Maast, aga ka ilmast

Big Banki probleem, paistab, lahenes. MM-i lõpuks Anete enam liivakastis tuuseldavat Uudmäed ei kartnud. Ei teagi, milles asi oli.

Augusti lõpp on käes ja varsti algavad kõigil kiired ajad. Minul aga läheb kõik edasi nii, nagu ennegi. Vahepeal on isegi kade meel pisut, et ei saa ise töö kõrvalt kooliga rabada ja siis jonnida, et kiire on ja midagi ei jõua teha. Lahe aeg oli kooli ja tööga koos mässamine, kui nüüd tagasi mõelda.

Muidugi on mul võimalus seda järgmisel aastal jälle teha, kui ise vähegi viitsin ja erinevad otsused ära otsustan. Eks paistab, ma venitan seda mõtet veel natuke, umbes järgmisse kevadesse.

***

Maale pole ka ammu jõudnud – viimati vist juba kuu aega tagasi. Mingil põhjusel on reisimine üsna tüütuks muutunud. Võib-olla seepärast, et sel kuul oleme mitmel pool käinud, võib-olla ka seetõttu, et Anete on nüüd uudishimulikkus ise, ega taha rongis enam paigal püsida. Kahetunnise mässamise järel olen ise juba väsinud, aga temal on vaja vaadata, mis vaguni prügikastis sisaldub ja otsida üles kõik lastest kaasreisijad, kellele nägusid teha ja kelmikalt naeratada.

Järgmisel kuul peaks ikkagi kindlasti käima, kes teab, kauaks neid ilusaid suviseid ilmu veel jätkub. Siis saaks järgmise reisi planeerida kuhugi varasügisesse, mis on praegu mul vaieldamatult kõige oodatum aastaaeg.

***

Rohkem polegi midagi ette kanda. Spordirindelt kaks uudist – hakkas Hispaania velotuur, kus ässade kõrvale trügib ka Taaramäe (Vändra omad teavad, kellega tegu), talle tuleb kaasa elada, üsna tõenäoliselt teeb ta juba tänavu mingil kujul Eesti rattaspordi ajalugu. Teiseks – mu enda velotuuril on väikesed pausid sisse tekkinud ja pole nii palju sõita saanud kui tahaks. Kuskil 1000 km on suvega koos, aga plaanist olen kuskil 200K maas.

Mis on viga Big Banki reklaamil?

Peab veel eluskatseid tegema, aga kolm korda on piisav tõestus – mu laps kardab hüsteeriliselt Big Banki neid kaht klippi, mis tulevad enne ja pärast Berliini kergejõustiku MM-i ülekandeid.

Muudelt reklaamidelt ei ole võimalik tema pilku ära saada – ta vaevu pilgutab silmi, kui telekas saavad oma aja pesupulbrimemmed ja muud tegelased.

Eile aga jooksis ta Big Banki reklaami peale teleka eest minema, nii kaugele kui 1-aastase jalad kandsid ja hakkas lohutamatult nutma. Arvasin, et ta sai kuskil haiget, aga kõik paistis korras olevat.

Õhtul hiljem sattus ta nägema veel kahte Big Banki klippi. Niipea kui esimene algas jooksis ta madratsini ning viskus nuttes pikali. Siis tulid mingid muud reklaamid vahele,ta rahunes maha ja hakkas uuesti telekat vaatama. Seejärel asus Uudmäe jälle Big Banki laenuraha eest kolmikut hüppama ja tütar roomas kiiruga madratsilt maha, jooksis esikusse ning karjus kui ratta peal.

Ma ei ole ammu midagi nii kummalist näinud. Mis sellel reklaamil küll viga on??

Jalgratastega Paljassaarel

Üle väga pika aja ja vist alles teist korda õnnestus sel nädalal käia Anniga koos ratastega sõitmas. Rattad ostsime muide eelmise aasta augustis. Kui elada kõigist võimalikest lapsehoidjatest, ehk meie vanematest nii kaugel, pole ime, et ei õnnestu eriti kuskil koos käia.

Nüüd oli Anni ema meil ja ilmad ka ilusad, nii et teisipäeval tegime tiiru Paljassaare tippu. Enne vaatasime üle ka Pikakari ranna, mille kohta olen palju kiidusõnu kuulnud. Vette me küll ei roninud, viskasime niisama pilgu peale. Täitsa okei rannajupp, inimesi kah vähe.


