Kuskil see peab olema...

Tõenäoliselt selle aasta viimane postitus siia ja seega peaks miskitpidi kokku võtma midagi või kedagi. Kasvõi ennast, selleks et siia midagi kirja saaks.

Kuna veetsin esimesed jõulupühad Tallinnas, siis tuleb tunnistada, et enam niimoodi ilmselt ei tee. Tore on olla koos kalli ja pisi-kalliga, aga midagi jääb nagu ikka puudu. Jõulupraad oli – täiesti inimlik, ei mingit ülepingutamist –, isetehtud piparkoogid olid, väikesed kingidki olid. Umbes kõik, mis jõulude ajal peaks olema. Isegi sületäie männioksi lohistasin Merimetsast õhtupimeduses tuppa, et oleks looduse lõhna. Kuuse peale ei raatsinud kulutada, kuna need, mida vaatasin olid üsna nirud ja Tallinnas paisuvad kulud niigi tuludest kiiremini.

Kõigest sellest hoolimata midagi nagu oli puudu. Lumi ehk kuigi ka seda oli umbes helbepaksuse kihina seal, kus koerad ja nende peremehed seda ära ei tallanud. Ma ei tea misasi kriibib, äkki olen lihtsalt suureks saanud. Jõulud tegelikult ju ongi (praegu tuntud kujul) pigem ikka lastele. Kui Anete hakkab asjadest midagi arvama, võibolla siis muutuvad ka pühad kuidagi teistsuguseks.

Positiivse külje pealt ei häirinud Tallinna jõulud mind nii nagu eelmisel aastal. Kõige üllatavamalt ei äratanud erinevad (ja eriti häirivad, silmavaadet hägustavad sinised) tulukesed minus soovi kirvega juhtmeid lõhkuda. Üldse mingit tunnet ei tekkinud. Ehk on asi selles, et tulukesed rippusid pea kõikjal aasta ringselt kui okkad kuusel.

Aga muust. Ebatraditsiooniliselt aastakokkuvõtet tehes peab mainima, et ikka väga kirjud 361 päeva on olnud. Mõned veel on aasta lõpuni jäänud, aga vaevalt, et need üldpilti oluliselt muudavad. Ega vist ei olegi minu veel üsna lühikeses elujupis nii palju tähtsaid asju ühte aastasse ära mahtunud. Anete sünd, ülikooli lõpetamine, töökoha vahetus, ühikaelu lõpetamine ja veel mõningad asjad. Ka negatiivsed. Elukooli on olnud ikka kogu raha eest ja pisut ka avansina ette saadud.

...praegu just mõtlesin, et äkki peaks Rob Gordoni kombel mõningad edetabelid koostama, nagu tema seda Nick Hornby ”Elu edetabelites” teeb. ”Viis parimat hetke”, ”Viis kõige piinlikumat momenti”, ”Viis parimat kuuldud muusikapala”, ”Viis kehvemat vaadatud filmi” jne. Neid oleks muidugi ainult mul endal põnev lugeda ja mingit kasu sellistest toppidest ei oleks. Nagu ka Kanal 2-e Reporterit ülistavatest võludest ja valudest...las jääb...

Aga pean tunnistama, et tühja see 2008 küll läinud ei ole. Raske oleks mitte rahul olla, sest kõike negatiivset ja positiivset arvestades olen saanud targemaks ja sinist silmades on vähemaks jäänud.

Nii et väga hea aasta pakib kohvreid, väga hea.


Pealkiri muide on täiesti laest võetud, ärge otsige vilohsoohviat.

Hoidke lipp laes.