Talla pedaali, Urmas, talla!

Kuna olen mõnda aega otsinud võimalust sügis-talviseks trennitegemiseks, siis käisin eelmisel nädalal MyFitnessis pukki sõtkumas. Neil on praegu miski reklaamikampaania, et ühe korra saab tasuta proovida ükskõik mida. Ma proovisin siis spinninguratast.

Päris rattasõiduga muidugi võrrelda ei saa, aga spinningul on, pean tunnistama, omad eelised. Näiteks see, et üht spetsiaalset kruvi mudides saan endale sisuliselt esimese kategooria tõusu spordisaali tellida ning – ilma ohuta kellegi ees häbisse jääda – üritada mõned minutid karmi tõusu vastu pidada.

Seega saan mängida raskete ja kergemate lõikudega täpselt nii nagu minu arvutitooli soojendamisest vaevatud keha välja kannatab.

Miinuseid on muidugi ka. Esiteks, pean kohe kuhjaga tänama Kuku raadio „Pressiklubi“ meeskonda, sest raadiosaate podcast aitas mul eelmisel teisipäeval 52 minutit kohapeal pedaalide tallamist talutavaks muuta. Edasised kümme minutit kestsid kauem kui ülejäänud treening. Nii mulle näis.

Aga ma kujutan ette, et saalis kerimine oleks koos kaaslas(t)ega hoopis mõnusam kui maanteel. Tuul ei puhu kõrva, autod ei sõida lenksu riivates mööda, maastik ei muutu ootamatult jne. Saalis oleks väga mõnus kellegagi koos lihtsalt üksksõik millest rääkides kas tõusu sõita või siis tasast maad imiteerides cadentsit üleval hoida.

Nüüd pean kellegi lihtsalt ära rääkima.

Hoidke oma näpud teiste loomingust!

Igal pool on juba kõrimulguni jahvatatud näitleja Malle Pärna heroilisest võitlusest roppuste vastu raamatutes. Korrektorlindiga relvastatud Pärn kraabib üle kõik raamatukogus võetud raamatud, millest aga mõne s-i, t, v või p peale satub.

Algul tundus see teema mulle sügavalt mõttetu, sest igasugune arutelu peaks lõppema lause juures „inimese looming on tema oma ja kellelgi teisel pole õigust seda muuta, veel enam luba küsimata.” Nüüd aga on jutt juba põhimõtteline, et kas kurjade kaashäälikutega algavad sõnad peaks raamatus olema või mitte. Pärast Pärna enda arvamuslugu Delfis (mida soovitan lugeda) pean ikka ise ka üht-teist ütlema.

Pärna meelest ei tohi tabusõnu kirjakeelde üle tuua. Sellega on Pärn juba hiljaks jäänud. Miks? Näiteks sellepärast: persse. Nagu näete, on see sõna kirjakeeles täiesti olemas. Ka ÕS-is sees. (Interneti ÕS-i pole Pärn suutnud veel üle käia, seal on teisigi kolesõnu sees).

„Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks,” arvab Pärn ja muudkui tõmbab korrektoriga. Tahaks juhtida tähelepanu sellele, et aegade algusest saadik, ka siis, kui inimesed ei julgenud asjadest kirjutada nii nagu need on, on olnud iga kirjatüki puhul põhiline sisu, mitte vorm.

Tean inimesi ja raamatuid, kes ja mis suudavad ka nunna kõnepruugis öelda koledaid asju, olla vastikud ja mustata nii vaimu kui kedagi isiklikult. Selleks pole vaja roppe sõnu, et näidata oma harimatust, empaatiavõime puudumist ja kurjust.

Milleks siis neid tekstis kasutada, küsite? Selleks, et midagi edasi anda, millelegi tähelepanu juhtida. Kasvõi ropendamisele endale, kui soovite. Juba teist korda pean siia blogisse kirjutama, et miskipärast tahavad osad inimesed elukauget ja lillelisel aasal päikesepaistel lesivat kirjandust. Milleks? Et me pääseksime meid ümbritsevast vastikust maailmast ja siis pärast raamatu lugemist sinna tagasi saaksime minna?

Kirjutada tuleb ka sellest, mis on meie ümber ja milline on maailm, milles me päriselt elame. Kui meie ümber on inimesed, kes tahavad ja peavad vajalikuks ropendada, siis miks ei võiks nad raamatus olla? See, kui me roppused välja filtreerime ei tähenda, et neid ei oleks olemas. Maailm on täis oluliselt jubedamaid asju (üllatus, eksole). Kõigepealt tuleks likvideerida põhjused, miks ropendatakse, siis ei ole korrektorit enam vajagi.

Kahju, kui üks inimene ei suuda näha vormist kaugemale ja on ühest mustast sõnast nii häiritud, et ei suuda mõista, mida kirjanik öelda tahab.

„Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine,” arvab Pärn.

Ja raamat, kus on sees ropp sõna ei sa iial mõista hukka kurjust ega rumalust, kaitsta head kurja eest? Oeh, mõttetu vaidlus. Kui inimene ei saa aru, siis ei saa.

Üks lisa veel: kas kõrge kultuuri austaja Pärn kaksab kunstimuuseumis maha ka savist onude nokusid ja riietab paljaid tädisid? Issver küll, milleks alasti kujud, me ju teame, mis riiete all on, miks seda rahvale näidata? Või äkki on skulptoril põhjus, miks ta alasti inimese kujuks voolis?

Teine lisa: kas näitleja Pärn pole oma töös kunagi kehastunud kellekski, kelle huultelt libiseb ropp sõna? Vot seda ma tahan tõesti teada.

Kokkuvõttes ega lühinägelikkuse ja piiratuse vastu saa, kahju ainult, et üks inimene võtab endale õiguse hakata maailmaparandajaks ning alustab parandamist valest otsast.

Internetist tehtud paberlehed

Juba paar aastat tegelevad meedia über-ajud sellega, kuidas mõelda välja viise, et netis paberlehtede uudiste lugemise eest raha saada. Majanduskriis ja koos sellega ka reklaamiraha katastroofiline vähenemine pani ajud veel palavikulisemalt tööle ja nüüd on ka Eesti meedias esimesed tasulised neti-ajalehed välja töötatud.

Vast viimase aja suurema sammu on teinud Postimees, kelle pluss-külge saab kuni selle kuu lõpuni tasuta lugeda, edaspidi tuleb välja käia 100 kulli kuus. Ideaalne lahendus just seetõttu, et hind on umbkaudu samas klassis, mis paberlehte koju tellides (otsekorraldusega 140 krooni kuu).

Kaval lahendus. Mitu kommentaari selle süsteemi kohta on olnud a la miks ma neti eest nii palju maksan, pigem tellin lehe koju. Just seda ongi Postimehel vaja, ega neil pole vahet, kas raha tuleb paberi või interneti eest. Kaudselt võib neti-ajalehe eest raha küsimine hakata kergitama ka paberlehe tellijate arvu.

Äsja tõmbasin aga alla New York Timesi neti-paberlehe trial-versiooni ja juba esimesel vaatlusel võib öelda, et Eesti ajalehtedel on, kuhu selles vallas areneda.

Rupet Murdoch & co on valmis ehitanud hea lehekülje, mis sarnaneb paberlehele just väljanägemise poolest ilmselt peaaegu nii palju, kui praegu on võimalik (flash-leht, mida kasutab Päevaleht, on muidugi veel täpsem koopia, aga pehmelt öeldes mitte väga kasutajasõbralik).

Väga lihtne on lehekülgi lapata, vasakule-paremale ilmub uus lugu nagu ka ajalehel lehte keerates, üles-alla saab loos liikuda, kui terve lugu ei ole ekraanile ära mahtunud.

Postimehe Pluss-külg jällegi on nagu postimees.ee beta-versioon või lihtsalt bänneriteta postimees.ee variant. Et bänneriteta, on küll väga hea, aga midagi, mille järgi võiks aru saada, et tegu on just paberlehe peegeldusega, sealt küll leida ei ole. Tavaline interneti uudistesait, ainult õige pea raha eest.

Päevalehe peatoimetaja on küll Äripäevale vihjanud, et ka seal on õige pea oodata paberlehe lugude tasuliseks muutumist mingil kujul, milline see olema saab, ei ole veel teada.

Praegu on võimalik registreerunud lugejatel vaadata lehe flash-versiooni, kus terve leht nähtav täpselt nii nagu näeb välja paberleht. Muidugi vähendatud kujul. Just see suurendamisega mässamine on kõige ebamugavam külg kogu asja juures – kasutaks küll ainult siis kui viimane häda käes ja lehte väga vaja ikkagi lugeda. Sirvimiseks ja pealkirjade vaatamiseks sobib küll.

See-eest saab jällegi tervikliku ülevaate, milline siis ikkagi näeb välja, millest kirjutab ja kuidas kirjutatut presenteerib leht, mis hommikul on kioskitesse jõudnud.

***

Sihuke väike memo siis paberlehtedest netis. Väga ebapiisav ja valikuline, aga algus seegi.

Kunstilisest udust, eelmise posti jätk

Nagu minu kiusamiseks kirjutas reedeses Päevalehes kirjanik Kärt Hellerma nii:

„Viimasel ajal lööb eesti proosas välja üks rahvuskultuuri omapära – armastus nalja ja naeru vastu. Aga see nali on natuke kitsapiiriline ja kohati ülimalt odav.

Romaanivõistluse käsikirjade valikus kippus pinnale jääma hästi vormistatud, aga toores ühiskonnakriitiline paatos, ühesõnaga eluline lugu. Veelgi parem, kui see lugu oli esitatud iroonilis-groteskses võtmes, viimse piirini karikeeritult.

Paistab, et irratsionaalne, poeetiline, peenemat kirjanduslikku kuulmist eeldav, tavareaalsusest hälbiv kujutamislaad ei leia sotsiaalkriitilise ja läbivalt depressiivsete fantaasiatega tembitud autorihoiakuga harjunud kriitikute seas enam mõistmist. /---/ Nad lihtsalt joonduvad tavaarusaama järgi, mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”.

Kogemus ütleb, et ainult argielust materjali ammutav kirjanik muutub varem või hiljem pessimistiks ja resigneerub. Mäss „paha” ühiskonna vastu näib küll pakkuvat ammendamatut loomearsenali, aga viib ikkagi ummikusse ja tekitab vaid üha šokeerivamaid vägivallafantaasiaid – nii nagu maailmakirjandus, -kunst ja -film on tõestanud.”

Ei saa kuidagi nõus olla kirjanik Hellerma arvamusega. Just eelmises postituses kirjutasin, et mulle meeldib lugeda selliseid iroonilisi, elulisi ja sotsiaalkriitilisi raamatuid. Ma ei ole kunagi viitsinud lugeda kunstilist udu (A. Laasiku väljend „Püha Tõnu kiusamise” kohta). Võib-olla kunagi hakkab meeldima, aga praegu tunnen küll, et lilleline, kuskil teispoolsuses hõljuv ja une-reaalsuse-müstika piiril kõikuv proosatekst ei ole minu jaoks.

”... mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”. No milleks peaks raamat olema keeruline ja elukauge. Mida ma sellise infoga peale hakkan? Täpselt nagu muusika, peab ka kirjandus midagi mulle ütlema.

