CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

neljapäev, 21. juuni 2007

Lõpuralli

Koolilõpuürituste hooaeg algas. Lähematel päevadel on vaja külastada kahte lõpetamist - Anni kasuõe ja minu venna oma. Need toimuvad peaaegu kõige suurema vahemaaga asulates, mis eestis olla saab, aga üritame mõlemale siiski kohale jõuda.

Eilne põhiüritus oli Marianni lõpetamine. Pidu oli kena, baka-Mariann veel kenam. Mul on ta üle siiralt hea meel. Palju õnne veelkord!

Kui ametlik osa läbi sai, otsustasime neljakesi midagi õhtul ette võtta. Kella kaheksa paiku võtsime ette Kuulsaali ja kõige suuremad kuulid, mis seal majas leida on ehk siis mängisime bowlingut. Minu kahe mängukorraga piirduv kogemustepagas ei lubanud saada kõrgemat kohta kui neljas. Aga seegi on hea tulemus, sest poodiumikoht oli käeulatuses :) Igatahes oli lahe, aukudega pallid libisesid hästi, õlled veel paremini.

Et õhtu oli alles noor, hüppasime Patrickusse. Ootamatult sain kõne, et Laura, Erkki, Viljar ja Arendi on teel Tallinnasse. Kui autojuht-Rain oli pehmeks räägitud, maandusid ka nemad Patrickus. Siit edasi läks õhtu juba rutiinselt, st lõbusalt, õlleselt ja jutukalt. Mingil hetkel pani Arendi inimesed ultimaatumi ette ja oli aeg koju minna.

Täna hommikul on täpselt selline tunne nagu oleks eile natuke palju õlut joonud. Ilmselt ma siis jõin natuke palju õlut. Loogiline.

Täna oli Annil töövestlus. Minu tubli musi näitas teistele kandidaatidele nende koha kätte ja napsas töö endale. Uhke olen.

teisipäev, 19. juuni 2007

Vanainimese heietus

Istun tööl jälle. Väga kiire ei ole, seega saan natuke kirjutada. Eile käisin Kuunoga snookerit mängimas. Ma polnud juba mõnda aega kiid käes hoidnud ja vahepela netis mängimise tagajärjel tõusnud enesehinnaga läks tagasi sinna, kust ta tuli. Laud on suur, pallid väikesed, augud väikesed, kii liiga lühike jne. Neljasõnaga - ma ei oska mängida. Veel.

Vabakale jalutades tuletas Mariann meelde, kui kiiresti aeg ikka läheb. Tal on homme lõpetamine - ülikooli lõpetamine. Mind ootab järgmine aasta sama asi. Alles see oli kui ma ei suutnud ette kujutada gümnaasiumi lõpetamist, nüüd juba ülikool nii kaugel. Kõlab nagu vanainimese jutt. Aga tõesti - kõik läheb järjest kiiremini ja järjest vähem tead ette, mis järgmiseks saab. Mitte midagi ei ole võimalik pikemalt ette planeerida. Mõnes mõttes on see mõnus - ootamatus, üllatused. Aga samas tekitab selline olukord pingeid. Eriti mõnel inimesel:)

Ootan jaanipäeva. Mitte selle pärast, et end pajutibuks juua, vaid sellepärast, et saab sõpru jälle näha ja linnast minema. Naljakas, kuidas suurem osa minu parimaid sõpru on jäänud Vändrasse või läinud kuhugi mujale. Ja need, kes Tallinnasse on tulnud, on leidnud teised sõpruskonnad ning vanade sõpradega saadakse kokku pooljuhuslikult või peale kolmekuulist planeerimist. Ja nii ongi, et Tallinnas polegi mul peaaegu kedagi, kellega käia pubis istumas ja niisama aega veetmas. Eks see vist ongi üks peamiseid põhjuseid, miks mulle linnas ei meeldi.

Nüüd tuli selline sombuse ilma halamine siin kokku. Eks ma teinekord olen lõbusam.

P.S Mariann, sa saad nüüd kommenteerida nii mis tolmab. Ma muutsin vähe settinguid ja asi OK.

reede, 15. juuni 2007

Catch up

Eksamid on nüüd siis läbi ja tulemused head - üks D ja ülejäänud kõik B-d. Lausa uskumatu kui arvestada, et ma õppimise kõrvalt tööl käisin ja üle viiekümne ületunni tegin. Mul ei olnud esimesel semestrilgi nii head tulemused ja siis oli mul õppimiseks kogu aeg maailmas. Järeldus - pingelises olukorras muutuvad tegevused efektiivsemaks.

Igatahes nüüd on suvi ja on aega teha kõike mida hing ihkab - kui just tööl ei pea olema (mida koguaeg peab). Eriti suuri plaane suveks ei olegi, kui välja arvata lõputud grillimised ja õlletamised ja ringreisid mööda eestit. Kahju on sellest, et peab töö tõttu palju Tallinnas passima. Ega mul töölkäimise vastu midagi ei ole, sest muidu tüütaks puhkamine ära, aga Tallinn pole kõige suvisem koht maailmas.

Mis siis veel? Täna käisin verd andmas. Olin just lõpetamas 36 tunnist vahetust, kui Merilin helistas ja kutsus kaasa. Läksingi. Teades, et tühja kõhuga ja väsinult ei tohi verd anda, siis pugisin söögiplatsil kahekordse helikiirusega ühe burgeri. Väsimuse vastu ei saanud muidugi kuidagi. Õnneks läks meil mõlemal kõik hästi, kumbki kokku ei kukkunud ja teenisime oma punased pastakad auga välja. Lisaboonusena toimus loosimine, kust mul õnnestus võita neli kandilist rosinakuklit ning Merilinil luulekogu. Ma ei hakka neid auhindu siin joonele panema, aga ega rosinasaia vastu ikka ei saa :)


reede, 1. juuni 2007

Ümberpaiknemine

Täna lõpetasin kolimist. Tassisin viimased asjad uude tuppa, viie meetri kaugusele vanast toast. Anni hoiab Annat ja mina müttasin senikaua tolmuimejaga. Viimane pärineb umbes devoni ajastust, seetõttu võttis mul koristamine päris mitu tundi. Kui imeja ära viisin, selgus, et keegi oli vahepeal kolm korda seda otsimas käinud. No aga mul oli ka kaks tuba koristada.

Kui algul tundus uus tuba pisut hullemas seisus kui vana, siis nüüd, kui oma tuttavad asjad on ümber, aknad on puhtad (AITÄH, Anni), siis on täitsa hea siin. Peamine põhjus, miks me siia kolisime, oli see, et siin on rohkem ruumi. Jääb isegi vaba põrandapinda, et pikali visata. Nüüd saab ehk ka külalisi kutsuda - on, kus istuda vähemalt. Mina olen igatahes väga rahul.

Nüüd oleks vaja hakata tegema raamatu analüüsi, mis on viimane kooliasi sel õppeaastal. Nagu näete, ei ole ma eriti tööhoos, nagu ikka. Hea meelega koristaks veel ühe ringi, võibolla vahetaks tapeeti või läheks murukääridega Kadrioru parki pügama. Igatahes õppimiseks mul aega ei ole - nii palju asju vajab nokitsemist. Tegelt eks ma millalgi ikka teen selle analüüsi ära - püüan teha ühe jutiga, siis on valmis ja vsjo.