Ühest autost

Näe, niipea kui hakkad midagi lubama, pead seda kohe murdma. Siit tuleb veel üks postitus. Sisuks üldjoontes kurtmine.

Auto on üldiselt iluasi, mida saavad lubada endale need, kellel raha rohkem kui keskmiselt. Kui peres on laps, ei ole raha rohkem kui keskmiselt, aga just siis on autot kõige rohkem vaja. Täiesti loll olukord.

Ma ei ole iial autost eriti puudust tundnud. Mõnikord oli küll tore mõelda, et lahe oleks minna ja tulla kui ise tahan, kuid alati kaalusid autole kuluvad võimalikud summad selle pisikese mugavuse üles.

Väikese lapsega aga tundub vahel aga lausa võimatu ringi liikuda ilma autota. Turvahälliga sai veel rongis hakkama, kuid nüüd on Anete sellest välja kasvanud. Turvatooli aga ei jaksaks iial kaasas tassida. Seega ei saa keegi meile enam rongi vastu tulla, kuna pole last ohutult kuhugi külge siduda. Seega peaksin hakkama sõitma ülikitsa, ülitüütu ja ülikalli bussiga. Kaks piletit edasi-tagasi kokku 440 eeku. Üle mõistuse kallis hind kokku viie tunni eest sundasendis loksumise eest.

Autoga võiks see reis isegi odavam tulla, kui auto hinda ja kindlustust näiteks mitte arvestada. Võib-olla tuleb ka nendega koos odavam.

Seega oleks ainuke mõistlik variant oma auto, aga sellist pappi on raske lapse ja muude kulude kõrvalt leida. Et mitte öelda võimatu. Ja ma ei saa ju osta ka kõigile oma tuttavate autodesse turvatoole.

Tean inimesi, kellel kolm last ja peres pole juhilubegi. Kui tunneks vähe paremini neid, võiks ehk küsida, mis pagana moodi nad oma käigud tehtud saavad.

Mind ajab peast segi juba see kalkuleerimine, millal miski asi kuhugi sõidab ning kuidas ja kellega kuskilt edasi saab.

Me käime niigi vähe kummagi vanemate juures, nüüd vaja veel hakata bussiga sõitma. Kole kurb ja tüütu.

Kuskil see peab olema...

Tõenäoliselt selle aasta viimane postitus siia ja seega peaks miskitpidi kokku võtma midagi või kedagi. Kasvõi ennast, selleks et siia midagi kirja saaks.

Kuna veetsin esimesed jõulupühad Tallinnas, siis tuleb tunnistada, et enam niimoodi ilmselt ei tee. Tore on olla koos kalli ja pisi-kalliga, aga midagi jääb nagu ikka puudu. Jõulupraad oli – täiesti inimlik, ei mingit ülepingutamist –, isetehtud piparkoogid olid, väikesed kingidki olid. Umbes kõik, mis jõulude ajal peaks olema. Isegi sületäie männioksi lohistasin Merimetsast õhtupimeduses tuppa, et oleks looduse lõhna. Kuuse peale ei raatsinud kulutada, kuna need, mida vaatasin olid üsna nirud ja Tallinnas paisuvad kulud niigi tuludest kiiremini.

Kõigest sellest hoolimata midagi nagu oli puudu. Lumi ehk kuigi ka seda oli umbes helbepaksuse kihina seal, kus koerad ja nende peremehed seda ära ei tallanud. Ma ei tea misasi kriibib, äkki olen lihtsalt suureks saanud. Jõulud tegelikult ju ongi (praegu tuntud kujul) pigem ikka lastele. Kui Anete hakkab asjadest midagi arvama, võibolla siis muutuvad ka pühad kuidagi teistsuguseks.

Positiivse külje pealt ei häirinud Tallinna jõulud mind nii nagu eelmisel aastal. Kõige üllatavamalt ei äratanud erinevad (ja eriti häirivad, silmavaadet hägustavad sinised) tulukesed minus soovi kirvega juhtmeid lõhkuda. Üldse mingit tunnet ei tekkinud. Ehk on asi selles, et tulukesed rippusid pea kõikjal aasta ringselt kui okkad kuusel.