Tekst ei saa olla ilus lihtsalt ilusolemise pärast. Mingi mõte võiks ka ikka kuskil kirjas olla. Lihtsalt eputamine kõnekujundite või metafooride või võimalikult segasema lauseehitusega on igav ja tüütu.

Kui midagi on öelda, siis ütle, aga nii, et teised ka aru saavad.

Mis vägivallafantaasiatesse puutub, siis need on küll läinud järjest jõhkramaks (parim näide - "Ameerika psühhopaat"), aga samas ei saa ka öelda, et elu meie ümber oleks kuidagi vähem vägivaldne. Kas seda peaks raamatust lugema? Ma ei tea, kui mitte otsida eeskujusid, vaid püüda mõista, mida autor sellega öelda tahab, siis võib ju olla.

Üldiselt usun ma, et parim materjal kirjutamiseks on ikkagi elu ise ja meie haige ühiskond (see viimane on fakt, mitte arvamus). Eluline lugu ei tähenda ju elulugu või tükki stiilis "mina ja minu saavutused ning läbikukkumised".

Kunstilist udu loen siis, kui targemaks saan.

Paar raamatut

Kellegi vihje teemal, et sari „Califonication”, mis mulle väga meeldib, on kohati sarnane Bukowski romaanidega, viis mu viimaks selleni, et lugesin ühe tema romaanidest lõpuks ka läbi.

See oli mul tegelikult juba ammu plaanis, aga miskipärast kuidagi ei olnud seda kättevõtmist. Ühe kinkekaardi abiga ostsin endale Bukowski „Post Office’i”. Just nimelt inglisekeelse, sest eestikeelne oli ammu juba läbi müüdud, nagu ka kõik teised Bukowski tõlked, välja arvatud „Hollywood”. Ja seda viimast ma ei tahtnud.

Emotsioonid "Postkontorist"? Ma ei tea, justkui oli kohati hea, aga mitte päris selline, nagu ma olin arvanud. Ma justkui ootasin, et see on veel kurjema keelega ja peategelane on suurem egomaniakk. Ma ei tea, miks ma seda ootasin. Seega väike pettumus justkui oli.

Samas jälle nalja sai, oli toredaid väljendeid ja võrdlusi, väga ladus jutustus, kuigi lihtlausetes. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab peaaegu tavalise inimese siplemisest. Ilmselt loen üsna pea veel midagi Bukowskilt, näiteks „Women” kõlab paljulubavalt.

Sama kinkekaardiga sain väikese lisafinantseeringu abil endale ka Helme „Septembri”. Ka sellel olin ammu juba silma peal hoidnud. Esimesed leheküljekümned on loetud ja mulle juba praegu meeldib, mismoodi Helme kirjutab. Palju tuttavaid mõtteid, mida ei ole ise osanud või viitsinud kirja panna. Hea, et keegi seda minu eest on teinud. Ja paremini teinud.

Natuke on ka sarnasusi Bukowskiga. Ja "Sidrunite ja siilidega". kõik sellisest tavalisest inimesest, kes tunneb, et on pisike mutter kuskil süsteemis ja kui ta peaks katki minema, siis ta lihtsalt vahetatakse uue vastu välja.

Selliste mõtete käigus kaob ilusa elu tunnetus, alles jääb tühisus ja "why the hell I have to go through all this shit when anything never change". Mulle see meeldib, sest vahel tunnen täpselt samamoodi.

Jalakäijad Helsingis

Pühapäeval käisime Soomes, täpsemalt Helsingis. Kuna Viking Line’i kinkekaarti ähvardas aegumine, oli viimane aeg tasuta edasi-tagasi reis ära kasutada. Valisime välja mõningad kohad ja paigad, mida vaadata ja orienteerusime jalgsi kaardi järgi mööda linna.

Lühikokkuvõte neile, kel tööajast pikalt aega lugeda ei ole:

Läksime sadamast risti-põiki mööda tänavaid kuni olümpiastaadionini, vahepeal kõrvalepõikeid tehes, tulime alla tagasi Tähetorni juurde, siis otsisime Pizza Huti (kus hinnad nii kõrged, et politseil oleks ehk üht-teist uurimist) ja erinevate konksudega tagasi sadamasse. Kokku umbkaudu 16-18 km.

Vähe pikem jutt reisist:

Kuna mul esineb tänapäeval harvaesinev kõrvalekalle – nimelt ma ei armasta väga (õigemini pikalt) reisimist –, siis niimoodi jalgsi võõras linnas turistitamine on päris tore. Lihtsalt mõnus oli ringi jalutada ja igal hetkel midagi uut avastada. Tegelikult oli see reis meil justkui piknik Tallinnast väljas, sest võtsime ise seljakotis söögi-joogi kaasa ning einestasime kuskil tiigiga pargis.

Nagu tavaliselt ikka, koosneb sightseeing peamiselt erinevatest hoonetest. Nii ka seekord. Mitmedki erakordselt koledad hooned (ooperimaja, kui ma ei eksi, linnateater, kui ma ei eksi ja mingi suur maja veel) nägid välja üsna nagu Vändra kultuurimaja. Need, kes seda silmapaistvat arhitektuuriõudust näinud on, teavad millest jutt. Samas Helsingi toomkirik oma kõrge trepiga oli päris uhke. Mõistetavalt olid projekteerijad ja ehitusmehed kõigevägevama valvsa pilgu all oluliselt hoolsamad.

Tuletan igaks juhuks meelde, et minu arhitektuuriteadmised piirduvad joonia ja korintose sambal vahetegemisega, seega hindan maju sellest aspektist, et kas need mulle meeldivad või mitte.

Soomes meeldib mulle kõige rohkem see, kuidas loodus on end igale poole nähtavale sättinud. Kui Tallinnas näitab end vaid Lasnamäe paekanal, siis Helsingi on graniidikünkaid täis ja need näevad linnas väga head välja.

Peaaegu oleksime saanud ka kultuuridoosi – piilusime sisse Picasso näitusele, mille ukse taga lookles hommikul järjekord. Hiljem oli saba ära hajunud ja ma aiman, miks. Kummaliste piltide vaatamise eest võeti 16 eurot. Seda raha ei olnud me nõus välja käima. Samuti ei olnud ma nõus maksma pubis tavalise pilsneri eest 6.50 ja mereloomaaia eest 14 eurot. Kadepung, mõtlete. Õigesti mõtlete, masu aeg ju.

Jah, tunnistan üles, et tervet päeva me siiski jala ei käinud. Metroos sõitmise meeldetuletamiseks (Annil kogemus Peterburiga, mul Moskvaga) sõitsime ka Helsingis umbes 40 sekundit metroos. Sellele eelnes 20 minutiline arutelu, kuhu poole me peaksime siiski sõitma ja kuhu poole kumbki metroorong parasjagu läheb. 40 sekundi sisse mahtus kiirendus, natuke kiirsõitu ja mahapidurdus. Kahju, et Tallinnal ei õnnestunud nõuka ajal võimudelt metrood välja kaubelda. Oleks tore, sest nii kiiret ühistransporti teist ei ole.

Kokku jalutasime mööda linna umbes kaheksa tundi, millest oli jalgsi seiklemiseks enam kui küll.

Maast, aga ka ilmast

Big Banki probleem, paistab, lahenes. MM-i lõpuks Anete enam liivakastis tuuseldavat Uudmäed ei kartnud. Ei teagi, milles asi oli.

Augusti lõpp on käes ja varsti algavad kõigil kiired ajad. Minul aga läheb kõik edasi nii, nagu ennegi. Vahepeal on isegi kade meel pisut, et ei saa ise töö kõrvalt kooliga rabada ja siis jonnida, et kiire on ja midagi ei jõua teha. Lahe aeg oli kooli ja tööga koos mässamine, kui nüüd tagasi mõelda.

Muidugi on mul võimalus seda järgmisel aastal jälle teha, kui ise vähegi viitsin ja erinevad otsused ära otsustan. Eks paistab, ma venitan seda mõtet veel natuke, umbes järgmisse kevadesse.

***

Maale pole ka ammu jõudnud – viimati vist juba kuu aega tagasi. Mingil põhjusel on reisimine üsna tüütuks muutunud. Võib-olla seepärast, et sel kuul oleme mitmel pool käinud, võib-olla ka seetõttu, et Anete on nüüd uudishimulikkus ise, ega taha rongis enam paigal püsida. Kahetunnise mässamise järel olen ise juba väsinud, aga temal on vaja vaadata, mis vaguni prügikastis sisaldub ja otsida üles kõik lastest kaasreisijad, kellele nägusid teha ja kelmikalt naeratada.

Järgmisel kuul peaks ikkagi kindlasti käima, kes teab, kauaks neid ilusaid suviseid ilmu veel jätkub. Siis saaks järgmise reisi planeerida kuhugi varasügisesse, mis on praegu mul vaieldamatult kõige oodatum aastaaeg.

***

Rohkem polegi midagi ette kanda. Spordirindelt kaks uudist – hakkas Hispaania velotuur, kus ässade kõrvale trügib ka Taaramäe (Vändra omad teavad, kellega tegu), talle tuleb kaasa elada, üsna tõenäoliselt teeb ta juba tänavu mingil kujul Eesti rattaspordi ajalugu. Teiseks – mu enda velotuuril on väikesed pausid sisse tekkinud ja pole nii palju sõita saanud kui tahaks. Kuskil 1000 km on suvega koos, aga plaanist olen kuskil 200K maas.

Mis on viga Big Banki reklaamil?

Peab veel eluskatseid tegema, aga kolm korda on piisav tõestus – mu laps kardab hüsteeriliselt Big Banki neid kaht klippi, mis tulevad enne ja pärast Berliini kergejõustiku MM-i ülekandeid.

Muudelt reklaamidelt ei ole võimalik tema pilku ära saada – ta vaevu pilgutab silmi, kui telekas saavad oma aja pesupulbrimemmed ja muud tegelased.

Eile aga jooksis ta Big Banki reklaami peale teleka eest minema, nii kaugele kui 1-aastase jalad kandsid ja hakkas lohutamatult nutma. Arvasin, et ta sai kuskil haiget, aga kõik paistis korras olevat.

Õhtul hiljem sattus ta nägema veel kahte Big Banki klippi. Niipea kui esimene algas jooksis ta madratsini ning viskus nuttes pikali. Siis tulid mingid muud reklaamid vahele,ta rahunes maha ja hakkas uuesti telekat vaatama. Seejärel asus Uudmäe jälle Big Banki laenuraha eest kolmikut hüppama ja tütar roomas kiiruga madratsilt maha, jooksis esikusse ning karjus kui ratta peal.

Ma ei ole ammu midagi nii kummalist näinud. Mis sellel reklaamil küll viga on??

Jalgratastega Paljassaarel

Üle väga pika aja ja vist alles teist korda õnnestus sel nädalal käia Anniga koos ratastega sõitmas. Rattad ostsime muide eelmise aasta augustis. Kui elada kõigist võimalikest lapsehoidjatest, ehk meie vanematest nii kaugel, pole ime, et ei õnnestu eriti kuskil koos käia.

