Jalgratastega Paljassaarel

Üle väga pika aja ja vist alles teist korda õnnestus sel nädalal käia Anniga koos ratastega sõitmas. Rattad ostsime muide eelmise aasta augustis. Kui elada kõigist võimalikest lapsehoidjatest, ehk meie vanematest nii kaugel, pole ime, et ei õnnestu eriti kuskil koos käia.

Nüüd oli Anni ema meil ja ilmad ka ilusad, nii et teisipäeval tegime tiiru Paljassaare tippu. Enne vaatasime üle ka Pikakari ranna, mille kohta olen palju kiidusõnu kuulnud. Vette me küll ei roninud, viskasime niisama pilgu peale. Täitsa okei rannajupp, inimesi kah vähe.


Paljassaare tippu pääseb üsna lihtsalt, vaid natuke tuleb sõita mööda kruusateid ja metsaradasid. Mu asfaldiharjumusega ratas sai metsavahel sõita pea esimest korda. Paljassaare ise on kena. Kuigi on näha, et nõukogude ajal käis seal aktiivne militaar- ja tööstustegevus (viimast viljeletakse seal praegugi), on seal siiski rahulik ja üldse mitte Tallinna moodi.

Ma miskipärast arvasin, et see poolsaar on sarnane pigem ranna-alaga, kus maismaast saab sujuvalt meri. Üllatuseks avastasin, et seal on hoopis üsna kõrge, järsk ja kivine serv. Vaade oli muidugi ilus – suured jääaegsed kivilahmakad ja üsna kõrged lained. Lisaks vaade Kopli poolsaarele, mis on otsani täis ehitatud (seal pesitseb teatavasti Balti laevaremonditehas – BLRT).

Kuigi me ei näinud seal kedagi (kui välja arvata metsvaarikaid sööv paljas mees, kes oli T-särgi kummaliselt ümber strateegiliste kehaosade keeranud), paistab poolsaare tipp siiski olevat üsna käidav koht, kui sissetallatud-sõidetud radade järgi otsustada.

Lisaks asub just poolsaare tipus võssa kasvanud hiiglaslik betoonrajatis, mis minu kogemuse põhjal peaks kujutama endas kas endist suurtükipesa või siis helgiheitja varjendit. Kumb see täpselt on, ei olnud aega lähemalt uurida. Ka ei ole ma kindel, kas on tegu osaga Peeter I aegsest merekindlusest või on tegu nõukogudeaegse rajatisega. Teades, millist betooni valati Peeter I ajal, võib see olla pärit ka sellest ajast.


Kaldajärsak oli kohati ka piiratud betoonpostide vahele mässitud okastraadiga. Ei teagi nüüd, kas see pidi hoidma kedagi alla kukkumast või vastupidi – kaldast üles pääsemast..

Igatahes on Paljassaare tipp väärt ülevaatamist, kasvõi ilusa kivise ranniku pärast.