Miks me oleme seal kus oleme

Eestlaste probleem kõigi muude vigade ja hädade kõrval on silmakirjalikkus. See avaldub kõige selgemalt kolme, aga peamiselt kahe teema puhul – tuumajaam, tuulikud ja polügoonid.

Iga inimene meie pisivabariigis saab aru, et kuna pappi on vähe võiks seda kokku hoida. Näiteks kasutades rohelisemat ja efektiivsemat energiat. Selleks tarbeks on leiutatud tuulest elektrit väntavad tiivikud. Ma ei hakka siin arutama, et mis mõju on neil ümbritsevatele ja kui kallis selline elekter tegelikult on, aga kindel on see, et tossu ei tõuse, kui tuulest elektronid saavad.

Niisiis saavad kõik aru, et tuulikuid võiks rohkem olla, roheline on hea. Aga kui asi jõuab mõttest kaks sentimeetrit kaugemale, selgub, et isegi inimesed, kes metsarajal sipelgatele pealeastumist väldivad, ei taha tuulikut oma koduõuest ka mõne kilomeetri kaugusele. Mitte keegi neist.

Sama probleem on polügoonidega. Pragusel juhul tahab kaitseministeerium rajada (midagi ei ehitata) ühe laskeala suurtükiväe tarvis. Ala kasutataks kamina andmetel 8 päeva aastas talvisel perioodil. Mitte ühegi valla inimesed ei ole sellistel tingimustel nõus – turistid kaovad, maja laguneb, kui hirmus põmmutamine hakkab, kõrvad kukuvad peast ära kui paugutatakse, teed sõidetakse läbitamatuks.

Küsige neilt, et kas Eestit on vaja kaitsta. Vastus – nojaa, pauguta ei tohi riiki enam ära anda. Sellegipoolest ei taha nad, et nende tagumikke kaitsvad sõdurid nende koduümbruses paar päeva aastas harjutaksid.

Tehke kindlasti, aga mitte siia.

Vihale ajab selline inin. Kõik mõtlevad vaid oma ninaesisele. Ime siis, et oleme seal kus me oleme.

Reisid - olnud ja tulevased

Eelmise nädala lõpus käisime väikesel reisijupil Stockholmi ja tagasi. Mil oli sellel reisil päris mitmeid esimesi kordi – ma polnud varem laevas öösel olnud, polnud varem Rootsis käinud, polnud varem klaasist kuuma teed joonud, kinnas käes, polnud ka näiteks näinud, et viinereid kraanikausis hoitakse. Nii et väga kogemusterikas reis.

Kõige suurem heameel on selle üle, et Anete nii vapralt elas üle kitsa kajuti, terve päeva linna peal müttamist ja hädapärase veest püreega segamini tehtud pudru. Ta vist ei saanud üldse aru, et midagi oli teistmoodi kui tavaliselt. Väikese lapsega reisimine on vägagi võimalik, vaja on vaid pisut rohkem kola kaasa vedada ning kannatust ja aega varuda.

Laevas suutsime Evertiga loomulikult pisut purju jääda ja öö venis üsna pikale. Anete õnneks suudab iseseisvalt magada ja meie neljakesi saime lösutada pubis ja diskopunkris, millised mõistagi seal väga palju valida ei ole. Bänd oli jama, aga seda kiiremini said klaasid tühjaks. Lõbus oli, oluliselt lõbusam kui hommikul, pärast mõnetunnist magamist umbses kajutis. Õnneks vahetus uimane enesetunne Stockholmi peal nohuga. Sel hetkel mõistlik vahetus.

Stockholm osutus üsna kenaks linnaks, paljude viaduktide ja sildadega. Vanalinn ja kesklinn üldse olid harjumatult kõrged. Tallinnas on vanalinna majad oluliselt madalamad. Eriti palju ringi kolada ei jõudnud, sest õhtul pidime laevas tagasi olema, kuid sellest, mis nägime, mulle vähemalt esimeseks korraks piisas. Üks naljakas seik ka – ühel pikal kesklinna peatänaval kõndis must mööda mitu eesti keelt kõnelevat inimest ja alles poole minuti pärast jõudis mulle kohale, et oot, ma olen ju Rootsis. Ilmselt oli tegu sama laeva inimestega.


Homme on uus reis, seekord tööalane ja Soome. Seal peaks kava järgi ootama mind mitu jutuajamist kaitseväe merele avatud laskealade kohta ja kui õigesti aru sain, saan ka paugutamist näha. Mis on tore, sest teenistuse ajal jäid mul miinipildujast ja Carl Gustavist jämedamate torude laskmine nägemata. Küll ei ole soomlastel vist 155 mm-seid haubitsaid nagu Eestil, kuid sobivad ka pisemad.

Eks ma nädala lõpus siis kirjutan mis ma seal nägin ja kuulsin. Niikuinii on mul veel kirja panemata oma arvamus laskeväljade rajamise plaani teemal, mis paljudes inimestes on üsna krõbedaid tundeid tekitanud.

Kedagi sellist

You don't know what it's been like
Meeting someone like you