Nüüd oli Anni ema meil ja ilmad ka ilusad, nii et teisipäeval tegime tiiru Paljassaare tippu. Enne vaatasime üle ka Pikakari ranna, mille kohta olen palju kiidusõnu kuulnud. Vette me küll ei roninud, viskasime niisama pilgu peale. Täitsa okei rannajupp, inimesi kah vähe.


Paljassaare tippu pääseb üsna lihtsalt, vaid natuke tuleb sõita mööda kruusateid ja metsaradasid. Mu asfaldiharjumusega ratas sai metsavahel sõita pea esimest korda. Paljassaare ise on kena. Kuigi on näha, et nõukogude ajal käis seal aktiivne militaar- ja tööstustegevus (viimast viljeletakse seal praegugi), on seal siiski rahulik ja üldse mitte Tallinna moodi.

Ma miskipärast arvasin, et see poolsaar on sarnane pigem ranna-alaga, kus maismaast saab sujuvalt meri. Üllatuseks avastasin, et seal on hoopis üsna kõrge, järsk ja kivine serv. Vaade oli muidugi ilus – suured jääaegsed kivilahmakad ja üsna kõrged lained. Lisaks vaade Kopli poolsaarele, mis on otsani täis ehitatud (seal pesitseb teatavasti Balti laevaremonditehas – BLRT).

Kuigi me ei näinud seal kedagi (kui välja arvata metsvaarikaid sööv paljas mees, kes oli T-särgi kummaliselt ümber strateegiliste kehaosade keeranud), paistab poolsaare tipp siiski olevat üsna käidav koht, kui sissetallatud-sõidetud radade järgi otsustada.

Lisaks asub just poolsaare tipus võssa kasvanud hiiglaslik betoonrajatis, mis minu kogemuse põhjal peaks kujutama endas kas endist suurtükipesa või siis helgiheitja varjendit. Kumb see täpselt on, ei olnud aega lähemalt uurida. Ka ei ole ma kindel, kas on tegu osaga Peeter I aegsest merekindlusest või on tegu nõukogudeaegse rajatisega. Teades, millist betooni valati Peeter I ajal, võib see olla pärit ka sellest ajast.


Kaldajärsak oli kohati ka piiratud betoonpostide vahele mässitud okastraadiga. Ei teagi nüüd, kas see pidi hoidma kedagi alla kukkumast või vastupidi – kaldast üles pääsemast..

Igatahes on Paljassaare tipp väärt ülevaatamist, kasvõi ilusa kivise ranniku pärast.

Postimehe ringkaitsest veel

Ikkagi pean korra veel sõna võtma eelmise postituse teemal. Lugege seda Küllike Roovälja arvamust ja siis vastake järgmistele küsimustele:

1)Kas olete elu jooksul lugenud mõttetühjemat ja vähem argumenteeritud arvamuslugu?
2)Kas oleksite kunagi uskunud, et sellist lugu sunnitakse kirjutama suurepärane ajakirjanik Küllike Rooväli?
3)Kas oleksite uskunud, et Rooväli nõustubki midagi sellist oma nime all avaldama?
4)Kas on teil veel kahtlusi, et Postimees tegeleb oma töötaja(te) ringkaitsmisega, mitte aga asjast rääkimisega?

Igaks juhuks toonitan üle järgmised lõigud Roovälja arvamisest:

”Erinevalt pealinna pagariemandaist ei pea ühe tänapäevase skandaalikese või hapukurgiaja-uudise kergitamiseks naaberõuel sugugi pärmi kasutama. Soojal suveajal piisab mõnest lõbusast laulust, klaasist veinist, grupist elevil inimestest kirikuõuel jutlemas ning kitsukest pühamut uudistamas.”

Mõni lõbus laul ja grupp elevil inimesi!?!? Reaalsustajuta lugu.

” Diskoripult kirikus? Aga palju on pealinnas kirikuid, kus helipult puudub? Üksikud ehk. Et kirkus tantsitakse, lauldakse, pilli mängitakse, pole tänapäeval nüüd küll miski ime.”

Ei vaja lisakommentaare. Pilli mängitakse...kas me räägime samast üritusest ikka??

Olen väga ja väga pettunud. Raske uskuda, et inimene, kelle lood lugesin varem läbi juba selle pärast, et seal all oli tema nimi, on pidanud midagi niisugust avaldama. Selge, et surve või käsk kõrgemalt poolt, aga ikkagi. Sügavalt kahju. Loodetavasti kirjutas Rooväli seda teksti vähemalt pisaratega võideldes.

Mulle hakkab tunduma, et siin on peidus rohkem kui Saagim ja kirikudisko. Kuidas muidu saab ühe väljaande arvamus toimunust nii kardinaalselt erineda KÕIGI teiste Eesti meediaväljaannete omast. See ei ole võimalik. Midagi siin veel on...

Oijah.

Vabadusest öelda

Eelmisel nädalal tegelesid peaaegu kõik meediaväljaanded Püha Vaimu kirikus toimunud läbuga. Peaaegu sellepärast, et Postimees oli esimesed päevad täitsa vait. Imelik, eks ole, kui üht nädala suurt teemat, mida kajastavad Päevaleht, Õhtuleht, ETV, TV3, Kanal2 ja Vikerraadio ei võta tegemisse Eesti suurim päevaleht.

Kui selgus, et peo korraldamisega tegeles väidetavalt Anu Saagim, kes on teatavasti Postimehe Elu24 palgal, siis muutus Postimehe käitumine arusaadavaks.

Neilt ilmus kõigepealt üks pisike ülevaade toimunust, kus põhitähelepanu selle, et kiriku valvuriga peatati tööleping. Siis ilmus pehmes toonis kommentaar EELK-lt, et kiriku külastamiseks ei ole sobimatut aega. Ja täna siis juhtunu veel pehmemaks muljumise tippnäide – peolised annetanud kirikule paar tuhat krooni ja DJ pult olla olnud mitte altari ees vaid natuke eemal. Oh heldust!

Pidutsejate jõuga heasse valgusse sättimine ei muuda ju kuidagi tegu, millega nad hakkama said.

Aga miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et tuua näide, kuidas ükski meediaväljaanne ei ole päriselt sõltumatu ja vaba. See on muidugi ammu teada, aga Püha Vaimu kiriku lugu ja Postimehe käitumine on väga puhas näide sellest.

Kui selle peoga oleks seotud ükskõik kes teine, uputaks Postimehes selle loo erinevate tahkude kirjeldustest, kommentaaridest ja järellugudest. Aga praegu on täielik vaikus, teema tehti mokaotsast ära vaid selleks, et linnuke kirja saada ja mitte jääda veidrasse olukorda teemat üldse kajastamata jättes.

Seega – ei ole olemas päris vaba ajakirjandust, alati on kellegi huvid, kellegi valikud. Lihtsalt lugeja (ja ka mina) ei pruugi seda alati märgata või teada.

PS. Huvitav oleks teada, kes on see peoline, kes Postimehele rääkis, et inimesed olid suurema osa ajast õues ja kelle mäletamist mööda oli diskoripult hoopis mujal, kui varem on kirjutatud. Kas äkki on see Saagimi esimene kommentaar asjale, kuigi anonüümselt?

PS2. Sellega on see teema ammendatud. Aitab.

Ja inimene suutiski

Mitte et ma oleks eriti kahelnud Toomas Luhatsi võimetes, kuigi ma teda isiklikult ei tunne. Vastupidi, ma hoidsin talle kõvasti pöialt. Mitte küll vist päris algusest peale, aga edaspidi seda järjekindlamalt.

Taustaks siis, et mees lubas muude tööde kõrvalt viia end nii vormi, et teha läbi Pühajärve triatlon – 1,9 km ujumist, 90 km ratta seljas ja 21 km jooksu. Mees mõtles, pidas blogi, treenis ja tegi ära. Respekt – muud ei olegi öelda.

Luhats näitas selgelt, et igasugune vigin a la „ma ei jõua trenni teha, sest töö tõmbab rihmaks” on tühi jutt. Igaüks jõuab kui vähegi tahab. MOTT.

Ma isiklikult küll ei kujuta ette, kuidas ma jaksaksin terve selle distantsi läbi teha. Kõige hirmutavam tundub see 21 km jooksu. Ma pole jooksmisega kunagi sina-peal olnud. 90k rattaga saaks ehk hakkama, kui jätkuvalt edasi sõidan ja trenni teen. Mida see 1,9 km ujumist tähendab, ei kujuta ma üldse ette.

Ja nüüd – Pühajärve triatlon on ju tegelikult alles pool ironman’i distantsist. Vot see on ala, mille läbimist minu mõistus ei hooma. Umbes 9 tundi ilma lõunapausita piitsa anda, et ujuda 3,8 km, sõita rattaga 180 km ning joosta täismaraton 42 km. Ulmeline.

Aga näe, inimene suudab. Ja suudab ilmselt rohkemgi.

Nii et mõelge sellele, kas teete ikka nii palju kui te suudate või saab paremini, rohkem, kauem. Ja mitte ainult sporti, vaid ükskõik mida.

Infosõltlusest

Naljakas, kuidas mõtled mõnd asja nii ja teisiti ega oska seda konkreetselt sõnadesse panna ning siis tuleb keegi ja ütleb selle hoobilt ära.

”Ikka kisub hommikuti oma harjumuspäraste infokanalite juurde. Vahel leiab neist midagi olulist, tihti mitte eriti. Vaatad kella, pool tundi või kauemgi kulunud. /---/ Selles, et me suurt osa igapäevasest infost ei vaja, on kerge veenduda. Paljud on viibinud kuu või paar kodust kaugel, kus internetilevi pea olematu. Tuleme tagasi ja viime end suhteliselt kiiresti kurssi kõigega, mis vahepeal olulist juhtunud. Selleks kulub mitu korda vähem aega, kui igahommikused ”infopalvused” kokku liita. Me ei ole millestki ilma jäänud. Isegi nii lühikese perioodi vältel on Aeg ise teinud eelvaliku.” Mihkel Mutt (”Ajaleht kui moolok”, Postimees AK)

Pean tunnistama, et tunnen ise samamoodi. Ei peagi kuude kaupa ürgmetsas olema, piisab kui näiteks teha mõni online puhkuse jooksul lahti näiteks ainult korra päevas või korra kahe päeva jooksul.

Sellest piisab, et aru saada – ma ei ole vahepeal millestki olulisest ilma jäänud. Need teemad, mis tõesti on olulised, on esilehel või üsna üleval otsas ka õhtul. Kõik see, mis vahepeal on üles loobitud (mõnel portaalil 80 tükki päevas, millele Dannar tähelepanu juhtis :)), ei oma suuremat tähtsust ja risustab üldjoontes aju mõttetu pahnaga.

Milleks neid muid asju siis üldse vaja on? Kas keegi suudab seda selgitada nii, et ei kasuta sõnu uudisvoog, maht, klikk, reklaam ja raha? Või piisab ainult neist viiest?

Ma ei ole kindel, kui palju on lugejaid, kellele on oluline see, et portaalis iga külastuse korral oleks ilmunud mõni uus lugu. See jätab küll toreda mulje, et töö käib palehigis ja uudised kasvavad kui ristikud kesal. Aga kui 80% sellest toodangust on kasutu info?

