Maal elamine on rikastele

Tänane Faktum&Ariko uuringujuhi Kalev Petti artikkel Postimehes „Maalt linna, pisarateta“ võtab kenasti argumenteeritult ja lahti seletades kokku ühe mõtte, mida olen juba paar aastat ükskõik kellega maa-elu teemal rääkides aluseks võtnud – maal elamine on rikastele.

Ma ei pea silmas kitsalt rahaliselt rikkaid, vaid inimesi, kes on oma elus jõudnud nii kaugele, et sisuliselt ei vaja maal kohapeal pakutavaid teenuseid (nii vähe kui neid seal saada ongi). Neil, kes sõltuvad kohapealsetest teenustest, kaotavad elukvaliteedis suurelt.

Aga kui Petti on juba minust paremini hulga mõtteid kirja pannud, toon kokkuvõtlikult välja mõned minu jaoks tähelepanuväärsed lõigud:

**„Regionaalarengu küsimustes on üheks adekvaatse konteksti keskseks elemendiks asjaolu, et Eesti on väike, hõredalt asustatud ja suhteliselt vaene maa. Seda teadmist eirates ei õnnestu isegi probleemi õigesti püstitada, rääkimata lahenduste leidmisest.“

**„Kui küsida, kas külas, kus elab paarkümmend inimest, vajab inimene näiteks juuksurit, siis vastus on, et muidugi vajab (kes ei vajaks?), aga see tase ei saa kuidagi olla ettevõtluse aluseks. Kui võrdleme oma rahvastiku tihedust ja ostujõudu maal tüüpilise Euroopa riigiga, siis tuleb kohalikule turule suunatud ettevõtluse puhul vältimatult tõdeda: unustame ära, see on täiesti mõttetu üritus.“

**„Kõigepealt tasuks määratleda, kes võiks üldse meil maal elada. /---/ Esiteks talupidajad/põllumajandustootjad ning nende alaline tööjõud. Teiseks ettevõtjad ja nende töötajad, kelle toodang või teenused lähevad eksporti ehk kelle klient on tegelikult mujal. Kolmandaks vabakutselised – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, programmeerijad (interneti vahendusel) jms, kes ei pea oma tööd tingimata linnas tegema. Ja neljandaks, kelle töökoht on lähimas linnas ja kes ei pelga igapäevast edasi-tagasi sõitu. Kõik. Ehk inimesed, kelle toimetulek ei sõltu kohalikust tarbijaskonnast.“

**„Rohkematel pole põhimõtteliselt asja ega ka majanduslikku otstarvet elada maal. Kui seda soovitakse, palun väga, aga siis ei tasu kurta, et kohapeal pole teenuseid, apteeki, kohalikku võimu ja muud sellist. Nimetatud neli kategooriat saavad telekommunikatsiooniajastul hakkama ilma kõigi teenuste püsikohalolekuta ning võivad füüsilist kohalolekut vajavaid teenuseid saada vabalt maakonna- või muus lähimas keskuses. Majanduslikult toimetulev seltskond on ka see, kes suudab „maa“ eest hoolitseda ja seda korras hoida.“

**„Võib-olla oleks otstarbekas kogu regionaalpoliitika, haldusreformi, haridusreformi jm reformide ja arengukavade juures võtta aluseks terviklik majandusgeograafiline pilt ning panna püsti toetusprogramm, mis aitaks inimestel ümber asuda elujõulisematesse keskustesse.“ (Kalev Petti, Postimees, 11.01.12)

Seega kui te ei kuulu ühte Petti nimetatud neljast kategooriast, ei ole mõtet ronida maale elama nii, et kogu elu hakkab sõltuma kohapealsest apteegist, külapoest, vallavalitsusest, kultuurimajast, lasteaiast ja koolist. Rääkimata töökohast. No tegelikult võib muidugi maale kolida küll, aga seda siis teadlikult leppides faktiga, et riik ei suuda iial tagada maal kõiki teenuseid.

Kui ühegi taolise teenuse kaugemalt kättesaamine probleeme ei valmista ehk on olemas (rahaline) sõltumatus, siis on maal hea elada.