Paljassaare tippu pääseb üsna lihtsalt, vaid natuke tuleb sõita mööda kruusateid ja metsaradasid. Mu asfaldiharjumusega ratas sai metsavahel sõita pea esimest korda. Paljassaare ise on kena. Kuigi on näha, et nõukogude ajal käis seal aktiivne militaar- ja tööstustegevus (viimast viljeletakse seal praegugi), on seal siiski rahulik ja üldse mitte Tallinna moodi.

Ma miskipärast arvasin, et see poolsaar on sarnane pigem ranna-alaga, kus maismaast saab sujuvalt meri. Üllatuseks avastasin, et seal on hoopis üsna kõrge, järsk ja kivine serv. Vaade oli muidugi ilus – suured jääaegsed kivilahmakad ja üsna kõrged lained. Lisaks vaade Kopli poolsaarele, mis on otsani täis ehitatud (seal pesitseb teatavasti Balti laevaremonditehas – BLRT).

Kuigi me ei näinud seal kedagi (kui välja arvata metsvaarikaid sööv paljas mees, kes oli T-särgi kummaliselt ümber strateegiliste kehaosade keeranud), paistab poolsaare tipp siiski olevat üsna käidav koht, kui sissetallatud-sõidetud radade järgi otsustada.

Lisaks asub just poolsaare tipus võssa kasvanud hiiglaslik betoonrajatis, mis minu kogemuse põhjal peaks kujutama endas kas endist suurtükipesa või siis helgiheitja varjendit. Kumb see täpselt on, ei olnud aega lähemalt uurida. Ka ei ole ma kindel, kas on tegu osaga Peeter I aegsest merekindlusest või on tegu nõukogudeaegse rajatisega. Teades, millist betooni valati Peeter I ajal, võib see olla pärit ka sellest ajast.


Kaldajärsak oli kohati ka piiratud betoonpostide vahele mässitud okastraadiga. Ei teagi nüüd, kas see pidi hoidma kedagi alla kukkumast või vastupidi – kaldast üles pääsemast..

Igatahes on Paljassaare tipp väärt ülevaatamist, kasvõi ilusa kivise ranniku pärast.

Postimehe ringkaitsest veel

Ikkagi pean korra veel sõna võtma eelmise postituse teemal. Lugege seda Küllike Roovälja arvamust ja siis vastake järgmistele küsimustele:

1)Kas olete elu jooksul lugenud mõttetühjemat ja vähem argumenteeritud arvamuslugu?
2)Kas oleksite kunagi uskunud, et sellist lugu sunnitakse kirjutama suurepärane ajakirjanik Küllike Rooväli?
3)Kas oleksite uskunud, et Rooväli nõustubki midagi sellist oma nime all avaldama?
4)Kas on teil veel kahtlusi, et Postimees tegeleb oma töötaja(te) ringkaitsmisega, mitte aga asjast rääkimisega?

Igaks juhuks toonitan üle järgmised lõigud Roovälja arvamisest:

”Erinevalt pealinna pagariemandaist ei pea ühe tänapäevase skandaalikese või hapukurgiaja-uudise kergitamiseks naaberõuel sugugi pärmi kasutama. Soojal suveajal piisab mõnest lõbusast laulust, klaasist veinist, grupist elevil inimestest kirikuõuel jutlemas ning kitsukest pühamut uudistamas.”

Mõni lõbus laul ja grupp elevil inimesi!?!? Reaalsustajuta lugu.

” Diskoripult kirikus? Aga palju on pealinnas kirikuid, kus helipult puudub? Üksikud ehk. Et kirkus tantsitakse, lauldakse, pilli mängitakse, pole tänapäeval nüüd küll miski ime.”

Ei vaja lisakommentaare. Pilli mängitakse...kas me räägime samast üritusest ikka??

Olen väga ja väga pettunud. Raske uskuda, et inimene, kelle lood lugesin varem läbi juba selle pärast, et seal all oli tema nimi, on pidanud midagi niisugust avaldama. Selge, et surve või käsk kõrgemalt poolt, aga ikkagi. Sügavalt kahju. Loodetavasti kirjutas Rooväli seda teksti vähemalt pisaratega võideldes.

Mulle hakkab tunduma, et siin on peidus rohkem kui Saagim ja kirikudisko. Kuidas muidu saab ühe väljaande arvamus toimunust nii kardinaalselt erineda KÕIGI teiste Eesti meediaväljaannete omast. See ei ole võimalik. Midagi siin veel on...