Mutt räägib eespool viidatud artiklis aususest – kui ikka ei olnud täna erilisi uudiseid, siis ei olnud ja kõik. Täiesti õige jutt. Kui ma teen portaali lahti ja pole eelmisest külastusest uusi uudiseid lisandunud, siis pole järelikult midagi uudisväärtuslikku vahepeal toimunud. Ja süda rahul, võin muude asjadega edasi tegeleda.

Ei ole kurat vaja kivist vett välja väänata. Miks peaks keegi ühe online’i lugemisest loobuma puhtalt selle pärast, et näe, pool tundi tagasi käisin seal ja ikka pole uut uudist tulnud. Võibolla on selliseid inimesi, aga neid võiks siis juba sõltlasteks nimetada.

Me oleme kuidagi aru saanud, milline toit on kasulik ja milline kahjulik, ega ahmi endale sisse kõike, mida poes müüakse, kuigi meile proovitakse asju pähe määrida. Miks me siis ahmime sisse kõike seda infot, mida meile püütakse pähe määrida?

Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb – kui ei meeldi, ära loe, ära tarbi. Ja polegi midagi mul öelda selle peale rohkem.


Tuli selline isiklikust seisukohast vastuoluline sissekanne...aga niimoodi ma mõtlen, kui mitte ”tootjana”, siis tarbijana kindlasti. Pean ausalt tunnisama, et ka mina olen uudisrisu veebi üles riputanud, nii et vastutan ka ise õige pisut selle jura eest.

Seebimulli Tallinn

Mind ikka niimoodi hämmastab alati kui haavatav Tallinn tegelikult on. Kui kõik ümbritsev kulgeb oma rahulikku ja loomulikku rada, siis võiks arvata, et tegu on ühe üsna ladusalt toimiva linnaga.

Aga piisab vaid ühest tugevamast vihmasajust, kahest lumerohkest ööpäevast, ühest laulupeost või väikesest eelarvekärpest ja süsteem hakkabki hoogsalt lagunema. Vähe on asju, mis toidavad ajakirjanikke järjepidevamalt, kui Tallinna kommunaalprobleemid.

Kui talvel sajab päev läbi lund, siis võib õhtul märkmikusse kirja panna ”kuidas tänavate koristamisega on” ja üsna kindlalt on nupuke olemas, sest tänavate koristamisega ei ole kunagi kuidagi. Alati on kuskil vallid, lumi koristamata või muu jama.

Toimub aga suurem üritus ja hoobilt on tänavad umbes, trammid ei liigu ja inimesed ei mahu bussidesse. Viimaste päevade vihmavee saavutusi saavad kõik veel erinevatest portaalidest ja ajalehtedest lugeda.

Probleem pole ju looduskatastroofides. Ma saan aru kui vihma sajaks näiteks nädal aega järjest. Siis ma saan aru, et autod upuvad ja keldrid ujutavad. Aga no kolm tundi tavalist Eesti äikesevihma...

Täpselt nagu ei ole loodusõnnetus näiteks laulupidu. VIIS aastat on ette teada, et selline üritus toimub ja ikka on probleemid seal, kus on teada, et raskeks läheb. Ma teen endale õlle välja, kui 3.-5. augusti paiku ei ilmu kuskil lugu sisuga "Madonna kontsert tekitas ummikuid/seiskas bussiliikluse/vms".

Kõik see tekitab ühe mõtte – Tallinn toimib hädavaevu. Iga pisikene kõrvalekalle viib kas kogu süsteemi või vähemalt ühe selle osa rivist välja. See näitab jällegi, et linna arengusse, vastupanuvõime suurenemisse on kulutatud minimaalselt ehk just niipalju, et süsteem normaalsetes oludes koos seisaks.

Ma muidugi ei tea, äkki on maailma kõigi linnadega sama probleem. Ma ei ole kunagi üheski teises linnas aastajagu elanud, ka Eesti omas mitte. Millegipärast ma ei usu, et mõned teised Euroopa pealinnad nii nõrgukesed on.

Tallinn aga on. Elanikuna häirib, aga vorsti teenib põdur pealinn mulle leivale.

Puhkus - päriselt

Lõpuks hakkas puhkus. Püüan seekord tõesti ka puhata ja end ajalehtedest-internetist eemal hoida. Ma ei saa muidugi lubada täielikku eraldumist, aga niipalju siiski, et püüan päeva mitte veeta arvutis.

Mida ma puhkusega peale hakkan, pole veel otsustanud täpselt. Igatahes tahaks üsna palju rattasadulas olla ja mingi aja ka maal veeta. Ei ole tahtnud midagi suurt ette valmistada, sest siis kulub päris palju närvi sellele kõigele ja see poleks enam puhkus, ega ju?

Igatahes mõtlen tõsiselt, kas mitte teha näiteks terve nädal ekstreem-puhkust üldse ilma igasuguste uudisteta. See saaks raske olema, aga võiks ju proovida, kas on enesetunne pärast kuidagi eriti puhanud või ei ole.

Kõigest hoolimata püüan netti ikka jõuda - uudiseid ei loe, aga seda kausta siin üritan tihemini täita. Sest mõtteid on. Ja aega nüüd ka natukeseks.

Tehke suvel endale midagi head.

Hapukurk

Tõeline tõestus hapukurgihooajast ajakirjanduses – Postimees Online teeb live-ülekannet võidusamba klaaspaneelide vahetusest. Lugege ja te ei kahetse – detailid on hingematvad :)

Koolimõtted jälle kummitavad

Elan jälle kolm nädalat Tour de France’i ajas. Rattasporti on tõesti väga põnev jälgida, kui teada, mida ja keda vaadata. Ilmselt hakkab põnevus asenduma pettumusega kuskil järgmise nädala keskel, mil usutavasti peaksid hakkama selguma esimesed dopingutarvitajad. Vähemalt varasematel Tour’idel on nii olnud ja ma ei mäleta, et viimastel aastatel oleks mõni Tour puhtalt möödnunud. Seniks aga on lahe.

Mu enda tour de personnel oli vahepeal väikesel puhkusel, sest pärast kordusõppusi ei viitsinud end kuidagi sadulasse ajada, kui välja jätta tööle-koju sõitmine. Ei teagi, miks – lihtsalt väike motivatsioonikriis (mis muide avaldus ka mujal, kui ainult rattasõidus). Nüüd aga on paar ringi jälle tehtud ja tahtmine hakkab tagasi tulema. Rattakompuutri ostmisest ehk 4. maist alates on odomeeter ette kerinud 596 km. Pole küll teab mis palju, aga siiski – ise olen rahul.

***
Muus osas on praegu selline ootamise aeg. Kõigepealt ootan puhkust. Kuna viimasel ajal on teemadel leidmisega mõningaid raskusi ja üldse lähevad asjad sama libedalt, kui saani kruusateel mäest üles lükates. Muidugi on ka helgemaid hetki, aga mitte just liiga palju, seega on puhkus eriti oodatud.

Nagu suvel ikka, kui algab koolidesse sisseastumine, hakkab ka mul ajus end liigutama mingi rakuke ja ajab igasugu koolimõtted pähe. Ma kaalun tegelikult juba teist suve järjest ühte ja sama plaani, mis mulle tegelikult meeldiks, kui ma selle tehtud saaks, kuid on mitu ja suurt Aga. Esiteks peaksin ilmselt ise maksma. Teiseks läheks päris keeruliseks kodune eli, kuna kohe-kohe töötame me mõlemad, Anni ka peagi koolis jälle, nii et Anete peaks ise kasvama nagu nukitsamees.

Samas ma saaksin äkki ära teha eeldusained ja siis oodata juhust, mil sisse astuda, näiteks järgmisel sügisel. Kuid ka see nõuab pisukest rahanutsu. Ja üldsegi ei saa erilisi järeldusi teha enne, kui on selge, mitu ainepunkti on väärt minu praegune töökogemus. Seega ootan, millal mõtted mu peas otsusteks laagerduvad.

***
Paar päeva tagasi oli Annil sünnipäev – palju õnne veel ka tagantjärele :).

Kolimine ja käimine

Niisiis kolimine on läbi ja olen uues üürikas juba harjuma hakanud. Pimedast ja külmast urust lõpuks valgusesse ja sooja. Justkui Urgliku muutumine Guglunkiks, ainult vastupidine protsess. Kes teab, see teab.

Aga tõesti, mulle väga meeldib ja mõnus, et kinnisvarakrahh laseb meil seda endale lubada. Tegelikult ma arvan, et maksan õiglast hinda, kaks aastat tagasi oleksin selle üürika eest lihtsalt lolli moodi üle maksnud. Kolmesõnaga – olen väga rahul.

***
Anete võttis jalad alla ja hakkas käima. Umbes täpselt siis, kui mina metsas põlvel olin ja valmis-puhas karjusin. Nüüd ta tatsab lahedalt mööda tuba ringi, käed-jalad harkis. Ta muutub järjest asjalikumaks. Saab juba aru, kuidas klotsid üksteise peale käivad näiteks. Pidin vaid neli korda ette näitama ja juba ta proovis järele. Ega muidugi päris veatult ei lähe, aga mõte on tal õige.

Lisaks käimisele on tal esimene eluaasta samuti täis saanud. Uskumatult kiiresti läheb ikka aeg. Algus oli raske ja venis aeglaselt, eriti Annile. Mina passisin ju enamiku ajast lolli näoga kõrval ja püüdisn siit-sealt midagi kasulikku teha. Nüüd on tunne, et see aeg oli nii ammu – ime, et üldse midagi meeles on.

***
Tegelikult tahaks tööst ka rääkida. Nii palju on toimumas ja seda just üldiselt. Paistab, et sügis tuleb meediamaailmas väga huvitav. Justkui valmistutaks mingiks uueks alguseks – kõik teevad ettevalmistusi ja sügisest peaks hakkama midagi teistsugust kui varem. Aga järgmises postituses ehk. Praegu ei viitsi.

Siil 2 2009

Viimase üheksa päeva märksaõnaks on Siil. Just sellise mulle arusaamatul põhjusel valitud nimega kutsutakse Võrumaal toimunud kordusõppusi, kuhu rahatrahvi hirmus pidin end kohale vedama.

Pärast kutse saamist lootsin kaht asja – kohtuda endiste rühmakaaslastega, kellega veetsime koos kaheksa kuud nii pasas kui päikeses ning pääseda mõneks ajaks rutiinist ehk puhata mõned päevad vabas looduses. Esimest neist sain vähe, teist aga see-eest ülekülluses.

Esimene üllatus värava taga oli see, et kuna muudeti üksuste struktuuri, ei pandud enam kokku neid rühmasid, mis ajateenistuses kaheksa kuud hoolega koostööd harjutasid. Kõik leidsid koha täiesti võõras seltskonnas võõraste ülemuste juhtimise all. Seega adjöö vanadele kamraadidele.

Puhkuse osas probleemi polnud. Väljaõpe kulges rahulikult, ilma liigse higistamiseta, milles oli oma osa ka meie jaoülemal, kes ei olnud just eriti vaimustuses algteadmiste läbiharjutamisest. Nädala teine pool, kui hakkasid kokkuharjutamsied juba rühma, kompanii ja pataljoni tasandil, enam sellist hõlpu ei olnud, kuigi vahele eksis näiteks päev, mil vedelesime kolmteist tundi positsioonil lolli möla ajades ja vaheldumisi magades.

