Ühest autost

Näe, niipea kui hakkad midagi lubama, pead seda kohe murdma. Siit tuleb veel üks postitus. Sisuks üldjoontes kurtmine.

Auto on üldiselt iluasi, mida saavad lubada endale need, kellel raha rohkem kui keskmiselt. Kui peres on laps, ei ole raha rohkem kui keskmiselt, aga just siis on autot kõige rohkem vaja. Täiesti loll olukord.

Ma ei ole iial autost eriti puudust tundnud. Mõnikord oli küll tore mõelda, et lahe oleks minna ja tulla kui ise tahan, kuid alati kaalusid autole kuluvad võimalikud summad selle pisikese mugavuse üles.

Väikese lapsega aga tundub vahel aga lausa võimatu ringi liikuda ilma autota. Turvahälliga sai veel rongis hakkama, kuid nüüd on Anete sellest välja kasvanud. Turvatooli aga ei jaksaks iial kaasas tassida. Seega ei saa keegi meile enam rongi vastu tulla, kuna pole last ohutult kuhugi külge siduda. Seega peaksin hakkama sõitma ülikitsa, ülitüütu ja ülikalli bussiga. Kaks piletit edasi-tagasi kokku 440 eeku. Üle mõistuse kallis hind kokku viie tunni eest sundasendis loksumise eest.

Autoga võiks see reis isegi odavam tulla, kui auto hinda ja kindlustust näiteks mitte arvestada. Võib-olla tuleb ka nendega koos odavam.

Seega oleks ainuke mõistlik variant oma auto, aga sellist pappi on raske lapse ja muude kulude kõrvalt leida. Et mitte öelda võimatu. Ja ma ei saa ju osta ka kõigile oma tuttavate autodesse turvatoole.

Tean inimesi, kellel kolm last ja peres pole juhilubegi. Kui tunneks vähe paremini neid, võiks ehk küsida, mis pagana moodi nad oma käigud tehtud saavad.

Mind ajab peast segi juba see kalkuleerimine, millal miski asi kuhugi sõidab ning kuidas ja kellega kuskilt edasi saab.

Me käime niigi vähe kummagi vanemate juures, nüüd vaja veel hakata bussiga sõitma. Kole kurb ja tüütu.