Vabadusest öelda

Eelmisel nädalal tegelesid peaaegu kõik meediaväljaanded Püha Vaimu kirikus toimunud läbuga. Peaaegu sellepärast, et Postimees oli esimesed päevad täitsa vait. Imelik, eks ole, kui üht nädala suurt teemat, mida kajastavad Päevaleht, Õhtuleht, ETV, TV3, Kanal2 ja Vikerraadio ei võta tegemisse Eesti suurim päevaleht.

Kui selgus, et peo korraldamisega tegeles väidetavalt Anu Saagim, kes on teatavasti Postimehe Elu24 palgal, siis muutus Postimehe käitumine arusaadavaks.

Neilt ilmus kõigepealt üks pisike ülevaade toimunust, kus põhitähelepanu selle, et kiriku valvuriga peatati tööleping. Siis ilmus pehmes toonis kommentaar EELK-lt, et kiriku külastamiseks ei ole sobimatut aega. Ja täna siis juhtunu veel pehmemaks muljumise tippnäide – peolised annetanud kirikule paar tuhat krooni ja DJ pult olla olnud mitte altari ees vaid natuke eemal. Oh heldust!

Pidutsejate jõuga heasse valgusse sättimine ei muuda ju kuidagi tegu, millega nad hakkama said.

Aga miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et tuua näide, kuidas ükski meediaväljaanne ei ole päriselt sõltumatu ja vaba. See on muidugi ammu teada, aga Püha Vaimu kiriku lugu ja Postimehe käitumine on väga puhas näide sellest.

Kui selle peoga oleks seotud ükskõik kes teine, uputaks Postimehes selle loo erinevate tahkude kirjeldustest, kommentaaridest ja järellugudest. Aga praegu on täielik vaikus, teema tehti mokaotsast ära vaid selleks, et linnuke kirja saada ja mitte jääda veidrasse olukorda teemat üldse kajastamata jättes.

Seega – ei ole olemas päris vaba ajakirjandust, alati on kellegi huvid, kellegi valikud. Lihtsalt lugeja (ja ka mina) ei pruugi seda alati märgata või teada.

PS. Huvitav oleks teada, kes on see peoline, kes Postimehele rääkis, et inimesed olid suurema osa ajast õues ja kelle mäletamist mööda oli diskoripult hoopis mujal, kui varem on kirjutatud. Kas äkki on see Saagimi esimene kommentaar asjale, kuigi anonüümselt?

PS2. Sellega on see teema ammendatud. Aitab.