene eluaasta samuti täis saanud. Uskumatult kiiresti läheb ikka aeg. Algus oli raske ja venis aeglaselt, eriti Annile. Mina passisin ju enamiku ajast lolli näoga kõrval ja püüdisn siit-sealt midagi kasulikku teha. Nüüd on tunne, et see aeg oli nii ammu – ime, et üldse midagi meeles on.

***
Tegelikult tahaks tööst ka rääkida. Nii palju on toimumas ja seda just üldiselt. Paistab, et sügis tuleb meediamaailmas väga huvitav. Justkui valmistutaks mingiks uueks alguseks – kõik teevad ettevalmistusi ja sügisest peaks hakkama midagi teistsugust kui varem. Aga järgmises postituses ehk. Praegu ei viitsi.

Suvi algab sebides

Maikuu läks käest ära. Mõtteid oli küll paar kribulat, aga kuidagi ei jõudnud nende üleskirjutamiseni. Mõnikord ikka kohe üldse ei viitsi veel pärast tööd ka midagi kirjutada. Ilmselt saab päeva norm kaheksa töötunniga täis.

Suvi (mul algab suvi alati koos lehtedega puul) sai kirju stardi. Esiteks mõnda aega vindunud plaan ikkagi ära kolida siit elupaigast sai üsna kiirelt lahenduse. Leidsime hea pakkumise pea igas mõttes ja ega pikka kaalumist rohkem polnudki. Kant jääb ikka samaks, päris ära harjunud siin juba. Aga muu on kõik uus, maja, hoov koos mänguväljaga, panipaik ja isegi parkimiskoht. Ma ei ole veel otsustanud, mida ma seal parkima hakkan.

Sel kuul on siis oodata kolimist. Mina küll ootan pigem seda hetke, mil on juba kolitud. Aga see pole veel kõik – juunikuu tuleb kirju. Varsti pean vormi hüppama jälle ja kümneks päevaks metsa kolima. Ehk siis rühmakokkutulek, ametliku nimega küll reservõppekogunemine. Justkui tahaks natuke isegi minna, aga samas väga ei taha ka. Kõik oleneb, milline on seal suhtumine ja kuidas kodused asjad laabuvad.

Tööl paistab, et hapukurgihooaeg jääb sel aastal vahele, vähemalt neil kes poliitikaga tegelevad. Rohkem aga ei viitsi sellest kirjutada, lugege lehtedest ja püüdke end mitte seaks vihastada. Sest nagu ütlevad klassikud – suvel ikka mehed panevad rinnad kokku ja võtavad õlut.

Nii teemegi.

Ühest ja teisest ja vahepealt

Jäi jälle pikem vahe sisse kirjutamisel, aga olid ilusad ilmad ja ei olnud kuidagi tahtmist sirgeldada, eriti veel pärast tööd. Vahepeal on olnud pikk nädalavahetus, mis läks väga edukalt – õuesoldud aeg ületas tunduvalt toas veedetud aja (kui öine magamine välja jätta, mis siiski toimus toas). Käisime vabaõhumuuseumis, kuhu mina sattusin esimest korda. Järgmisel päeval loomaaias, kuhu olen viimase aasta jooksul miskipärast päris tihti sattunud. Igatahes oli lõbus, ilmad olid ilusad ja muidu tore.

***
Ida-, põhja- ja lõunarindel pole muutusi toimunud. Tööd ikka jätkub, kuigi vahepeal oli jälle mingi madalperiood, mil tuli end tõsiselt sundida, et üldse midagi tehtud saaks. Vahepeal aga olid jälle hoogtöö perioodid, mil kõik sujus ja tahtmine oli tugev. Nagu näha, kõigub kõik juskui kevadine ilm siia-sinna.

***
Anete on lähedal oma päris esimestele sammudele. Eile diivani peal julges juba ilma kinni hoidmata kaks sammu Anni poole teha. Järgnes muidugi kukkumine, aga diivanil ta kukkuda ei karda. Seista proovib ammu juba üsna julgelt – tõstab käed taeva poole ja hööritab puusi...ja siis kukub istuli. Seda kõike siiski voodi peal, põrandal on ta oluliselt tagasihoidlikum.