Aga muust. Ebatraditsiooniliselt aastakokkuvõtet tehes peab mainima, et ikka väga kirjud 361 päeva on olnud. Mõned veel on aasta lõpuni jäänud, aga vaevalt, et need üldpilti oluliselt muudavad. Ega vist ei olegi minu veel üsna lühikeses elujupis nii palju tähtsaid asju ühte aastasse ära mahtunud. Anete sünd, ülikooli lõpetamine, töökoha vahetus, ühikaelu lõpetamine ja veel mõningad asjad. Ka negatiivsed. Elukooli on olnud ikka kogu raha eest ja pisut ka avansina ette saadud.

...praegu just mõtlesin, et äkki peaks Rob Gordoni kombel mõningad edetabelid koostama, nagu tema seda Nick Hornby ”Elu edetabelites” teeb. ”Viis parimat hetke”, ”Viis kõige piinlikumat momenti”, ”Viis parimat kuuldud muusikapala”, ”Viis kehvemat vaadatud filmi” jne. Neid oleks muidugi ainult mul endal põnev lugeda ja mingit kasu sellistest toppidest ei oleks. Nagu ka Kanal 2-e Reporterit ülistavatest võludest ja valudest...las jääb...

Aga pean tunnistama, et tühja see 2008 küll läinud ei ole. Raske oleks mitte rahul olla, sest kõike negatiivset ja positiivset arvestades olen saanud targemaks ja sinist silmades on vähemaks jäänud.

Nii et väga hea aasta pakib kohvreid, väga hea.


Pealkiri muide on täiesti laest võetud, ärge otsige vilohsoohviat.

Hoidke lipp laes.

Anete-aruanne

Anete sai eile siis poole aastaseks ja on aeg teha vahekokkuvõtteid tema saavutustest.

1) Esimese liikumisviisina on tal selge madalroomamine. Kes teab, mis see tähendab, võib mitteteadjatele põrandal ette näidata. Anete muidugi roomab pea julgelt püsti, aga selle võib andeks anda – alguse asi. Sünnipäeva tähistamiseks ja roomamisvõtete kinnistamseks suutis ta läbi teha elu esimese vabalangemise voodilt põrandale. Õnneks paistab temaga kõik korras olevat.

2) Nets on endale esimese hamba igemesse kasvatanud, mis sealt välja pressib ja pisut haiget teeb. Ka mulle, kui ta mu sõrme järab.

3) Vedelike kõrval on nüüd menüüs ka pooltahked püreed, mis on üsna jonnakad ja tahavad liikuda pigem suust välja kui kurgust alla. Aga umbes 50%-liste kadudega saab midagi ka kõhtu. Ülejäänu jaotub ühtlase kihina näole, pudipõllele ja kätele.

4) Seljalt kõhule ja vastupidi keeramine pole probleem, väljaarvatud need juhud kui ees on diivan, laud, mängumati kaar või tekihunnik. Nendel juhtudel oskab Anete jääda stabiilsesse küliliasendisse ja tõsta lärmi.

5) Häälitsuste arsenali on lisandunud uusi elemente. Näiteks oskab ta uriseda. Kui olete näinud pingviinipoeg Lolo seiklusi, siis seal teeb umbes samasugust häält merilõvi (või misiganes ta oli), kes jääpangal sõitvat Lolot ja Pepet ründab. Anete ründab selle häälega mänguasju.

6) Naeratamine igas ilmakaares. Kui nimepidi hüüda ja naeratada, saad kindlalt naeratuse vastu. Tegelikult piisab ükskõik mis nimega hüüdmisest, sest Anete reageerib ka Peetrile, Artjomile, Marile ja veel mõnele järgiproovitud nimele.

Loomulikult on ta suuremaks kasvanud. Kui tahate näha, siis otsige üles pildid.

Töödevahetus

Lubasin eelmises postituses kirjutada eraldi 24. – 28. novembri töönädalast. Seda põhjusel, et toreda vahetusprogrammi raames töötasin nädala paberlehe uudistetoimetuses. Tahtsin natuke kirjeldada ja endalegi selgemaks saada, mis seal teistmoodi oli ja mida ma õppisin.