Magada sai tegelikult siiski väga vähe. Igal ööl kuskil neli tundi, eelviimasel päeval kaks tundi ja viimasel ööl ei maganud me üldse. Ka päeval tühja passides ei saanud pikalt magada, sest ikka tuli keegi mingi asjaga segama või oli vaja mingi väike liigutus teha – näiteks postil käia.

Kaitseväe elurütmiga enam mitte harjunud kehale ja vaimule tundus lahingutegevus üsna väsitav. Eriti seetõttu, et süüa ei saanud nii palju kui oleks soovinud. Aga on ju teada, et metsas antakse täpselt nii palju, sõdur püsiks elus ja jaksaks end liigutada. Viimastel päevadel nokkisid mehed igal vabal võimalusel ja isegi täna veel ei ole ma päriselt unevõlga tasa teinud.

Üldine suhtumine oli õppustel hoopis erinev ajateenistuses kogetust. Pidureid ja blokkijaid ei olnud üldse, ka virisemist oli vähe ja kõik mida kästi, tehti ära suurema kulmukortsutamiseta. Ka ülemad suhtusid teisiti – ei nõutud peensusteni kõikidest reeglitest kinnipidamist ja sellest, mida nõuti, said kõik aru, et nii on vaja.

Üldiselt võin öelda, et jäin õppustega rahule, sest sain veeta nädala teistsuguses keskkonnas, sain jälle lasta tankitõrjerelvast, sain end pisut proovile panna ja näha, et ajateenistuses õpitu on kõik kuskil ajus olemas.

Veel tahaksin lisada, et õppuste ajal Afganistanis Eesti sõduriga juhtunu kõrval on igasugune kurtmine õppuste kohta nii toidu kvaliteedi, vee puudumise ja pideva vihmasaju üle tühine. Mitte miski ei saa olla nii jube kui reaalne sõda. Märjad püksid või 14-kilose relva soonimine õlga on mõnede meeste julguse ja ennastohverdavuse kõrval nii tühine, et piinlik hakkab mõne asja üle nurisedes.

Mugavust on meie ümber liiga palju ja hea, et vähemalt mõnedele meestele, mina nende hulgas, seda aeg-ajalt meelde tuletatakse. Täpselt nagu ajateenistuse lõppedes vaatan ka nüüd natuke aega külmikule, asfaldile, Prisma peremarketile ja laelambile teise pilguga. See ongi minu jaoks sellise ürituse eesmärk.

Ja internet on samuti üks tore asi.

Igav küll, aga lugege ikka

Räägime natuke valimistest ka või õigemini kinnistest ja avatud nimekirjadest. Püüan mitte tüütu olla ja pikalt plähmerdada.

Teadupärast toimusid tänavused europarlamendi valimised kinniste nimekirjadega, mis tähendab, et inimesed said hääletada ainult erakonna, mitte meeldiva kandidaadi poolt. Välja arvata siis üksikkandidaadid.

Kinniste nimekirjade idee tuli Keskerakonna ja Reformierakonna koostöös 2006. aastal. Miks, ei viitsi praegu siin otsima hakata. Nüüd, kaks päeva hiljem, kui kinniste nimekirjadega valimised on läbi ja üksikmees Tarand kogus vaid natuke vähem hääli kui praegune koalitsioon kokku, tõttavad nii oravad kui IRL avatud nimekirjade juurde tagasi.

Põhjendus Reformierakonna pressiteates on järgmine: „Pühapäeval toimunud europarlamendi valimised andsid selge signaali, et valijad eelistavad samu põhimõtteid, mille alusel valitakse riigikogu ja kohalikke omavalitsusi,“ selgitas Reformierakonna fraktsiooni juht Keit Pentus erakonna teates.

Justkui oleks nüüd nende valimistega selgeks saanud, et rahvas ikkagi ei taha kinniseid nimekirju. Tuletaks meelde, et näiteks 2008. aasta detsembris korraldas ERR küsitluse, millest selgus, et 87% valijaist eelistab avatud nimekirju. Kas see ja ka teised sarnased küsitlused pole siis piisav signaal? Kas tõesti peab ikka kõik järgi proovima enne kui otsustada, kas see on hea või halb? Nüüd, erakonnad, helpige oma magedat külma suppi ise. Tarand tõmbas teile teie oma relvaga koti põlvedeni pähe.

Ainus selge signaal siin on see, et reformarid ei kuula kõige vähemalgi määral, mida inimesed tegelikult ütlevad.

Muidugi, kes oskas 2006. aastal ennustada nii tugeva ja karismaatilise üksikkandidaadi tulekut? Ilmselt mitte keegi, aga oletada ju oleks võinud. Sest kuna küsitlustest oli näha, et rahvale kinnised nimekirjad ei meeldi, seega pole vaja olla selgeltnägija, et ennustada just kinniste nimekirjade vastu võitleva isiku esiletõusu.

Ma saan aru, et ka kinnistel nimekirjadel on omad eelised. Need väldivad näiteks igasugu hampelmannide esiletõusu, kes lubavad kokku ei tea mida ja räägivad ei tea millest, kuid sõuavad oma populaarsuse ja rahvamehelikkuse seljas, a la võsapets. Kinniste nimekirjade puhul on lontruste valimine ja euroopasse naerualuseks saatmine välistatud.

Teisest küljest – kui rahval on õigus näidata oma tarkust, valides hea kandidaadi, miks ei võiks rahvas näidata oma lollust valides mõne klouni? Kus on kirjas, et ma ei tohi olla loll? Kui poliitikud kardavad, et rahvas on rumal ja teeb vale otsuse, siis tuleb neil inimestele selgitada, milline on õige ja kõige sobivam kandidaat. Selleks justkui olekski ju valimiskampaaniad ja debatid. Kui rahvas teeb lolli otsuse, on järelikult poliitikud ise rumalad, kui nad ei suuda inimestele selgitada, milline on hea otsus.

Suvi algab sebides

Maikuu läks käest ära. Mõtteid oli küll paar kribulat, aga kuidagi ei jõudnud nende üleskirjutamiseni. Mõnikord ikka kohe üldse ei viitsi veel pärast tööd ka midagi kirjutada. Ilmselt saab päeva norm kaheksa töötunniga täis.

Suvi (mul algab suvi alati koos lehtedega puul) sai kirju stardi. Esiteks mõnda aega vindunud plaan ikkagi ära kolida siit elupaigast sai üsna kiirelt lahenduse. Leidsime hea pakkumise pea igas mõttes ja ega pikka kaalumist rohkem polnudki. Kant jääb ikka samaks, päris ära harjunud siin juba. Aga muu on kõik uus, maja, hoov koos mänguväljaga, panipaik ja isegi parkimiskoht. Ma ei ole veel otsustanud, mida ma seal parkima hakkan.

Sel kuul on siis oodata kolimist. Mina küll ootan pigem seda hetke, mil on juba kolitud. Aga see pole veel kõik – juunikuu tuleb kirju. Varsti pean vormi hüppama jälle ja kümneks päevaks metsa kolima. Ehk siis rühmakokkutulek, ametliku nimega küll reservõppekogunemine. Justkui tahaks natuke isegi minna, aga samas väga ei taha ka. Kõik oleneb, milline on seal suhtumine ja kuidas kodused asjad laabuvad.

Tööl paistab, et hapukurgihooaeg jääb sel aastal vahele, vähemalt neil kes poliitikaga tegelevad. Rohkem aga ei viitsi sellest kirjutada, lugege lehtedest ja püüdke end mitte seaks vihastada. Sest nagu ütlevad klassikud – suvel ikka mehed panevad rinnad kokku ja võtavad õlut.

Nii teemegi.

See blogi võidakse sulgeda

Keegi ütles kuskil, et viimastel aastatel on ajakirjandus liikunud mineviku suunalt tuleviku suunale. Kui traditsiooniliselt on ajakirjanduse ülesanne olnud rääkida millestki, mis äsja sündis või toimus, siis praegu räägitakse sellest, mis juhtuma hakkab.

Olen selle pilguga uudiste sisu jälginud ja tõepoolest – ega naljalt ei kohta lugu, kus ei räägitaks kas kohe-kohe juhtuma hakkavast või lausa millestki, mis saab teoks alles aastate pärast.

Ajakirjanike ülesanne on ikka olnud võimalikult kiirest edastada lugejate-vaatajate-kuulajateni värsked sündmused, mis on toimunud. Tempo ja uudise võimalikult kiire edastamise vajadus (konkurentsieelise saavutamiseks) on ilmselt jõudnud nii kaugele, et juba tormatakse toimuvast ette.

Pealkirjad tänase Päevalehe uudistekülgedelt: koalitsiooni püsimine ripub nädalavahetusel niidi otsas; Lang tahab kärpida kõigi töötajate palku; kärpimine võtab töötutelt tuhandeid loodetud kroone; kiiruskaamerad hakkavad juhte korrale kutsuma alles novembris; varsti ei saa baaridest enam öösel alkoholi koju kaasa kaubelda.

Kõik need räägivad millestki, mis alles hakkab sündima. Keegi ju ei tea, kas nii, nagu uudises kirjas, ka tegelikult läheb. Kui ei lähe, siis nagu polegi sisuliselt uudist olnud, sest sündmust, millest lugu räägib, ei ole. Aga kes seda enam mäletab nädala, kuu või isegi mõne aasta pärast, kui sündmus oleks pidanud aset leidma.

Ses mõttes tegeletakse ikka väga palju ennustamisega, oleks-poleks-võiks-saaks ja mis-siis-kui. Toimunud sündmusest oleks ju palju lihtsam uudist kirjutada. Näiteks leitakse kuskilt kivikirves või mingi mustikakeskus põles maha. Saab rääkida, saab analüüsida ja ei pea püüdma jutu tagant aimata, mis võiks kunagi toimuma hakata.

Sisuliselt võiks ju kirjutada ka uudise, et mõni mustikakeskus läheb varsti põlema. Küsida kommentaari päästeametilt – jah, seda tõenäosust ei saa välistada, ütlevad nad. Kommentaar mustikakeskuse omanikult – oleme kõik teinud, et nii ei juhtuks, aga iial ei tea. Ükskõik, kes mida selle kohta parasjagu ütleb, pealkiri „Keskus võib minna põlema” sellest ei muutu ja loo saaks vabalt trükki lükata.

Sama on ju kõigi kärbete ja muude selliste asjadega. Ükskõik, mida kirjutada, midagi ei saa välistada ja uudis ongi jälle purgis.

PS: nüüd tundub postituse pealkiri ka loogiline, eksole?

Ühest ja teisest ja vahepealt

Jäi jälle pikem vahe sisse kirjutamisel, aga olid ilusad ilmad ja ei olnud kuidagi tahtmist sirgeldada, eriti veel pärast tööd. Vahepeal on olnud pikk nädalavahetus, mis läks väga edukalt – õuesoldud aeg ületas tunduvalt toas veedetud aja (kui öine magamine välja jätta, mis siiski toimus toas). Käisime vabaõhumuuseumis, kuhu mina sattusin esimest korda. Järgmisel päeval loomaaias, kuhu olen viimase aasta jooksul miskipärast päris tihti sattunud. Igatahes oli lõbus, ilmad olid ilusad ja muidu tore.