***
Üks tähelepanek rattaga linnas sõitmise kohta. Nimelt tundub mulle, et enamik Tallinna autojuhte võrdsustab ratturi jalakäijaga. Ehk siis kui ma sõidan sõiduteel, olen ma nende jaoks juskui vales kohas. Näide: ristmikul pöörab peatee vasakule ja mina liigun mööda peateed ning tahan sõita otse. Liikluseeskirja järgi peavad paremalt tulevad autod mulle teed andma, sest mina olen peateel. Aga selleks, et keegi teed annaks, pean ma paremalt tulevale autole peaaegu otsa sõitma. Enne nad minust välja ei tee. Kuidas küll on need autojuhid teooriaeksamist läbi saanud?

Tervitage uut tallinlast

Olen nüüd ametlikult tallinlane. Lasin ennast ja Anetet eile Tallinnasse sisse kirjutada. Peamiselt selleks, et tagada Netele lasteaiakoht. Millal selle võiks reaalselt saada, ei tea. Ühe lasteaia juhtivtegelane ütles, et enne kaht aastat ei ole lootustki. Aga samas lisas, et kui tööpuudus sedasi kasvab, võib igasugu asju juhtuda ja avaldas lootust, et kui mul selleks ajaks töö veel alles on, võib õnnestuda isegi varem koht saada. Selline eluterve lasteaia tragikoomika siis.

Korteriomanikuga pidasime maha ka väikese üüriarutelu nagu eelmine nädal sai kokku lepitud. Natuke rohkem kui viiendiku oli ta nõus järele andma. See pole küll nii palju kui meie lootsime, aga midagi siiski. Kui Anni ka tööl käima hakkab, mis varsti juhtub, siis on kõik okei.

Sellegipoolest maksame natuke palju oma korteri eest, eriti arvestades millise languse on hinnad üldiselt teinud ja kui külm talviti siin võib olla. Aga kuna omanik ei ole siiani ühistule ära maksnud isegi ühe akna vahetust, siis võib arvata, et tal endalgi kuskilt midagi üle ei jää ja palju alla üüri lasta ei saa. Mis pole muidugi puht ärilisest küljest meie probleem. Aga üürimisega ongi see asi, et kui enam ei meeldi või kokkuleppele ei saa võib lihtsalt ära kolida.

Seda me veel esialgu teha ei kavatse, eks näis, mis sügis toob. Suvel on praeguses elukohas küll väga mõnus olla - on rohelust ja on rand ja on ruumi, kus olla.

Lisaboonusena ei satu eriti siiakanti suvel hulluvaid tsiklimehi, kes sihitult linnavahel kütust põletavad. Kesklinnas elades olid need kaherattalised üheks kõige hullemaks nuhtluseks - nad ju ei suuda inimese moodi sõita, kas gaas põhjas või üldse mitte midagi. Seda viimast teevad nad supermarketite parklates sajakesi koos üksteise kiivridisaini imetledes.

Vist saigi kõik.

Siiski - lisan lingi ühele blogile, kus tõlgitud lugu sellest, millisena näevad erinevad USA eksperdid interneti mõju traditsioonilisele ajakirjandusele. Lugege, kui vähegi huvitab.

Ratas ja kiiver

Kuigi ilmad on külmad ja meretuul puhub ripsmed jäässe, on rattahooaeg väikese vungi sisse saanud. Laupäeval katsetasin vabaõhumuuseumi juures olevat jalgrattateed umbes tunnikese. Polnud viga, sõita nagu jaksasin ja igav ka ei hakanud. Pärast kodus prügi välja viies selgus, et trenn oli olnud päris tugev – trepist üles ronimine pole ammu nii raske olnud.

Ostsin endale ka kiivri – sellise kena ja musta – mis peaks mu šansse Tallinna liikluses mõnikümmend protsenti parandama. Üllatavalt kerged on need rattakiivrid, häirima ei ole hakanud, kuigi algul oli kummaline sõita rattaga kiiver peas.

