Kokkusaamised (tähelepanu keskpunktis on Anete)

Naljakas, et siis kui ülikool läbi, tekib tahtmine mingit uurimustööd teha ja kirjutada. Mul just on selline tuhin peal, et hirmsasti tahaks lugeda tarku raamatuid ja teha mingeid a la bakatöid. Kui mul see võimalus oli, siis sain suure surmaga asjad valmis, nüüd kibelen iseseisvalt nokerdama, kui enam võimalust ei ole. Tegelikult saaks ka iseseisvalt teha ja ega mu endine juhendajagi abist ilmselt ära ei ütle, sest paljukest tal minu jaoks ülikooliajalgi aega oli, tiirutas kogu aeg välismaa konverentsidel ja seminaridel. Vaatame siis, kaua see hoog mul kestab, ehk pääseb ravikuurita.

Muidu kõik kenasti, laps muudkui kasvab. Roomab, nii et müriseb ja räägib ka juba, kuigi mulle arusaamatus keeles. Ta on igati tubli, jääb ise voodis magama, sööb putru ja oskab ise nii mängida, et igav ei ole. Kuna otsustasin, et tittede võrdlemine – kellel juba kõnnib, kellel sügab kukalt, kellel istub potil – on nõme ja mõttetu, kuna lapsed arenevad erinevalt, siis mingeid muid näiteid siia ei kirjuta.

Tore kuu on olnud, sest harvanähtavalt tihti olen erinevate sõpradega kokku saanud. Näiteks kursakaaslased ülikooliajast käisid meil külas. Üllatav, kui paljud eesti filoloogid on jõudnud mingitpidi meediasse või kohale, mis eeldab meediaga suhtlemist. Sama võib tegelikult öelda ka näiteks meie õppetooli referent-toimetajate kohta, kellest mitmeid olen kohanud erinevatel pressiüritustel. Aga nemad on toimetajad, meie oleme udufiloloogid. Kummaline. Kuigi tähelepanu keskpunktis oli muidugi Anete, oli igati tore näha jälle neid inimesi, kellega õppejõude sõimatud, koos õpitud ja nalja tehtud.

Meie käisime mõnda aega tagasi Mirjamil-Aivaril külas. Pean kiitma korterit, mis on tõesti kena. Kui meie saame omale päris enda ruutmeetrid ja seinad, siis sisekujunduse ideed, mida sa, Mirjam, oma kodus rakendada ei saanud, palun pane juba praegu kuskile kirja. Soolaleivapidu oli tore, kuigi tähelepanu keskpunktis oli Anete. Tihemini peaks kokku saama.

Nädalavahetusel õnnestus Anniga koos väljas käia, sest Anni ema viitsis õhtu Anetega olla. Istusime minu töökaaslastega Lostis. Nalja sai, nagu ikka.

Varsti on tulemas mõned sünnipäevad, kus saab jälle näha häid inimesi. Kuigi tähelepanu keskpunktis saab olema Anete, ootan ikkagi.

Ta liigub siiski

Laps kangutas kõhu maast lahti ja hakkas käpuli roomama. Väga armas ja lahe vaatepilt, kuidas ta ebakindlalt, iga liigutust üle mõeldes edasi paterdab. Varsti ei jõua talle enam järele joosta, kui hoo sisse saab.

Ja tal on täiesti ammendamatu uudishimu. Mandariinikoored, soki sees liikuvad varbad, kruusis loksuv tee – kõiki neid peab saama katsuda ja suhu toppida ja kui ei anta, siis peab solvuma ja kandu vastu maad trampides kisama. Isegi see on lahe.