***
Ida-, põhja- ja lõunarindel pole muutusi toimunud. Tööd ikka jätkub, kuigi vahepeal oli jälle mingi madalperiood, mil tuli end tõsiselt sundida, et üldse midagi tehtud saaks. Vahepeal aga olid jälle hoogtöö perioodid, mil kõik sujus ja tahtmine oli tugev. Nagu näha, kõigub kõik juskui kevadine ilm siia-sinna.

***
Anete on lähedal oma päris esimestele sammudele. Eile diivani peal julges juba ilma kinni hoidmata kaks sammu Anni poole teha. Järgnes muidugi kukkumine, aga diivanil ta kukkuda ei karda. Seista proovib ammu juba üsna julgelt – tõstab käed taeva poole ja hööritab puusi...ja siis kukub istuli. Seda kõike siiski voodi peal, põrandal on ta oluliselt tagasihoidlikum.

***
Üks tähelepanek rattaga linnas sõitmise kohta. Nimelt tundub mulle, et enamik Tallinna autojuhte võrdsustab ratturi jalakäijaga. Ehk siis kui ma sõidan sõiduteel, olen ma nende jaoks juskui vales kohas. Näide: ristmikul pöörab peatee vasakule ja mina liigun mööda peateed ning tahan sõita otse. Liikluseeskirja järgi peavad paremalt tulevad autod mulle teed andma, sest mina olen peateel. Aga selleks, et keegi teed annaks, pean ma paremalt tulevale autole peaaegu otsa sõitma. Enne nad minust välja ei tee. Kuidas küll on need autojuhid teooriaeksamist läbi saanud?

Tervitage uut tallinlast

Olen nüüd ametlikult tallinlane. Lasin ennast ja Anetet eile Tallinnasse sisse kirjutada. Peamiselt selleks, et tagada Netele lasteaiakoht. Millal selle võiks reaalselt saada, ei tea. Ühe lasteaia juhtivtegelane ütles, et enne kaht aastat ei ole lootustki. Aga samas lisas, et kui tööpuudus sedasi kasvab, võib igasugu asju juhtuda ja avaldas lootust, et kui mul selleks ajaks töö veel alles on, võib õnnestuda isegi varem koht saada. Selline eluterve lasteaia tragikoomika siis.

Korteriomanikuga pidasime maha ka väikese üüriarutelu nagu eelmine nädal sai kokku lepitud. Natuke rohkem kui viiendiku oli ta nõus järele andma. See pole küll nii palju kui meie lootsime, aga midagi siiski. Kui Anni ka tööl käima hakkab, mis varsti juhtub, siis on kõik okei.

Sellegipoolest maksame natuke palju oma korteri eest, eriti arvestades millise languse on hinnad üldiselt teinud ja kui külm talviti siin võib olla. Aga kuna omanik ei ole siiani ühistule ära maksnud isegi ühe akna vahetust, siis võib arvata, et tal endalgi kuskilt midagi üle ei jää ja palju alla üüri lasta ei saa. Mis pole muidugi puht ärilisest küljest meie probleem. Aga üürimisega ongi see asi, et kui enam ei meeldi või kokkuleppele ei saa võib lihtsalt ära kolida.

Seda me veel esialgu teha ei kavatse, eks näis, mis sügis toob. Suvel on praeguses elukohas küll väga mõnus olla - on rohelust ja on rand ja on ruumi, kus olla.

Lisaboonusena ei satu eriti siiakanti suvel hulluvaid tsiklimehi, kes sihitult linnavahel kütust põletavad. Kesklinnas elades olid need kaherattalised üheks kõige hullemaks nuhtluseks - nad ju ei suuda inimese moodi sõita, kas gaas põhjas või üldse mitte midagi. Seda viimast teevad nad supermarketite parklates sajakesi koos üksteise kiivridisaini imetledes.

Vist saigi kõik.

Siiski - lisan lingi ühele blogile, kus tõlgitud lugu sellest, millisena näevad erinevad USA eksperdid interneti mõju traditsioonilisele ajakirjandusele. Lugege, kui vähegi huvitab.

Ratas ja kiiver

Kuigi ilmad on külmad ja meretuul puhub ripsmed jäässe, on rattahooaeg väikese vungi sisse saanud. Laupäeval katsetasin vabaõhumuuseumi juures olevat jalgrattateed umbes tunnikese. Polnud viga, sõita nagu jaksasin ja igav ka ei hakanud. Pärast kodus prügi välja viies selgus, et trenn oli olnud päris tugev – trepist üles ronimine pole ammu nii raske olnud.

Ostsin endale ka kiivri – sellise kena ja musta – mis peaks mu šansse Tallinna liikluses mõnikümmend protsenti parandama. Üllatavalt kerged on need rattakiivrid, häirima ei ole hakanud, kuigi algul oli kummaline sõita rattaga kiiver peas.

Ilmselt põnnina väikeses asulas ereliukastega kihutamise kogemus ilma mingite ohutusvahenditeta (mõnikord ka piduriteta) on liiga kõvasti ajusse pugenud. Harjumine aga tuleb ruttu, praegu juba unustan, et mul on kiiver peas (rattaga sõites siis, mitte praegu).

Imelikul kombel ei näe ma teel tööle peaaegu ühtki kiivriga ratturit. Ometi tuleb kesklinnas sõita autoteel, kus kaitsekiiver eriti oluline. Samas kui minna rattateedele, mis tänavate kõrval, näeb harva rattureid, kellel ei ole kiivrit. On kellelgi mingi loogiline ja pädev seletus?

Kui eelmise suve lõpus ratta sain, püüdsin linnas liigelda ikka seal kus rattateed ja kui neid ei olnud, siis kõnniteel. Autode vahele ronimine tundus enesetapuna, kui vähe liialdada. Sel aastal aga olen teadlikult seal, kus ruumi rohkem ja jalgrattateed ei ole, sõiduteele roninud. Üldiselt pole üldse nii halb, sest silmad pungis liiklust jälgides ja ise kõiki eeskirju täites saab täitsa kenasti sõita. Eelistaksin muidugi rattateid, aga kesklinna ei mahu enam ju isegi jalakäiad, ratturitest rääkimata.

Tallinn promos siin mõnda aega tagasi, et jalgrattateid on hoolsalt juurde ehitatud. Pole veel kaarti ette võtnud, aga millegipärast arvan, et need uued teed on kõik kuskil Haabersti või Pirita otstes, kus autosid vähem ja ruumi rohkem. Ega kesklinnas ei saa autodelt ju sentimeetritki võtta.

Aga ega liiga palju saagi tahta vist – Eesti ei ole ometi Holland või Taani. Väike võsariik, arenguaega tuleb ikka ka anda. Aga kindel on see, et linnas on võimalik rattaga läbi ajada, ei pea autoga sõitma, ega isegi bussiraha kulutama. See viis minutit, mis ma rattaga bussist kauem tööle lähen, on väike kaotus võrreldes võiduga tervises, rahakotis ja võimaluses minna siis kui tahan ja sealt, kust tahan.

Vaatame, kaua ma jaksan tubli olla.

Mälulüngad

Keskerakondlaste ülbus hakkab ületama igasuguseid piire. Jutuks ikka need skandaalsed slovaki ärimehed, kes kesikutele annetasid 1,39 miljonit krooni. Kui veel neljapäeval väitsid kõik Keskerakonna juhtnupukesed, et neil pole aimugi, kes need mehed on ja miks nad Keskerakonnale miljoneid annetavad, siis tänaseks on kesikute peaseäretäril Priit Toobalil hakanud midagi juba meenuma.

ERR-ile antud telefonivestluse jupis ütleb mees selgelt, et (tsiteerin) „on püütud ju väita, et nad on kahtlased ja tundmatud ärimehed, aga Keskerakonna jaoks nad ei ole tundmatud.”

Einoaitäh...neljapäeval ei teadnud ta neist Slovakkia endise peaministri kinnisvara skandaaliga seotud ärikatest midagi ja nüüd justkui on nad kesikutele ikka tuttavad.

Tundub üle mõistuse idiootlik, et erakonna juhid ei tea, kes annetasid parteile kolme kuuga rohkem raha, kui annetati tervel 2008. aastal kokku. 1,4 miljonit krooni ei ole mingi 3.50, et ei mäleta, kes selle parasjagu andis. Ja tulla meediale rääkima, et meie ei tea, miks annetati ja kes nad üldse on, aga tore, et välismaalased on Keskerakonna avastanud – see on ikka kujuteldamatu ülbus.

Veel ühest seadusejonksust kogu selle asja juures. Nimekst on erakonnaseaduse järgi parteil kohustus avalikustada oma eraisikutest annetajate nimed ja kontaktandmed. Samas ei luba isikuandmete kaitse seadus internetti annetajate kontakse riputada. Siis on väike mõtlemise koht 101-le kõrgestitasustatud inimesele.

Rattaralli

Kavalalt planeeritud süsteem, et kolme kuu ID-pilet bussisõiduks lõppeb täpselt aprilli alguses, mil saan hakata rattaga tööl käima, pole päris kavakohaselt läinud. Seda eelkõige seetõttu, et vist hindasin aprillihommikuid tiba soojemaks kui need tegelikult on.

Nüüd siis sõidan väheke talongidega…kui ei unusta komposteerida. Seda on juba paar korda juhtunud, et alles bussist välja astudes tuleb meelde, et pidin ju pileti augustama. Mis teha, kui harjunud mugavalt ID-piletiga sõitma.

Ratta tahtsin hooldusesse viia, kuna see terve talve seisnud ja liikuvad osad kuivaks jäänud. Millegipärast mäletasin, et 100 krooni maksab hooldus. Aga ei maksnud – hoopis 600. Nii palju ma mugav olemise eest maksta ei kavatse, ostsin hoopis õli ja hakkasin ise spetsialistiks.

Ootan juba pikisilmi soojemaid ilmu, et saaks rattaga mõne pikema tiiru teha. Ka jalgrattateid on Tallinna juurde tekkinud ja need on üsna heas korras (vähemalt suurem osa) ning ootavad katsetamist.

Muus osas muutusteta. Rääkisin korteriomanikule madalama üüri mõttest ja tema ütles selle peale, et ahah, paarsada krooni siis umbes või kui palju. Ei hakanud teda telefonis šokeerima, kui palju tegelikult tahan alla kaubelda. Eks siis järgmine nädal paistab, kas ta on üldse millegagi nõus või topib lepingu mõlemad eksemplarid mulle söögitorru.

Pühadenädalavahetuseks siis Vändrasse. Loodan suuremal hulgal puhata ja mängida ning olla võimalikult vähe kasulik ja asjalik.

Palju õnne mulle tagantjärgi

Natuke vähem kui kuuajalise hilinemisega teatan pidulikult, et blogi, mida praegu loed, on kaks aastat vana. Esimene postitus siis 12. märtsil 2007. Lugesin naljapärast vanu postitusi kah. Õigesti tegin, et naljapärast lugesin, sest oligi naljakas.