Alustuseks võib niipalju öelda, et kui lugeda uudist lehest või online’st, siis tekst on tekst. Kummaline on see, kuivõrd erinevat teed pidi kumbki tekst valmis saab.

Olles harjunud stabiilse tempoga, mis tähendab enam-vähem kella üheksast enam-vähem kella viieni uudiste otsimist, kirjutamist, täiendamist, refereerimist ja toimetamist, on päris raske üle minna enam-vähem kell üheksa algavale ja kurat teab, millal lõppevale paberlehe graafikule. Seda enam, et sisuline töö algab siis, kui online’s võib juba tööpäeva lõpule mõtlema hakata.

Kirjelduseks:

Esmaspäeval virutati mulle kohe esiuudis teisipäevasesse lehte, mis ilmselt sai nii tähtsa koha seetõttu, et muud ei olnud panna. See aga tähendas, et asi tuli suureks (loe: pikaks) kirjutada. Pluss foto orgunn, mis on üsna…omamoodi, peamiselt veenmisvõime harjutus. Loomulikult sai põhiallikas minuga rääkida alles kell 15.00. Põhijutt räägitud, oli vaja veel kõrvaltegelasi, kes olid küll välja otsitud, kuid järjepanu ära langesid. Lõpuks surusin n-ö jalaga kaasa aidates midagi kokku ka teistelt ütlejatelt. Umbes siis selgus, kui palju ma üldse kirjutama pean. Loomulikult oli vaja teksti mõne tuhande märgi võrra kärpida. Lisaks tuli korrigeerida ka kaht väiksemat nuppu, mis ma hommikul valmis olin vihtunud – üks pikemaks, teine lühemaks. Seejärel, kell seitse koos fotograafiga „objektile“ kokkulepitud pilti tegema. Jällegi läks kauem kui arvasin, pluss sain teada veel paar olulist asja, mis tuli niigi lühendatud põhiloosse sisse mahutada. Koju jõudsin vist kümnest või poole üheteistkümnest, enam ei mäleta.

Mulle öeldi, et sihuke möll on üsna tavaline, kuigi nii kaua üldiselt siiski ei lähe. Õnneks järgnevatel päevadel ei läinudki, aga enne kuut sain koju ainult neljapäeval.

Online töö on hoopis teistsugune. Internetis on võimalik uudist jooksvalt täiendada ja linkida sellele varasemaid lugusid. Kommentaaridest võib saada lisavihjeid, mida ei juhtu küll tihti, aga siiski. Samuti ei sega mahupiirangud. Samas peab online’s olema uudise edastamisel võimalikult kiire tegelema mitme asjaga korraga. See viimane häirib mind vast kõige rohkem, kuna ma ei saa keskenduda ja teha asju nii korralikult kui ma tahaksin.

Paberlehe lugude kohta ütles Dannar hästi: hommikul saadud suvalises teemas pead sa õhtuks olema nii kodus, et õpetad juba lugejaid. Nii ongi. Aga selle käigus on üldiselt aega tegeleda just selle ühe teemaga põhjalikumalt ja teha seega ka lugu parem. Täiendamiseks on aega vaid õhtuni, deadline’iks peab olema valmis põhjalikum, parem ja huvitavam lugu kui konkurentidel, kes võivad tõenäoliselt sama asjaga tegeleda. Hilisemaks täiendamiseks ja loomulikult ka vigade parandamiseks võimalust ei ole. Eksimisruumi ei ole.

Kumb mulle rohkem meeldib, ei oskagi öelda. Väiksemate kogemustega on ohutum töötada online’s, kuigi ka siin olen suutnud – andekas nagu ma olen – uskumatuid vigu teha. Paberis on jälle prestiiž ja mõjuvõim. Kõige huvitavam vist olekski teha vaheldumisi või siis aja jooksul liikuda online’st üle paberisse.

Igatahes oli põnev nädal ja ma olen omajagu targem. Mis on vist hea.