Vanainimese heietus

Istun tööl jälle. Väga kiire ei ole, seega saan natuke kirjutada. Eile käisin Kuunoga snookerit mängimas. Ma polnud juba mõnda aega kiid käes hoidnud ja vahepela netis mängimise tagajärjel tõusnud enesehinnaga läks tagasi sinna, kust ta tuli. Laud on suur, pallid väikesed, augud väikesed, kii liiga lühike jne. Neljasõnaga - ma ei oska mängida. Veel.

Vabakale jalutades tuletas Mariann meelde, kui kiiresti aeg ikka läheb. Tal on homme lõpetamine - ülikooli lõpetamine. Mind ootab järgmine aasta sama asi. Alles see oli kui ma ei suutnud ette kujutada gümnaasiumi lõpetamist, nüüd juba ülikool nii kaugel. Kõlab nagu vanainimese jutt. Aga tõesti - kõik läheb järjest kiiremini ja järjest vähem tead ette, mis järgmiseks saab. Mitte midagi ei ole võimalik pikemalt ette planeerida. Mõnes mõttes on see mõnus - ootamatus, üllatused. Aga samas tekitab selline olukord pingeid. Eriti mõnel inimesel:)

Ootan jaanipäeva. Mitte selle pärast, et end pajutibuks juua, vaid sellepärast, et saab sõpru jälle näha ja linnast minema. Naljakas, kuidas suurem osa minu parimaid sõpru on jäänud Vändrasse või läinud kuhugi mujale. Ja need, kes Tallinnasse on tulnud, on leidnud teised sõpruskonnad ning vanade sõpradega saadakse kokku pooljuhuslikult või peale kolmekuulist planeerimist. Ja nii ongi, et Tallinnas polegi mul peaaegu kedagi, kellega käia pubis istumas ja niisama aega veetmas. Eks see vist ongi üks peamiseid põhjuseid, miks mulle linnas ei meeldi.

Nüüd tuli selline sombuse ilma halamine siin kokku. Eks ma teinekord olen lõbusam.

P.S Mariann, sa saad nüüd kommenteerida nii mis tolmab. Ma muutsin vähe settinguid ja asi OK.