Ma olen muidugi olnud keskmisest oluliselt laisem blogija, vist korra nädalas keskmiselt ilmub midagi siia. Muidugi saaks ja oleks rohkem kirjutada, aga kuna otsest sundi ei ole, siis alati ei viitsi.

Mitte et ei viitsi kirjutada, vaid sisse ei viitsi logida. Miskipärast ei jäta Firefox kuidagi just mu blogi parooli meelde ja pean selle iga kord uuesti sisestama. Te ei kujuta ette, kui palju on selle pärast siia postitusi ilmumata jäänud.

Imelik tegelikult, kui vähe ma mäletan, mida kõike olen siia üles riputanud. Ja uskumatu, mis kõik on toimunud nende kahe aasta jooksul. Ma ei julgegi mõelda, mis saab, kui elu samas tempos ja U-kurvidega edasi läheb. Millega ma tegelen mulle statistiliselt jäänud 42 eluaasta jooksul ja kuhu see kõik välja viib?

Näe lähebki vilosoohviliseks jälle, peab tuled maha tõmbama.

Blogimisest

Hakkasin seda blogi pidama selleks, et kirjutada asjadest mis mul peas. Algul tuli rohkem isiklikust elust postitusi, nüüd aga on vähe tööalaseks kiskunud. Samas kui jätkata ausalt algul lubatud teemat – kirjutada oma mõtetest – siis ei olegi selles midagi kummalist, sest ma mõtlengi sellistele asjadele.

Isiklikust elust kirjutamine on üsnagi keeruline nii, et kirja saaks asjad, mis kedagi huvitavad, aga jääks kirjutamata asjad, mis ei ole avalikud. Samas kas siis on üldse mõtet midagi kirjutada, sest keda ikka huvitab tekst stiilis täna-tegin-seda-ja-läksin-siis-sinna-ja-tulin-tagasi? Olen ka selliseid postitusi teinud ja mingi erilisema sündmuse puhul on need täitsa asjakohased.

Teisest küljest kui kirjutada endale, võib kirjutada täpselt seda, mida ise tahad, aga paar lugejat muidugi ei teeks ka paha. Seetõttu tahaks siiski püsida teemades, mis pakuksid ka teistele natuke midagi – kasvõi vastuvaidlemise rõõmu.

Kaasamõtlemiseks ongi parimad need postitused, millest ka teised kuidagi aru võivad saada. Isiklikud sündmused puudutavad ju mind ja mõningaid lähedasemaid inimesi, seega ei ole teistel eriti põnev lugeda. Seega ongi parem panna kirja, mida mina arvan mingitest teistest sündmustest.

Pealegi ei ole ma vist kuigi osav enese analüüsija, et oma käitumist või tegevust väga sügavalt ja huvitavalt lahata. Seega püüan oma algelisel ja tahumatul moel lahata teisi asju.

Seega jätkan nii nagu siiani...kirjutan ühest, teisest ja kolmandast. Ja kõigest segamini, et oleks huvitavam.

Inimkatsetused Tallinnas

Esiteks peab ütlema, et ma olen pisut imestunud, et linna pimendamise teema nii suureks paisus. Algsest väikesest katsetusest kasvas meedia abil tõeline diskussioon teemal, kas selline tuledevilgutamine ikka on linlastele turvaline ja toob piisava kokkuhoiu.

Kogu selle kära juures on paar asja, millele minu arvates on vähem tähelepanu pööratud kui peaks. Teemaks on olnud ikka kokkuhoid ja linlaste turvalisus, kuid kõige selle kõrval on üks väike asi – nimelt kui hea ikkagi on selline inimkatsetus.

Kui keegi Boroditši tiimist otsustab, et sellise pimendamisega hoitaks kokku 12 miljonit, siis tundub väga naljakas, et mõeldud-tehtud, vaatame, kuidas läheb ja tuled tõmmataksegi maha. Kas tõesti ei tulnud keegi selle peale, et öine pime linn võib ohtlik olla ja tuua kaasa pidupäevad kurjategijatele? Kuidagi imelik, et arutamata viidi idee ellu. Või kui arutati, siis keegi ei tulnud selle peale? Kõlab väheusutavalt.

Idee otsejoones teostamises on minu arvates põhjus selles, et kärped oli vaja inimesteni tuua. Kui riigi vangerdamised kujuteldamatute miljonite ja miljarditega ei pruugi olla inimestele arusaadavad, siis kokkuhoiu mõttes tulede mahakeeramine on kõigile arusaadav ja kohe omal nahal tuntav. Tõenäoliselt linnaisad teadsid, et pimendamisel pikka edu ei ole, aga tulemus – näidata linlastele, et kui Tallinn kärbib, siis on seda ka kohe näha – saadi ilmselt kätte.

Kuna linn proovib end kõigiti riigile vastandada, siis see oli ideaalne käik näitamaks et riigi kärpimised on arusaamatud ja inimkauged ega puuduta kuskilt tuntavalt kõige tavalisemat inimest. Pimeda linna mõju on kiire kui nohutilkadel – raha pole, järelikult pole ka valgust.

Nüüd siis on Boroditš otsustanud koos Tallinna Kiirabi, Põhja-Eesti päästekeskuse, Politseiprefektuuri, TTÜ, kommunaalameti ning tänavate valgustamist korraldava firma KH Energia-Konsult esindajatega (kus need targad varem olid, miks ei kutsutud neid kohe arutama), et tuled kustutatakse siiski vaid tund enne päikesetõusu.

Ja jälle saab öelda – näete, tahtsime kokku tõmmata, aga ei lastud. Linlased ei ole laborirotid, kellel midagi katsetada.

Rohkem polegi mul midagi öelda, kui üldse.

Kas kolime Lätti siis või ei?

Eelmise aasta septembris tegi valitsus otsuse, et selle aasta juulis tõstetakse majutus- ja kultuuriasutuste käibemaks madalalt 5%-lt 18%-le. Kõikjal pasundasid kontserdikorraldajad, et nüüd aitab – meie emigreerume Lätti. Kuigi käibemaksu tõus pole praegusekski veel käes, lubas BDG juht Peeter Rebane juba septembris, et R.E.M.-i kontsert jääb üheks viimaseks ürituseks Tallinnas ja suuremad asjad tulevad Riias.

Kümme päeva tagasi teatas seesama BDG, et Madonna Tallinna kontserdi piletid on rekordkiirusel läbi müüdud. Ma ei ütleks, et Madonna on väike kontserdikõks, mille võib vahelduseks teha, nagu külasimman või nii. Suuremat popmuusikaüritust (mastaapidelt siis) annab ette kujutada. Miks Rebane Madonnat siis Riiga ei vedanud, kui siin nii hirmsasti piinatakse kontserdikorraldajaid?

Vastus peitub ilmselt – ja nagu tavaliselt – rahas. Tõenäoliselt ei jääks korraldajad ka Tallinnas suurema käibemaksuga kahjumisse, vaid kasum lihtsalt oleks väiksem.

Näiteks miks saab kauplus lasta mingi toote hinna külmalt 70% alla? Sest ta ei kaota midagi, võidab vaid natuke vähem. Kui asja müüdaks õige hinnaga, ei laseks ju ükski loll hinda 70% alla. See oleks idiootsus. Aga kuna kauplusepoolne hinnalisa on tohutu, võib olude sunnil sealt pisut näpistada. Maja võidab niikuinii alati.

Sama lugu on ka kontserdikorraldajatega. Eks ta muidugi kehv on, kui peab niisama saadud tulust loobuma, aga kui äris vaja püsida, peab vahepeal natuke latti alla laskma. Maja võidab ikka, ega kasum selle pärast tulemata ei jää.

Võibolla on üheks teguriks ka Läti veel kehvem majanduslik olukord ja võibolla on veel vara üldse seletada siin, sest kui seadus jõustub, võivad kontserdid tõesti minema kolida, aga ikkagi tundub kummaline, et juba varakult kisendati ja sõimati, lubati pillid nurka visata ja nüüd nagu käivad asjad endist viisi edasi.

Teine pool puhkusest

Nagu ikka lendasid algsed plaanid vastu taevast. Pole kesklinnaski kordagi käinud, rääkimata raamatukokku jõudmisest. Seega pole ma midagi eriti lugenud ja olen teise poole puhkusest enam-vähem lihtsalt maha unelenud. Aga võibolla see pole ka paha, sest ka passiivne puhkus on puhkus, kuigi popp on puhkuse ajal end kuskil väsitamas või päevitamas käia.

Nädala alguse veetsin peaaegu ainult kodus, vaid igapäevane paaritunnine jalutusring Anetega vedas mind õue.

Üleeile aga tähistasime mõnede töökaaslastega kärpimist, nirkimist, nugistamist ja vesirottimist. Nalja sai kõvasti, pidu venis peaaegu keskhommikusse välja. Kui koju jõudin plaaniga magama minna, ärkas Anete unest ja nõudis tegelemist. Õnneks Anni andis mulle mõned unetunnid. Hiljem jalutasime keset natuke tuulist ja jahedat kevadet, sest enne paistnud päike oli jõudnud pilve taha kaduda, aga muidu veeres päev üsna uniselt.

Täna peaks hakkama tegelikult juba töönädalaks valmistuma ja end mõne suurema asjaga kurssi viima. Vormi hoidmiseks loen muidugi vahepeal uudiseid, aga ega väga asjas sees pole olnud. Eks esmaspäeval siis näha ole, kas on mõni mõtteräbal pähe hallitanud või mitte. Samas on mul üks enam-vähem kindel tagavarateema olemas, mille saab letti käia, kui ajakohasemaid asju võtta pole.

Pool puhkusest

Esimese nädala oma puhkusest veetsin linnast väljas. Pühapäeval läksime Kundasse, teisipäeval linna tagasi. Siis päevake vahet ja neljapäeval Vändrasse, kust saabusime alles eile. Mõnus väike vaheldus oli, tundsin, et puhkasin üsna hästi, kuigi Anetega oli ikka mässamist. Ilmad olid ka väga ilusad, Vändras oli lausa kevad, päeval paistis päike ja kõnniteed olid juba lumest puhtad. Päike, jahe õhk ja linnamelu puudumine tegi tuju heaks ja laadis akud täis.

Vändras läks erakordselt hästi, peaaegu kõik sõbrad said nähtud. Madisega vaid on nii, et graafikud kohe kuidagi ei klapi kokku, ja väga harva satume ühel ajal Vändrasse. Mikku muidugi ka ei näinud, aga temalt oleks vist ka palju paluda minu puhkuse ajaks Austraaliast Vändrasse sõita.

Linna jõudes oli talv muidugi tagasi tulnud, lund ja löga kõik kohad täis. Mul oli isegi väike plaan ratas välja tõsta ja sõitma minna, sest eelmise nädala alguses olid ka Tallinnas juba teed puhtad. Nüüd muidugi peab aasta esimese rattasõidu edasi lükkama. Loodetavasti mitte kaugele – kuupilet kehtib märtsi lõpuni...

