Tahan kõike tasuta! Kohe!

Ajendatuna Savisaare ideest panna ühistransport linnaelanikele käima tasuta tahan selle kõlava ja hiid-populistliku mõtte juures mõnd asja rõhutada enne kui selleteemalisel tulevasel rahvaküsitlusel „jaa“ vastama tormate.

Ma ei peatu selle idee väljakäimise ajastuse ja mastaapsuse tagamõtetel, see on niigi selge, eriti kui transport peaks hakkama olema tasuta 2013. aastast, mil paari kuu pärast on ootamas kohalike omavalitsuste valimised.

Idee sisu on paljuhuvitavam. Tasuta transport ise on õilis ja hea ning mulle jubedalt meeldiks, kui ma ei peaks maksma sentigi Tallinnas busside-trammide-trollidega sõitmise eest. Aga teades, et midagi ei ole maailmas tasuta, siis kes selle nalja kinni maksab?

Linn väidab, et raha ja arvutused on olemas. Kahjuks ei jaga linnavalitsus seda arvutust linnarahvaga vaid kinnitab, et see on olemas ja olge aga rahulikud. Aga tahaks ikkagi näha, sest sellise projekti katteallikad peavad olema üüratud ja kindlasti tuleb osa, kui mitte kogu vajalik summa linnarahva taskust. Nii või teisiti.

Muide, mäletate kui Tallinn kehtestas müügimaksu? Ka siis ei olnud algul arvutusi ega prognoositavat tulu, samuti puudus selgus, mis tooted maksu alla lähevad. Seega sarnane käitumismall – idee lopsti välja ja pärast vaatame, mis ja kus ja kes.

Nüüd selle idee tulemustest. Tasuta transpordiga autode hulka vähendada sooviva Savisaare vildakas loogika kõlab nii: „Teisalt pole ühissõiduk paljude inimeste jaoks "odav alternatiiv" autole. Tallinnas on 30 päeva kaardi hind vaid 18,50 eurot. Samas on paljudel inimestel riigi õhukese sotsiaalsüsteemi või napi töötutoetuse tõttu ikkagi karjuvalt vähe raha.“ (E. Savisaar, Õhtuleht, 11.01.12)

Palun selgitage nüüd mulle, kuidas seni autoga sõitnud (ja ropult raha kütusele kulutanud) inimene valib auto asemel ühissõiduki, kui kogu tasuta bussist tulenev kokkuhoid kuus on kõigest 18 ja pool eurot? Kas see raha kaalub tema jaoks üles mugavuse, millega ta on seni harjunud ja mida ta on jõudnud seni ka kinni maksta? Väga kaheldav.

Kui rahaline pool kõrvale jätta, siis tasuta ühistransport tähendaks suure hulga uute ühissõidukite ostmist (kuna sõitjaid ilmselt tuleks siiski juurde) ja ka vanu tuleks paljuski välja vahetada. Sest olgu see sõit tasuta või mitte, kui bussides on tihedas kobaras sadu inimesi, buss on räpane, sõidugraafik on hõre ja ebaloogiline, ei taha inimesed ühistransporti kasutada. Olgem ausad, need kes sõidavad täna Tallinnas ühistranspordiga, teevad seda sellepärast, et muud võimalust ei ole, mitte et neile hirmsasti meeldib siinse ühistranspordiga sõita.

Olen nõus Hannes Lutsuga tänases Päevalehes, kes usub, et kui ühistransport on tasuta, hakkavad seda senisest enam kasutama hoopis need, kes praegu käivad jala või sõidavad rattaga. Samuti ronivad bussidesse ka need asotsiaalid, kes seni veel trahvi hirmus seda ei teinud.

Need on vaid mõned esmased mõtted, mis selle ideega tekivad. Vastuseta küsimusi palju. Iseenesest on tasuta transport lahe ja vägev küll, aga reaalsuses on kahtlane, kas see soovitud kujul toimib.

Igav küll, aga lugege ikka

Räägime natuke valimistest ka või õigemini kinnistest ja avatud nimekirjadest. Püüan mitte tüütu olla ja pikalt plähmerdada.

Teadupärast toimusid tänavused europarlamendi valimised kinniste nimekirjadega, mis tähendab, et inimesed said hääletada ainult erakonna, mitte meeldiva kandidaadi poolt. Välja arvata siis üksikkandidaadid.

Kinniste nimekirjade idee tuli Keskerakonna ja Reformierakonna koostöös 2006. aastal. Miks, ei viitsi praegu siin otsima hakata. Nüüd, kaks päeva hiljem, kui kinniste nimekirjadega valimised on läbi ja üksikmees Tarand kogus vaid natuke vähem hääli kui praegune koalitsioon kokku, tõttavad nii oravad kui IRL avatud nimekirjade juurde tagasi.

Põhjendus Reformierakonna pressiteates on järgmine: „Pühapäeval toimunud europarlamendi valimised andsid selge signaali, et valijad eelistavad samu põhimõtteid, mille alusel valitakse riigikogu ja kohalikke omavalitsusi,“ selgitas Reformierakonna fraktsiooni juht Keit Pentus erakonna teates.

Justkui oleks nüüd nende valimistega selgeks saanud, et rahvas ikkagi ei taha kinniseid nimekirju. Tuletaks meelde, et näiteks 2008. aasta detsembris korraldas ERR küsitluse, millest selgus, et 87% valijaist eelistab avatud nimekirju. Kas see ja ka teised sarnased küsitlused pole siis piisav signaal? Kas tõesti peab ikka kõik järgi proovima enne kui otsustada, kas see on hea või halb? Nüüd, erakonnad, helpige oma magedat külma suppi ise. Tarand tõmbas teile teie oma relvaga koti põlvedeni pähe.

Ainus selge signaal siin on see, et reformarid ei kuula kõige vähemalgi määral, mida inimesed tegelikult ütlevad.

Muidugi, kes oskas 2006. aastal ennustada nii tugeva ja karismaatilise üksikkandidaadi tulekut? Ilmselt mitte keegi, aga oletada ju oleks võinud. Sest kuna küsitlustest oli näha, et rahvale kinnised nimekirjad ei meeldi, seega pole vaja olla selgeltnägija, et ennustada just kinniste nimekirjade vastu võitleva isiku esiletõusu.

Ma saan aru, et ka kinnistel nimekirjadel on omad eelised. Need väldivad näiteks igasugu hampelmannide esiletõusu, kes lubavad kokku ei tea mida ja räägivad ei tea millest, kuid sõuavad oma populaarsuse ja rahvamehelikkuse seljas, a la võsapets. Kinniste nimekirjade puhul on lontruste valimine ja euroopasse naerualuseks saatmine välistatud.

Teisest küljest – kui rahval on õigus näidata oma tarkust, valides hea kandidaadi, miks ei võiks rahvas näidata oma lollust valides mõne klouni? Kus on kirjas, et ma ei tohi olla loll? Kui poliitikud kardavad, et rahvas on rumal ja teeb vale otsuse, siis tuleb neil inimestele selgitada, milline on õige ja kõige sobivam kandidaat. Selleks justkui olekski ju valimiskampaaniad ja debatid. Kui rahvas teeb lolli otsuse, on järelikult poliitikud ise rumalad, kui nad ei suuda inimestele selgitada, milline on hea otsus.