Ilmselt põnnina väikeses asulas ereliukastega kihutamise kogemus ilma mingite ohutusvahenditeta (mõnikord ka piduriteta) on liiga kõvasti ajusse pugenud. Harjumine aga tuleb ruttu, praegu juba unustan, et mul on kiiver peas (rattaga sõites siis, mitte praegu).

Imelikul kombel ei näe ma teel tööle peaaegu ühtki kiivriga ratturit. Ometi tuleb kesklinnas sõita autoteel, kus kaitsekiiver eriti oluline. Samas kui minna rattateedele, mis tänavate kõrval, näeb harva rattureid, kellel ei ole kiivrit. On kellelgi mingi loogiline ja pädev seletus?

Kui eelmise suve lõpus ratta sain, püüdsin linnas liigelda ikka seal kus rattateed ja kui neid ei olnud, siis kõnniteel. Autode vahele ronimine tundus enesetapuna, kui vähe liialdada. Sel aastal aga olen teadlikult seal, kus ruumi rohkem ja jalgrattateed ei ole, sõiduteele roninud. Üldiselt pole üldse nii halb, sest silmad pungis liiklust jälgides ja ise kõiki eeskirju täites saab täitsa kenasti sõita. Eelistaksin muidugi rattateid, aga kesklinna ei mahu enam ju isegi jalakäiad, ratturitest rääkimata.

Tallinn promos siin mõnda aega tagasi, et jalgrattateid on hoolsalt juurde ehitatud. Pole veel kaarti ette võtnud, aga millegipärast arvan, et need uued teed on kõik kuskil Haabersti või Pirita otstes, kus autosid vähem ja ruumi rohkem. Ega kesklinnas ei saa autodelt ju sentimeetritki võtta.

Aga ega liiga palju saagi tahta vist – Eesti ei ole ometi Holland või Taani. Väike võsariik, arenguaega tuleb ikka ka anda. Aga kindel on see, et linnas on võimalik rattaga läbi ajada, ei pea autoga sõitma, ega isegi bussiraha kulutama. See viis minutit, mis ma rattaga bussist kauem tööle lähen, on väike kaotus võrreldes võiduga tervises, rahakotis ja võimaluses minna siis kui tahan ja sealt, kust tahan.

Vaatame, kaua ma jaksan tubli olla.

Mälulüngad

Keskerakondlaste ülbus hakkab ületama igasuguseid piire. Jutuks ikka need skandaalsed slovaki ärimehed, kes kesikutele annetasid 1,39 miljonit krooni. Kui veel neljapäeval väitsid kõik Keskerakonna juhtnupukesed, et neil pole aimugi, kes need mehed on ja miks nad Keskerakonnale miljoneid annetavad, siis tänaseks on kesikute peaseäretäril Priit Toobalil hakanud midagi juba meenuma.

ERR-ile antud telefonivestluse jupis ütleb mees selgelt, et (tsiteerin) „on püütud ju väita, et nad on kahtlased ja tundmatud ärimehed, aga Keskerakonna jaoks nad ei ole tundmatud.”

Einoaitäh...neljapäeval ei teadnud ta neist Slovakkia endise peaministri kinnisvara skandaaliga seotud ärikatest midagi ja nüüd justkui on nad kesikutele ikka tuttavad.

Tundub üle mõistuse idiootlik, et erakonna juhid ei tea, kes annetasid parteile kolme kuuga rohkem raha, kui annetati tervel 2008. aastal kokku. 1,4 miljonit krooni ei ole mingi 3.50, et ei mäleta, kes selle parasjagu andis. Ja tulla meediale rääkima, et meie ei tea, miks annetati ja kes nad üldse on, aga tore, et välismaalased on Keskerakonna avastanud – see on ikka kujuteldamatu ülbus.

Veel ühest seadusejonksust kogu selle asja juures. Nimekst on erakonnaseaduse järgi parteil kohustus avalikustada oma eraisikutest annetajate nimed ja kontaktandmed. Samas ei luba isikuandmete kaitse seadus internetti annetajate kontakse riputada. Siis on väike mõtlemise koht 101-le kõrgestitasustatud inimesele.