Ajendatuna Savisaare ideest panna ühistransport linnaelanikele käima tasuta tahan selle kõlava ja hiid-populistliku mõtte juures mõnd asja rõhutada enne kui selleteemalisel tulevasel rahvaküsitlusel „jaa“ vastama tormate.
Ma ei peatu selle idee väljakäimise ajastuse ja mastaapsuse tagamõtetel, see on niigi selge, eriti kui transport peaks hakkama olema tasuta 2013. aastast, mil paari kuu pärast on ootamas kohalike omavalitsuste valimised.
Idee sisu on paljuhuvitavam. Tasuta transport ise on õilis ja hea ning mulle jubedalt meeldiks, kui ma ei peaks maksma sentigi Tallinnas busside-trammide-trollidega sõitmise eest. Aga teades, et midagi ei ole maailmas tasuta, siis kes selle nalja kinni maksab?
Linn väidab, et raha ja arvutused on olemas. Kahjuks ei jaga linnavalitsus seda arvutust linnarahvaga vaid kinnitab, et see on olemas ja olge aga rahulikud. Aga tahaks ikkagi näha, sest sellise projekti katteallikad peavad olema üüratud ja kindlasti tuleb osa, kui mitte kogu vajalik summa linnarahva taskust. Nii või teisiti.
Muide, mäletate kui Tallinn kehtestas müügimaksu? Ka siis ei olnud algul arvutusi ega prognoositavat tulu, samuti puudus selgus, mis tooted maksu alla lähevad. Seega sarnane käitumismall – idee lopsti välja ja pärast vaatame, mis ja kus ja kes.
Nüüd selle idee tulemustest. Tasuta transpordiga autode hulka vähendada sooviva Savisaare vildakas loogika kõlab nii: „Teisalt pole ühissõiduk paljude inimeste jaoks "odav alternatiiv" autole. Tallinnas on 30 päeva kaardi hind vaid 18,50 eurot. Samas on paljudel inimestel riigi õhukese sotsiaalsüsteemi või napi töötutoetuse tõttu ikkagi karjuvalt vähe raha.“ (E. Savisaar, Õhtuleht, 11.01.12)
Palun selgitage nüüd mulle, kuidas seni autoga sõitnud (ja ropult raha kütusele kulutanud) inimene valib auto asemel ühissõiduki, kui kogu tasuta bussist tulenev kokkuhoid kuus on kõigest 18 ja pool eurot? Kas see raha kaalub tema jaoks üles mugavuse, millega ta on seni harjunud ja mida ta on jõudnud seni ka kinni maksta? Väga kaheldav.
Kui rahaline pool kõrvale jätta, siis tasuta ühistransport tähendaks suure hulga uute ühissõidukite ostmist (kuna sõitjaid ilmselt tuleks siiski juurde) ja ka vanu tuleks paljuski välja vahetada. Sest olgu see sõit tasuta või mitte, kui bussides on tihedas kobaras sadu inimesi, buss on räpane, sõidugraafik on hõre ja ebaloogiline, ei taha inimesed ühistransporti kasutada. Olgem ausad, need kes sõidavad täna Tallinnas ühistranspordiga, teevad seda sellepärast, et muud võimalust ei ole, mitte et neile hirmsasti meeldib siinse ühistranspordiga sõita.
Olen nõus Hannes Lutsuga tänases Päevalehes, kes usub, et kui ühistransport on tasuta, hakkavad seda senisest enam kasutama hoopis need, kes praegu käivad jala või sõidavad rattaga. Samuti ronivad bussidesse ka need asotsiaalid, kes seni veel trahvi hirmus seda ei teinud.
Need on vaid mõned esmased mõtted, mis selle ideega tekivad. Vastuseta küsimusi palju. Iseenesest on tasuta transport lahe ja vägev küll, aga reaalsuses on kahtlane, kas see soovitud kujul toimib.
Måneskin “Coraline”
1 aasta tagasi
2 kellegi teise oma:
Olen sinuga täiesti päri, et mõte on ilus, aga teostus tundub kahtlane.
Aga kas on või ei ole nii, et see ettevõte, mis Tallinnas ühistransporti pakub on siiski kasumile orienteeritud. Kui kogu ühistransport tasuta oleks, siis kaoks kogu see kasumi motivaator ära, mis tõttu jääks vaid vajadus katta jooksvad kulud (palgad, masinate korrashoid) ja mingi kasvumarginaal (uued masinad, ettenägematud kulud). Mis tähendab, et kogu selle värgi tasuta ülal pidamiseks on vaja vähem raha, kui on praegu ühistransporti pakkuva ettevõtte käive?
Peagi ühendatavad Trammi- ja Trollibussikoonis ning Autobussikoondis on mõlemad linna enda äriühingud, seega võib linn teha nendega mis tahab - st lubab kasumit teenida või ei luba.
Sisuliselt on sul vist õigus - käibe jagu piisaks, et kõik oleks tasuta. Aga mille arvelt see tuleb, kui nood bussid-trammid enam midagi sisse ei too linnale?
Postita kommentaar