CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

reede, 27. aprill 2012

Veebitoimetajate töö ilu ja valu

Kui teid peaks mingil põhjusel huvitama, kuidas käib töö veebitoimetuses, kuidas tehakse otsuseid ja valikuid Delfi ja Postimehe online uudistes, mida te kahtlemata iga päev loete, siis tasub lugeda seda ülihuvitavat magistritööd Karin Kaselt. Kui kohe töö enda kallale asuda ei viitsi, lugege ERR-i kokkuvõtet.
Saab päris selge pildi, miks on veebiuudised sellised nagu need parasjagu on.

neljapäev, 19. aprill 2012

Pulitzerid

Siinsete ajakirjandushuviliste hordide rõõmuks püüan teha väikese ülevaate Pulitzeri preemiatest ja trendidest ajakirjanduses, millele võitnud tööd minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viitavad.

Esiteks kõige huvitavama trendinäitajana enda jaoks tooks välja Breaking News Reporting (ei oskagi seda eesti keelde panna, üldiselt siis mingi mõjuka sündmuse kajastamine selle toimumise ajal vms) kategooria võitja – The Toscaloosa Newsi toimetus. Nimelt tõi žürii välja toimetuse töö piirkonda tabanud tornaado kajastamisel.
Toimetus kasutas traditsioonilise reporteritöö kõrval reaalajas toimuva edastamiseks sotsiaalmeediat, mis aitas oma operatiivsuses leida kadunud inimesi. Lisaks suutis toimetus ajalehe koos põhjaliku artikliga välja anda, kuigi trükikoda jäi vooluta ja leht tuli trükkida 50 miili kaugemal asuvas teises trükikojas.

Ka kaks auhinnata jäänud nominenti paistavad žürii jaoks silma sellega, et on kasutanud uudissündmuse kajastamisel kõiki võimalikke kanaleid – Twitter, videod, helifailid jne, rääkimata põhjalikust tausta ja kontekstiga uudisloost järgmise päeva ajalehes.

Samasse kasti läheb ka Public Service kategooria Pulitzer, mille sai The Philadelphia Inquirer lugude eest, mis paljastasid linna koolides vohava õpilastevahelise koolivägivalla. Lugude illustreerimiseks kasutati taas videoid.

Ilmselt on see pöördumatu trend, et reporter peab ühe käega filmima, teisega postitama status update'i Twitterisse ja FB-sse, kolmanda käega kirjutama märkmeid, neljandaga helistama allikatele ametliku info saamiseks ning kinnituste ja kommentaaride küsimiseks. Toimetusse jõudes peab lehe trükkimineku ajaks kõigi nelja käega ka sügavuti mineva loo kokku kirjutama.

Olles kindel, et need ajad, kus reklaamiraha voolas toimetuste akendest sisse, on jäädavalt möödas, siis ei jää lihtsalt muud üle, kui üks inimene peab suutma teha rohkem tööd. Rohkem selles mõttes, et tegeleb ühe teemaga põhjalikumat, aga samas ka mitmekülgsemalt. Tunnistan, et tegelikult eelistaksin kui lehte kirjutaja teeks oma tööd ja videoreporter enda oma, aga nii paljude inimeste jaoks raha lihtsalt enam ei jätku.

Väga huvitava arenguna võib välja tuua, et kategoorias National Reporting sai auhinna The Huffington Posti ajakirjanik Iraagis ja Afganistanis võidelnud USA sõdurite psüholoogilistest ja füüsilistest hädadest kirjutades. Märkimisväärne on, et HuffPost ei ole traditsioonilisest paberlehest välja kasvanud veebisait, vaid otse internetti loodud ja algselt aktiivseid blogijaid ning nn kodanikuajakirjanikke (citizen journalism) koondanud lehekülg. Sisuliselt seega Pulitzer uurivale blogijale. Tähelepanuväärne.

Uuriva ajakirjanduse preemia läks jagamisele The Seattle Timesi ja Associated Pressi vahel. Esimene kirjutas sellest, kuidas haiglas kasutati patsientidel valuvaigistina odavamat ent ohtlikku ravimit, teine sellest, kuidas politsei luuras igapäevaselt moslemikogukodade järel. Huvitav on, et AP on teatavasti uudisteagentuur, mitte ajaleht.

Üldiselt võib öelda, et teemadest väärivad auhindu ikka ja jälle need, mis ühiskonda vapustavad, toovad (enamasti) ebameeldiva üllatuse sealt, kust ei osata seda oodata. Lood kutsuvad üles teravaid arutelusid poliitikute seas ja enamasti järgneb ka mingi muutus kas regulatsioonis või kuskil juhtkonnas.

---

PS. Hakkasin seda postitust kirjutama teisipäeval, seega on vahepeal jõudnud ülevaate Pulitzeridest teha juba ka Postimees ja kuskil kuulsin veel sellest.

esmaspäev, 2. aprill 2012

Kas nali ja vale on ühel päeval aastas sama asi?

Meediakanalid on alati 1. aprillil nalja teinud, kuigi viimasel ajal on naljalugudega kokku tõmmatud. Enamasti on nüüd ajalehtedes umbes üks naljalugu terve lehe peale, mitte et spordil ja kultuuril ja välisuudistel jne on kõigil oma libauudis paberil.

Tegelikult tahtsin rääkida meedianaljadest natuke teisest nurgast. Töökaaslane juhtis aprillinaljade puhul tähelepanu sellele, et meediaväljaanded ja erinevad asutused ei tee valdavalt enam nalja, vaid lihtsalt valetavad 1. aprilli puhul. Ja see on täiesti tõsi, kui mõtlema hakata.

Näiteks Tartu Ülikool teatas, et ametist lahkuv rektor asub uut tulevast teadusajakirja juhtima. Kus on siin nali, ma küsiks? Kui keegi teataks homme sama asja, siis kõlab see ju täitsa usutavana. Miks ei võiks endine rektor asuda teadusajakirja juhtima? Lugeja ehk saab kuidagi aru, et see ei ole tõsi vaid on aprilliuudis, kuid kas ta naeris või vähemalt muigaski? Ei usu.

See näide toob selgelt esile, kuidas aprillinalja puhul ei ole eesmärk mitte naerma ajada, vaid lihtlabaselt tünga teha. Sul-on-selg-valge-ja-pastakakriips-põsel naljad kahe inimese vahel võivad ehk tõesti olla naljakad, sest osa naljast moodustab tüngategija oskus veenvalt ja ootamatult panna teine inimene reageerima enne kui tollele meenub, et parasjagu on 1. aprill.

Aga naljauudis või -pressiteade on pikalt ette valmistatud, lugeja on valmis (enamasti) mingit nalja ootama, seega ma leian, et ei ole mõtet proovida lugejat lihtsalt labaselt petta. Nagu kolleeg väljamõeldud näiteks tõi: „Politsei saadab teate, et tabati 62 purjus juhti, tegelt tabati hoopis 58. Hahahaa – aprill!“

Naljateade või uudis võiks tõesti olla naljakas. Niimoodi, et lugeja saab aru, et tegu on naljaga, kuid samas ajab see teda naerma. "Hahaa! Tasuta ühistransporti tulevad mupo kontrolörid, kes kontrollivad, et keegi piletit ei ostaks. Hea leid ajalehel!" (See on tegelikult kahjuks tõsi, aga sobib näiteks.)

Valetada oskab igaüks. Eriti inimene, kes on mingis valdkonnas spetsialist ja see kellele ta nalja teeb, ei ole. Head nalja välja mõelda on hoopis raskem. Vähemalt sama raske kui uudist teha.

Tehke head nalja.