Jalakäijad Helsingis

Pühapäeval käisime Soomes, täpsemalt Helsingis. Kuna Viking Line’i kinkekaarti ähvardas aegumine, oli viimane aeg tasuta edasi-tagasi reis ära kasutada. Valisime välja mõningad kohad ja paigad, mida vaadata ja orienteerusime jalgsi kaardi järgi mööda linna.

Lühikokkuvõte neile, kel tööajast pikalt aega lugeda ei ole:

Läksime sadamast risti-põiki mööda tänavaid kuni olümpiastaadionini, vahepeal kõrvalepõikeid tehes, tulime alla tagasi Tähetorni juurde, siis otsisime Pizza Huti (kus hinnad nii kõrged, et politseil oleks ehk üht-teist uurimist) ja erinevate konksudega tagasi sadamasse. Kokku umbkaudu 16-18 km.

Vähe pikem jutt reisist:

Kuna mul esineb tänapäeval harvaesinev kõrvalekalle – nimelt ma ei armasta väga (õigemini pikalt) reisimist –, siis niimoodi jalgsi võõras linnas turistitamine on päris tore. Lihtsalt mõnus oli ringi jalutada ja igal hetkel midagi uut avastada. Tegelikult oli see reis meil justkui piknik Tallinnast väljas, sest võtsime ise seljakotis söögi-joogi kaasa ning einestasime kuskil tiigiga pargis.

Nagu tavaliselt ikka, koosneb sightseeing peamiselt erinevatest hoonetest. Nii ka seekord. Mitmedki erakordselt koledad hooned (ooperimaja, kui ma ei eksi, linnateater, kui ma ei eksi ja mingi suur maja veel) nägid välja üsna nagu Vändra kultuurimaja. Need, kes seda silmapaistvat arhitektuuriõudust näinud on, teavad millest jutt. Samas Helsingi toomkirik oma kõrge trepiga oli päris uhke. Mõistetavalt olid projekteerijad ja ehitusmehed kõigevägevama valvsa pilgu all oluliselt hoolsamad.

Tuletan igaks juhuks meelde, et minu arhitektuuriteadmised piirduvad joonia ja korintose sambal vahetegemisega, seega hindan maju sellest aspektist, et kas need mulle meeldivad või mitte.

Soomes meeldib mulle kõige rohkem see, kuidas loodus on end igale poole nähtavale sättinud. Kui Tallinnas näitab end vaid Lasnamäe paekanal, siis Helsingi on graniidikünkaid täis ja need näevad linnas väga head välja.

Peaaegu oleksime saanud ka kultuuridoosi – piilusime sisse Picasso näitusele, mille ukse taga lookles hommikul järjekord. Hiljem oli saba ära hajunud ja ma aiman, miks. Kummaliste piltide vaatamise eest võeti 16 eurot. Seda raha ei olnud me nõus välja käima. Samuti ei olnud ma nõus maksma pubis tavalise pilsneri eest 6.50 ja mereloomaaia eest 14 eurot. Kadepung, mõtlete. Õigesti mõtlete, masu aeg ju.

Jah, tunnistan üles, et tervet päeva me siiski jala ei käinud. Metroos sõitmise meeldetuletamiseks (Annil kogemus Peterburiga, mul Moskvaga) sõitsime ka Helsingis umbes 40 sekundit metroos. Sellele eelnes 20 minutiline arutelu, kuhu poole me peaksime siiski sõitma ja kuhu poole kumbki metroorong parasjagu läheb. 40 sekundi sisse mahtus kiirendus, natuke kiirsõitu ja mahapidurdus. Kahju, et Tallinnal ei õnnestunud nõuka ajal võimudelt metrood välja kaubelda. Oleks tore, sest nii kiiret ühistransporti teist ei ole.

Kokku jalutasime mööda linna umbes kaheksa tundi, millest oli jalgsi seiklemiseks enam kui küll.