Kuidas usku pööratakse

19. veebruari veetsin siis Soomes, kuhu kaitseministeerium vedas mind, mõnd ajakirjanikku, vallavanemat ja muud asjast huvitatut vaatama, kuidas on Soomes lahendatud polügooni kõrval elamise probleem.

Käisime Helsinki lähedal asuval Santahamina saarel, mis on juba 200 aastat kaitseväe käsutuses. Aukartustäratav kompleks, peaks esmalt ütlema. Kõik on perfektselt läbi mõeldud – kasarmute, laskeväljade, treeningpaikade asupaigad ja logistika. Põhimõtteliselt ei pea ajateenijad teenistuse jooksul saarelt lahkumagi, kõik vajalik, ka mets välilaagriteks, on olemas.

Ja kõik see asub otse pealinna külje all. Ehtsa ametnikunaeratuse ja roosa lipsuga Helsinki linnavalitsuse liige Risto Rautava ladus ette fakte seebiselt libedalt sujuvast koostööst. Tegelikult ma ei kahtle et koostöö on hea, eriti nüüd, kui kärbe viis Santahaminalt haubitsad, mistõttu nendega seal enam ei paugutata. Aga fakt, et pealinna külje all tegutseb sõjaväesaar, kus käivad laskmised 47 nädalat aastas, annab tunnistust et soomlased mõtlevad vähe teisiti kui meie siin.

Põhjus, miks soomlased kaitseväega nii rahul on, peitub minu arvates selles, et soomlased austavad oma kaitseväge. Soome mereväekomandör Lauri Helaniemi ütles mulle lõunalauas, et inimesed usaldavad ja austavad kaitseväge kõrgelt, mida näitavad ka küsitlused. Põhjuse leian mina kahest Venemaa vastu võidetud sõjast. Milline rahvas ei austaks väge, mis on kahel korral löönud – küll pisikeste territoriaalsete kaotustega – tagasi Punaarmee?

Mõtleme nüüd selle teadmise valguses, kuidas suhtutakse Eesti kaitseväkke. Kui lähedal endale me oma sõdureid tunneme? Kas nad võrduvad meile kaitsjate ja kangelastega? Siin on küsimus, millega peavad kaitseväe juhid tegelema. Kui tuleb austus, ei ole ka vastuseisu nii väikestele asjadele nagu mõned haubitsad.

Lõpetuseks midagi lõbusat. Hiiu lehe peatoimetaja oli teel Soome valmis surnuks väitlema kõik, kes Kõppu laskeala rajamist soovisid. Päeva lõpuks...noh, lugege parem ise siit.

Seal muide pildil vasakult suurtükiväegrupi ülem kapten Vahur Kütt, üks Nõva kohalik elanik ja ettevõtja, mina, Kõrgessaare vallavanem Jaanus Valk, kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna juhataja Nele Loorents ja leitnant Timo Mustaniemi.

Miks me oleme seal kus oleme

Eestlaste probleem kõigi muude vigade ja hädade kõrval on silmakirjalikkus. See avaldub kõige selgemalt kolme, aga peamiselt kahe teema puhul – tuumajaam, tuulikud ja polügoonid.

Iga inimene meie pisivabariigis saab aru, et kuna pappi on vähe võiks seda kokku hoida. Näiteks kasutades rohelisemat ja efektiivsemat energiat. Selleks tarbeks on leiutatud tuulest elektrit väntavad tiivikud. Ma ei hakka siin arutama, et mis mõju on neil ümbritsevatele ja kui kallis selline elekter tegelikult on, aga kindel on see, et tossu ei tõuse, kui tuulest elektronid saavad.

Niisiis saavad kõik aru, et tuulikuid võiks rohkem olla, roheline on hea. Aga kui asi jõuab mõttest kaks sentimeetrit kaugemale, selgub, et isegi inimesed, kes metsarajal sipelgatele pealeastumist väldivad, ei taha tuulikut oma koduõuest ka mõne kilomeetri kaugusele. Mitte keegi neist.

Sama probleem on polügoonidega. Pragusel juhul tahab kaitseministeerium rajada (midagi ei ehitata) ühe laskeala suurtükiväe tarvis. Ala kasutataks kamina andmetel 8 päeva aastas talvisel perioodil. Mitte ühegi valla inimesed ei ole sellistel tingimustel nõus – turistid kaovad, maja laguneb, kui hirmus põmmutamine hakkab, kõrvad kukuvad peast ära kui paugutatakse, teed sõidetakse läbitamatuks.

Küsige neilt, et kas Eestit on vaja kaitsta. Vastus – nojaa, pauguta ei tohi riiki enam ära anda. Sellegipoolest ei taha nad, et nende tagumikke kaitsvad sõdurid nende koduümbruses paar päeva aastas harjutaksid.

Tehke kindlasti, aga mitte siia.

Vihale ajab selline inin. Kõik mõtlevad vaid oma ninaesisele. Ime siis, et oleme seal kus me oleme.

Reisid - olnud ja tulevased

Eelmise nädala lõpus käisime väikesel reisijupil Stockholmi ja tagasi. Mil oli sellel reisil päris mitmeid esimesi kordi – ma polnud varem laevas öösel olnud, polnud varem Rootsis käinud, polnud varem klaasist kuuma teed joonud, kinnas käes, polnud ka näiteks näinud, et viinereid kraanikausis hoitakse. Nii et väga kogemusterikas reis.

Kõige suurem heameel on selle üle, et Anete nii vapralt elas üle kitsa kajuti, terve päeva linna peal müttamist ja hädapärase veest püreega segamini tehtud pudru. Ta vist ei saanud üldse aru, et midagi oli teistmoodi kui tavaliselt. Väikese lapsega reisimine on vägagi võimalik, vaja on vaid pisut rohkem kola kaasa vedada ning kannatust ja aega varuda.

Laevas suutsime Evertiga loomulikult pisut purju jääda ja öö venis üsna pikale. Anete õnneks suudab iseseisvalt magada ja meie neljakesi saime lösutada pubis ja diskopunkris, millised mõistagi seal väga palju valida ei ole. Bänd oli jama, aga seda kiiremini said klaasid tühjaks. Lõbus oli, oluliselt lõbusam kui hommikul, pärast mõnetunnist magamist umbses kajutis. Õnneks vahetus uimane enesetunne Stockholmi peal nohuga. Sel hetkel mõistlik vahetus.

Stockholm osutus üsna kenaks linnaks, paljude viaduktide ja sildadega. Vanalinn ja kesklinn üldse olid harjumatult kõrged. Tallinnas on vanalinna majad oluliselt madalamad. Eriti palju ringi kolada ei jõudnud, sest õhtul pidime laevas tagasi olema, kuid sellest, mis nägime, mulle vähemalt esimeseks korraks piisas. Üks naljakas seik ka – ühel pikal kesklinna peatänaval kõndis must mööda mitu eesti keelt kõnelevat inimest ja alles poole minuti pärast jõudis mulle kohale, et oot, ma olen ju Rootsis. Ilmselt oli tegu sama laeva inimestega.


Homme on uus reis, seekord tööalane ja Soome. Seal peaks kava järgi ootama mind mitu jutuajamist kaitseväe merele avatud laskealade kohta ja kui õigesti aru sain, saan ka paugutamist näha. Mis on tore, sest teenistuse ajal jäid mul miinipildujast ja Carl Gustavist jämedamate torude laskmine nägemata. Küll ei ole soomlastel vist 155 mm-seid haubitsaid nagu Eestil, kuid sobivad ka pisemad.

Eks ma nädala lõpus siis kirjutan mis ma seal nägin ja kuulsin. Niikuinii on mul veel kirja panemata oma arvamus laskeväljade rajamise plaani teemal, mis paljudes inimestes on üsna krõbedaid tundeid tekitanud.

Kedagi sellist

You don't know what it's been like
Meeting someone like you

Kokkusaamised (tähelepanu keskpunktis on Anete)

Naljakas, et siis kui ülikool läbi, tekib tahtmine mingit uurimustööd teha ja kirjutada. Mul just on selline tuhin peal, et hirmsasti tahaks lugeda tarku raamatuid ja teha mingeid a la bakatöid. Kui mul see võimalus oli, siis sain suure surmaga asjad valmis, nüüd kibelen iseseisvalt nokerdama, kui enam võimalust ei ole. Tegelikult saaks ka iseseisvalt teha ja ega mu endine juhendajagi abist ilmselt ära ei ütle, sest paljukest tal minu jaoks ülikooliajalgi aega oli, tiirutas kogu aeg välismaa konverentsidel ja seminaridel. Vaatame siis, kaua see hoog mul kestab, ehk pääseb ravikuurita.

Muidu kõik kenasti, laps muudkui kasvab. Roomab, nii et müriseb ja räägib ka juba, kuigi mulle arusaamatus keeles. Ta on igati tubli, jääb ise voodis magama, sööb putru ja oskab ise nii mängida, et igav ei ole. Kuna otsustasin, et tittede võrdlemine – kellel juba kõnnib, kellel sügab kukalt, kellel istub potil – on nõme ja mõttetu, kuna lapsed arenevad erinevalt, siis mingeid muid näiteid siia ei kirjuta.

Tore kuu on olnud, sest harvanähtavalt tihti olen erinevate sõpradega kokku saanud. Näiteks kursakaaslased ülikooliajast käisid meil külas. Üllatav, kui paljud eesti filoloogid on jõudnud mingitpidi meediasse või kohale, mis eeldab meediaga suhtlemist. Sama võib tegelikult öelda ka näiteks meie õppetooli referent-toimetajate kohta, kellest mitmeid olen kohanud erinevatel pressiüritustel. Aga nemad on toimetajad, meie oleme udufiloloogid. Kummaline. Kuigi tähelepanu keskpunktis oli muidugi Anete, oli igati tore näha jälle neid inimesi, kellega õppejõude sõimatud, koos õpitud ja nalja tehtud.

Meie käisime mõnda aega tagasi Mirjamil-Aivaril külas. Pean kiitma korterit, mis on tõesti kena. Kui meie saame omale päris enda ruutmeetrid ja seinad, siis sisekujunduse ideed, mida sa, Mirjam, oma kodus rakendada ei saanud, palun pane juba praegu kuskile kirja. Soolaleivapidu oli tore, kuigi tähelepanu keskpunktis oli Anete. Tihemini peaks kokku saama.

Nädalavahetusel õnnestus Anniga koos väljas käia, sest Anni ema viitsis õhtu Anetega olla. Istusime minu töökaaslastega Lostis. Nalja sai, nagu ikka.

Varsti on tulemas mõned sünnipäevad, kus saab jälle näha häid inimesi. Kuigi tähelepanu keskpunktis saab olema Anete, ootan ikkagi.

Ta liigub siiski

Laps kangutas kõhu maast lahti ja hakkas käpuli roomama. Väga armas ja lahe vaatepilt, kuidas ta ebakindlalt, iga liigutust üle mõeldes edasi paterdab. Varsti ei jõua talle enam järele joosta, kui hoo sisse saab.

Ja tal on täiesti ammendamatu uudishimu. Mandariinikoored, soki sees liikuvad varbad, kruusis loksuv tee – kõiki neid peab saama katsuda ja suhu toppida ja kui ei anta, siis peab solvuma ja kandu vastu maad trampides kisama. Isegi see on lahe.