Oijah.

Vabadusest öelda

Eelmisel nädalal tegelesid peaaegu kõik meediaväljaanded Püha Vaimu kirikus toimunud läbuga. Peaaegu sellepärast, et Postimees oli esimesed päevad täitsa vait. Imelik, eks ole, kui üht nädala suurt teemat, mida kajastavad Päevaleht, Õhtuleht, ETV, TV3, Kanal2 ja Vikerraadio ei võta tegemisse Eesti suurim päevaleht.

Kui selgus, et peo korraldamisega tegeles väidetavalt Anu Saagim, kes on teatavasti Postimehe Elu24 palgal, siis muutus Postimehe käitumine arusaadavaks.

Neilt ilmus kõigepealt üks pisike ülevaade toimunust, kus põhitähelepanu selle, et kiriku valvuriga peatati tööleping. Siis ilmus pehmes toonis kommentaar EELK-lt, et kiriku külastamiseks ei ole sobimatut aega. Ja täna siis juhtunu veel pehmemaks muljumise tippnäide – peolised annetanud kirikule paar tuhat krooni ja DJ pult olla olnud mitte altari ees vaid natuke eemal. Oh heldust!

Pidutsejate jõuga heasse valgusse sättimine ei muuda ju kuidagi tegu, millega nad hakkama said.

Aga miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et tuua näide, kuidas ükski meediaväljaanne ei ole päriselt sõltumatu ja vaba. See on muidugi ammu teada, aga Püha Vaimu kiriku lugu ja Postimehe käitumine on väga puhas näide sellest.

Kui selle peoga oleks seotud ükskõik kes teine, uputaks Postimehes selle loo erinevate tahkude kirjeldustest, kommentaaridest ja järellugudest. Aga praegu on täielik vaikus, teema tehti mokaotsast ära vaid selleks, et linnuke kirja saada ja mitte jääda veidrasse olukorda teemat üldse kajastamata jättes.

Seega – ei ole olemas päris vaba ajakirjandust, alati on kellegi huvid, kellegi valikud. Lihtsalt lugeja (ja ka mina) ei pruugi seda alati märgata või teada.

PS. Huvitav oleks teada, kes on see peoline, kes Postimehele rääkis, et inimesed olid suurema osa ajast õues ja kelle mäletamist mööda oli diskoripult hoopis mujal, kui varem on kirjutatud. Kas äkki on see Saagimi esimene kommentaar asjale, kuigi anonüümselt?

PS2. Sellega on see teema ammendatud. Aitab.

Ja inimene suutiski

Mitte et ma oleks eriti kahelnud Toomas Luhatsi võimetes, kuigi ma teda isiklikult ei tunne. Vastupidi, ma hoidsin talle kõvasti pöialt. Mitte küll vist päris algusest peale, aga edaspidi seda järjekindlamalt.

Taustaks siis, et mees lubas muude tööde kõrvalt viia end nii vormi, et teha läbi Pühajärve triatlon – 1,9 km ujumist, 90 km ratta seljas ja 21 km jooksu. Mees mõtles, pidas blogi, treenis ja tegi ära. Respekt – muud ei olegi öelda.

Luhats näitas selgelt, et igasugune vigin a la „ma ei jõua trenni teha, sest töö tõmbab rihmaks” on tühi jutt. Igaüks jõuab kui vähegi tahab. MOTT.

Ma isiklikult küll ei kujuta ette, kuidas ma jaksaksin terve selle distantsi läbi teha. Kõige hirmutavam tundub see 21 km jooksu. Ma pole jooksmisega kunagi sina-peal olnud. 90k rattaga saaks ehk hakkama, kui jätkuvalt edasi sõidan ja trenni teen. Mida see 1,9 km ujumist tähendab, ei kujuta ma üldse ette.

Ja nüüd – Pühajärve triatlon on ju tegelikult alles pool ironman’i distantsist. Vot see on ala, mille läbimist minu mõistus ei hooma. Umbes 9 tundi ilma lõunapausita piitsa anda, et ujuda 3,8 km, sõita rattaga 180 km ning joosta täismaraton 42 km. Ulmeline.

Aga näe, inimene suudab. Ja suudab ilmselt rohkemgi.

Nii et mõelge sellele, kas teete ikka nii palju kui te suudate või saab paremini, rohkem, kauem. Ja mitte ainult sporti, vaid ükskõik mida.